Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava

Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56

Määrus kehtestatakse «Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse» (RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497; 79, 730; 2000, 33, 195; 54, 349; 71, õiend; 95, 611; 2001, 50, 288; 75, 454) § 3 lõike 2 alusel.

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Määruse ülesanne

(1) Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (edaspidi riiklik õppekava) määrab kindlaks põhikooli ja gümnaasiumi (edaspidi kool) õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, riikliku õppekava põhimõtted, omandatavad pädevused, õppekorralduse alused, kohustuslikud õppeained ja tunnijaotusplaani, nõuded kooliastmete ja kooli lõpetamiseks ning kooliõppekava ülesehituse ja koostamise põhimõtted, olenemata kooli õiguslikust seisundist.

(2) Riikliku õppekava alusel koostab iga kool oma õppekava.

(3) Riikliku õppekava alusel määratletakse kutseõppeasutuste õppekavade kohustuslik üldhariduslik sisu.

§ 2. Riikliku õppekava ülesehitus

(1) Riiklik õppekava koosneb üldosast, ainekavadest ja läbivatest teemadest.

(2) Üldosas esitatakse:
1) riikliku õppekava lähtealus;
2) kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid;
3) riikliku õppekava põhimõtted;
4) pädevuste kujundamine;
5) õpetuse integratsiooni alused;
6) kohustuslikud õppeained;
7) õppe- ja kasvatusprotsessi kujundamise ning õpitulemuste hindamise alused;
8) õppe- ja kasvatuskorralduse alused;
9) kooliastmete õppekorraldus ja üldpädevused;
10) kooliõppekava koostamise alused;
11) kooliõppekava ülesehitus.

(3) Ainekavades esitatakse õppe-eesmärgid, õppetegevus, õppesisu ja nõutavad õpitulemused (ainepädevus) kooliastmeti.

(4) Ainekavad on järgmised:
1) eesti keel (eesti õppekeelega põhikoolile) (lisa 1);
2) eesti keel (eesti õppekeelega gümnaasiumile) (lisa 2);
3) kirjandus (eesti õppekeelega gümnaasiumile) (lisa 3);
4) vene keel (vene õppekeelega põhikoolile) (lisa 4);
5) vene keel (vene õppekeelega gümnaasiumile) (lisa 5);
6) kirjandus (vene õppekeelega gümnaasiumile) (lisa 6);
7) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolile) (lisa 7);
8) võõrkeel (lisa 8);
9) matemaatika (lisa 9);
10) loodusõpetus (lisa 10);
11) geograafia (lisa 11);
12) bioloogia (lisa 12);
13) keemia (lisa 13);
14) füüsika (lisa 14);
15) ajalugu (lisa 15);
16) inimeseõpetus (lisa 16);
17) ühiskonnaõpetus (lisa 17);
18) muusika (lisa 18);
19) kunst (lisa 19);
20) kehaline kasvatus (lisa 20);
21) tööõpetus (lisa 21).

(5) Läbiva teema kohta esitatakse õppe-eesmärgid ja kujundatavad pädevused kooliastmeti (lisa 22).

(6) Kooliastmed on järgmised:
1) I kooliaste – 1.–3. klass;
2) II kooliaste – 4.–6. klass;
3) III kooliaste – 7.–9. klass;
4) gümnaasium – 10.–12. klass.

2. peatükk

ÜLDOSA

§ 3. Riikliku õppekava lähtealus

(1) Riikliku õppekava koostamisel ja arendamisel lähtutakse õigusaktidest, hariduspoliitilistest dokumentidest, teadusuuringutest, Eesti ja rahvusvahelistest koolikogemustest, rahvusvaheliste organisatsioonide hariduspoliitilistest dokumentidest ning soovitustest.

(2) Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti, Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestab Eesti suundumust integreeruda Euroopas.

(3) Riikliku õppekava õppe- ja kasvatuseesmärkide määratlemisel on peetud silmas järgmist:
1) inimese areng selle terviklikkuses on kooli kõrgeim siht ja väärtus;
2) muutuvas maailmas erinevate maailmakäsitustega kokku puutudes määratleb inimene end, võtab endale vastutuse oma elukäigu kujundamise eest;
3) kõige tähtsam on õppida õppima, sest kiiresti teisenevas maailmas vananevad teadmised kiiresti;
4) soov areneda ja õppida, võime analüüsida omaenese ja teiste kogemusi, koostööoskused, käitumiskultuur ning eetilisus loovad eeldused elus toimetulekuks ning muutuvas maailmas orienteerumiseks;
5) elukestev õpe võimaldab üksikisikul ja ühiskonnal väärikalt toime tulla kiiretest ja vastuolulistest arengutest tulenevate väljakutsetega;
6) üldhariduslik õpe toetab kodanikuühiskonna arengut.

§ 4. Kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid

Kooli õppe ja kasvatuse üldeesmärk on isiksuse kujunemine, kes:
1) suhtub heasoovlikult kaasinimestesse, austab nende vabadust ja väärikust;
2) soovib ja oskab teha konstruktiivset koostööd;
3) toetab aktiivselt ühiskonna demokraatlikku arengut;
4) austab ja järgib seadusi, on teadlik oma kodanikukohustustest ja -vastutusest;
5) tunneb end oma rahva liikmena, kodanikuna, tunneb end seotuna Euroopa ja kogu inimkonnaga;
6) tunneb ja austab oma rahva kultuuri, omab ettekujutust ja teadmisi maailma eri rahvaste kultuuridest, suhtub neisse eelarvamustevabalt ning lugupidavalt;
7) hoiab loodust, elab ja tegutseb keskkonda ning loodusressursse säästes;
8) usaldab ennast, on väärikas ja enesekriitiline;
9) tunneb end vastutavana oma elukäigu eest;
10) juhindub oma valikutes ja tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine, vabadus, õiglus, ausus, vastutus;
11) on tundlik esteetiliste väärtuste suhtes, kujundab oma ilumeelt;
12) väärtustab terveid eluviise, arendab oma vaimu ja keha;
13) mõtleb süsteemselt, loovalt ja kriitiliselt, on avatud enesearendamisele;
14) püüab mõista asjade tähendust, nähtuste põhjusi ja seoseid, on motiveeritud õppima ja oskab õppida;
15) tuleb toime muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas;
16) mõistab töö vajalikkust inimeste ja ühiskonna arengus; on valmis otsima endale sobivat tööd.

§ 5. Riikliku õppekava põhimõtted

Riikliku ja kooliõppekava koostamisel, piirkondliku koostöö kujundamisel, kooli ja klassi tasandil õpetust kavandades ja tegelikus õppeprotsessis lähtutakse järgmistest põhimõtetest:
1) luuakse tingimused kõigi õpilaste ja iga õpilase arengu toetamiseks ning kaasatakse õpilane ja lapsevanem (eestkostja, hooldaja), õpilase õpiteed puudutavate küsimuste arutamisse ja selle üle otsustamisse;
2) kehtestatakse üldised nõuded kõigile õpilastele, õpetust varieeritakse õpilaste erinevatest võimetest ja haridusvajadustest lähtuvalt;
3) tähtsustatakse õpilase õpihuvi hoidmine ja toetamine;
4) õppesisus on esindatud inimkonna, Euroopa, Eesti, sh Eestis elavate rahvusvähemuste kultuur;
5) õppe- ja kasvatusprotsess pakub mitmekesiseid õpikogemusi, õpetus on süsteemne ja terviklik, õpetuslik ja kasvatuslik aspekt on tasakaalustatud;
6) õppimisel-õpetamisel on keskne probleemide tõstatamine ja lahendamine, küsimuste esitamine ja neile vastuste leidmine; teadmisi käsitatakse ajas arenevate ja muutuvatena;
7) õppekava on avatud pidevaks edasiarendamiseks ja korrigeerimiseks vastavalt muutustele ühiskonnas ja teadustes.

§ 6. Pädevuste kujundamine

(1) Pädevus on teadmistel, oskustel ja väärtustel põhinev suutlikkus teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida.

(2) Riiklik õppekava taotleb õpilastel üldpädevuste, õppeainepädevuste ja valdkonnapädevuste kujundamist.

(3) Kooliõppekava ning õppe- ja kasvatusprotsessi kaudu loob kool tingimused riiklikus õppekavas määratud pädevuste saavutamiseks.

§ 7. Üldpädevus

(1) Riiklik õppekava taotleb õpilastel järgmiste üldpädevuste kujunemist:
1) õpipädevus – suutlikkus tõhusaid õpistrateegiaid ning sobivat õpistiili kasutades juhtida oma õpitegevust: end õppimisele häälestada, motiveerida, otsida vajalikku teavet, omada ülevaadet oma teadmistest, suhestada oma teadmine teiste inimeste looduga ja luua uus teadmine, seirata ja hinnata oma mõtte- ja õpitegevust;
2) tegevuspädevus – suutlikkus näha probleeme ja neid lahendada, oma tegevusi kavandada, seada tegevuseesmärke ja näha ette oodatavaid tulemusi, valida tegevusvahendeid, tegutseda, hinnata oma tegevuste tulemusi; koostööoskused;
3) väärtuspädevus – suutlikkus tajuda oma seotust teiste inimestega, oma ja muude rahvaste kultuuriga, loodusega, inimese looduga, hinnata inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohalt;
4) enesemääratluspädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, mõtestada oma tegevusi ja käitumist ühiskonnas, kujundada end isiksusena.

(2) Üldpädevused täpsustatakse riiklikus õppekavas kooliastmeti.

§ 8. Õppeainepädevus

Õppeainepädevus kujuneb saavutatud õpitulemuste alusel. Taotletavad õppeainepädevused määratletakse ainekavas kooliastmeti.

§ 9. Valdkonnapädevus

(1) Üldpädevuste ja õppeainepädevuste ning õpetuse integratsiooni tulemusena kujunevad õpilasel ulatuslikumad valdkonnapädevused.

(2) Kooli ülesandeks on toetada järgmiste valdkonnapädevuste kujunemist:
1) looduspädevus – suutlikkus orienteeruda elus- ja eluta looduse nähtustes, nendega seonduvates seaduspärasustes, loodusteaduslikes teadmistes ja mõtteviisides; loodushoidlik ellusuhtumine. Looduspädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena loodusõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, läbiv teema Keskkond ja säästev areng;
2) sotsiaalne pädevus – suutlikkus orienteeruda ühiskonnaelus; kaasaja ning mineviku ühiskondlike nähtuste ja arengute mõistmine, valmisolek toetada demokraatlikke muudatusi ühiskonnas. Sotsiaalse pädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena ühiskonnaõpetus, ajalugu, geograafia, inimeseõpetus, kirjandus, kunst, muusika; läbivad teemad Keskkond ja säästev areng, Turvalisus ning Tööalane karjäär ja selle kujundamine;
3) refleksiooni- ja interaktsioonipädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast ja inimestevahelisi suhteid vastavalt kultuurinormidele, valida sobivat käitumisviisi, järgida terveid eluviise, lahendada iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ja inimsuhetes tekkivaid probleeme. Refleksiooni- ja interaktsioonipädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena inimeseõpetus, kehaline kasvatus, ühiskonnaõpetus, ajalugu, filosoofia, kirjandus, geograafia, bioloogia, läbivad teemad Turvalisus ning Tööalane karjäär ja selle kujundamine;
4) kommunikatiivne pädevus – suutlikkus keele vahendusel mõista, talletada, edastada, vahetada, tõlgendada ja luua tekste. Kõige laiemalt tähendab kommunikatiivne pädevus suutlikkust suhelda erinevates situatsioonides ning teemadel suulises ja kirjalikus vormis. Pädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena eesti (vene) keel, kirjandus, võõrkeeled; kõik õppeained oma mõistestiku ja tekstidega, läbiv teema Infotehnoloogia ja meedia;
5) tehnoloogiapädevus – suutlikkus mõista tehnoloogia arengust tingitud muutusi inimeste töö- ja eluviisis, toimida kaasaja kõrgtehnoloogilises maailmas, olla säästlik ressursside kasutaja. Pädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena tööõpetus, loodusained, matemaatika, ajalugu, ühiskonnaõpetus, läbivad teemad Keskkond ja säästev areng, Tööalane karjäär ja selle kujundamine ning Infotehnoloogia ning meedia;
6) kultuuripädevus – suutlikkus orienteeruda kultuuris, nautida kunstiloomingut, kasutada kunstivahendeid loominguliseks eneseväljenduseks ja -teostuseks. Kultuuripädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena kirjandus, eesti (vene) keel, võõrkeeled, ajalugu, muusika, kunst, tööõpetus, kehaline kasvatus, läbiv teema Infotehnoloogia ning meedia;
7) matemaatikapädevus – suutlikkus opereerida mis tahes objektidega sel viisil, et vaadeldakse nendevahelisi suhteid ja nende mudeleid formaliseeritult. Matemaatikapädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena matemaatika, loodusõpetus, füüsika, keemia, läbiv teema Infotehnoloogia ning meedia.

§ 10. Õpetuse integratsiooni alused

(1) Õpetuse integratsioon toetab õpilase üld- ja valdkonnapädevuste kujunemist. Õpetuse integratsioon saavutatakse läbivate teemade, temaatiliste rõhuasetuste, õppeülesannete ja -viiside abil.

(2) Õpetuse integratsioon eeldab kokkulepitud õppekorralduse ja hindamispõhimõtete järgimist, õpetajatevahelist koostööd pädevuste konkretiseerimisel, õpetuse eesmärkide püstitamisel, õppesituatsioonide loomisel ja eri ainetele ühiste probleemide ja mõistestiku määratlemisel.

(3) Läbivad teemad puudutavad õpilase isiksuse ja sotsiaalse arengu seisukohalt olulisi eluvaldkondi, mida ükski õppeaine eraldi ei käsitle.

(4) Õppekava kohustuslikud läbivad teemad on:
1) keskkond ja säästev areng;
2) tööalane karjäär ja selle kujundamine;
3) infotehnoloogia ning meedia;
4) turvalisus.

(5) Temaatilised rõhuasetused on kooliastmeti erinevad, arvestades õpilase elukogemusi. Lähtutakse mina/meie suhtest ümbritsevaga: kodu, kodupaiga ja seal elavate inimestega, paikkonnaga, Eesti, Euroopa, maailmaga.

§ 11. Kohustuslikud õppeained ja valikõppeained

(1) Põhikooli ja gümnaasiumi õppeained jagunevad kohustuslikeks õppeaineteks ja valikõppeaineteks.

(2) Kool kujundab oma õppesuuna valikainete, valikkursuste ja mõne õppeaine süvaõppe kaudu, arvestades oma võimalusi ja õpilaste soove. Koolil võib olla mitu õppesuunda.

(3) Valikainete ja -kursuste kavad koostab kool.

(4) Põhikooli kohustuslikud õppeained on:
1) eesti keel, alates 7. klassist – eesti keel ja kirjandus;
2) vene keel, alates 7. klassist – vene keel ja kirjandus (vene õppekeelega koolis);
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis);
4) A-võõrkeel;
5) B-võõrkeel;
6) matemaatika;
7) loodusõpetus;
8) geograafia;
9) bioloogia;
10) keemia;
11) füüsika;
12) ajalugu;
13) inimeseõpetus;
14) ühiskonnaõpetus;
15) muusika;
16) kunst;
17) kehaline kasvatus;
18) tööõpetus.

(4¹) Muusika eelkutseõppega üldhariduskooli III kooliastmes võib tööõpetuse asemel õpetada eelkutseõppe eriala õppeaineid.

(VV m 16.03.2006 Nr.78 jõust.24.03.2006 - RT I 2006, 13, 106)

(5) A-võõrkeel on esimene õpitav võõrkeel, mille õpe algab I kooliastmes. B-võõrkeele õpe algab II kooliastmes. Vene või muu õppekeelega koolis loetakse A-võõrkeeleks eesti keel.

(6) A- ja B-võõrkeelena õpitakse inglise, vene, saksa või prantsuse keelt. A- ja B-võõrkeeled valib kool, arvestades kooli võimalusi ja õpilaste soove.

(6¹) Välisriigist tulnud õpilane võib õppida B-võõrkeelena lõikes 6 nimetamata võõrkeelt, kui kool koostab vastava ainekava ja tagab õppimiseks vajalikud tingimused.

(VV m 16.03.2006 Nr.78 jõust.24.03.2006 - RT I 2006, 13, 106)

(7) Gümnaasiumi kohustuslikud õppeained on:
1) eesti keel;
2) vene keel (vene õppekeelega koolis);
3) kirjandus;
4) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis);
5) A-võõrkeel;
6) B-võõrkeel;
7) matemaatika;
8) geograafia;
9) bioloogia;
10) keemia;
11) füüsika;
12) ajalugu;
13) inimeseõpetus;
14) ühiskonnaõpetus;
15) muusika;
16) kunst;
17) kehaline kasvatus.

(8) Välisriigist tulnud õpilane, kes õpib eesti õppekeelega koolis, võib õppida eesti keelt vene või muu õppekeelega kooli eesti keele ainekava järgi, kui tema emakeel ei ole eesti keel.

(VV m 16.03.2006 Nr.78 jõust.24.03.2006 - RT I 2006, 13, 106)

§ 12. Õppe- ja kasvatusprotsessi kujundamise ning õpitulemuste hindamise alused

(1) Õppimine on elukestev protsess, mille teadvustatus ning eesmärgistatus sõltub õppija east ja individuaalsest eripärast. Õppimine toimub mängu ja matkimise, vaatluse ja mõtestamise, elamuse ja kogemuse, harjutamise ja katsetamise, meeldejätmise ja loomise kaudu. Elukestva õppimise kui elustiili kujundamiseks on oluline õppija sisemine motivatsioon.

(2) Õppe- ja kasvatusprotsess on eesmärgistatud, arusaamisega õppimine ja seda suunav, nõustav, analüüsiv ning hindav õpetamine ja kasvatamine nende tegevuste vastastikustes seostes.

(3) Õpilased võtavad võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, kavandamisest ja hindamisest.

(4) Õppimine võib toimuda reaalses või virtuaalses keskkonnas.

(5) Õppe- ja kasvatusprotsessi käigus õpivad õpilased:
1) olemasolevaid teadmisi ja oskusi kasutama, seoseid nägema;
2) küsima, teada saama, uusi teadmisi ja oskusi omandama;
3) tegutsema; oma intellekti, fantaasiat, emotsioone kasutama; looma, konstrueerima, katsetama;
4) ennast arendama, õppimist õppima;
5) õppima üksi või koos teistega, jälgides ja hinnates enda ja kaaslaste tegevust;
6) probleeme lahendama, valikuid tegema, otsustama väidete õigsuse üle, vaidlema, argumenteerima, kaitsma oma seisukohti;
7) oma mõttetegevust ja õppimist jälgima ning juhtima.

(6) Õpitulemuste hindamine on osa õppe- ja kasvatusprotsessist. Hinnatakse nõutavate õpitulemuste saavutatust, teadmiste ja oskuste omandatust. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid.

(7) Hindamise põhieesmärgid on:
1) motiveerida õpilasi sihikindlalt õppima;
2) suunata õpilase enesehinnangu kujunemist;
3) suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja arengu toetamisel;
4) anda õpilasele, õpetajale, kooli juhtkonnale, lapsevanemale (eestkostjale, hooldajale) teavet õpilase õpiedukusest.

§ 13. Õppe- ja kasvatuskorralduse alused

(1) Õppe- ja kasvatuskorralduse põhivorm on õppetund. Õppetunnid toimuvad koolis või väljaspool kooli ekskursiooni või õppekäiguna.

(2) Õpilaste väikseim lubatud nädalakoormus gümnaasiumiastmes on 32 tundi. Õpilaste suurim lubatud nädalakoormus põhikooli klassides on:
1) 1. klass – 20 õppetundi;
2) 2. klass – 23 õppetundi;
3) 3. ja 4. klass – 25 õppetundi;
4) 5. klass – 28 õppetundi;
5) 6. ja 7. klass – 30 õppetundi;
6) 8. klass – 32 õppetundi;
7) 9. klass – 34 õppetundi.

(3) Õppe- ja kasvatustegevus võib olla korraldatud mitmel eri viisil:
1) traditsiooniline korraldus (kõiki õppeaineid õpitakse kogu õppeaasta vältel);
2) perioodõpe (aineõpetus keskendatakse teatud õppeperioodile);
3) klassideta kursusõpe (õpitakse valitud õppesuuna ja kursuste järgi kujunenud õpperühmades, kursuste järjestuse määrab aineloogika, mõnel juhul valib kursuste järjestuse õpilane);
4) üldõpetuslik õpe (keskendutakse teatud teemadele, traditsioonilisi ainetunde ei eristata).

(4) Ainetundide (kursuste, teemade vms) jaotus klassiti määratakse kooliõppekavas.

(5) Õppe- ja kasvatuseesmärkide täitmist toetab õppekeskkond, kus:
1) õpilaste, õpetajate, kooli juhtkonna ja lastevanemate (eestkostjate, hooldajate) omavahelised suhted põhinevad lugupidamisel ning demokraatial;
2) on olemas õppekava elluviimiseks vajalikud õppevahendid ja -materjalid;
3) järgitakse tervisekaitse- ja ohutusnõudeid;
4) luuakse tingimused õpilase ja õpetaja arenguks;
5) on esteetiliselt kujundatud otstarbeka sisustusega ruumid.

§ 14. I kooliastme tunnijaotusplaan

(1) I kooliastmel on kohustuslike nädalatundide arv õppeaineti alljärgnev:

1) eesti keel	19;
2) vene keel (vene õppekeelega koolis)	19;
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)	6;
4) A-võõrkeel	3;
5) matemaatika	10;
6) loodusõpetus	3;
7) inimeseõpetus	3;
8) muusika	6;
9) kunst ja tööõpetus	9;
10) kehaline kasvatus	8	.

(2) Eesti õppekeelega koolis 7 ning vene või muu õppekeelega koolis 4 nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.

§ 15. Õppetegevus I kooliastmel

(1) I kooliastmel (1.–3. klassis) on temaatiline rõhuasetus KODU/MEIE suhtel lapse MINAGA, MINA/MEIE/KODU suhetel PAIKKONNAGA.

(2) 1. klassis on õpetuse põhitaotluseks orienteerumine mängult õppimisele ja õpilase rolli sisseelamine. I kooliastme üldpädevusnõuete keskmes on koolis edukaks õppimiseks vajalikud alusoskused.

(3) Õppetöö korraldamise aluseks võib I kooliastmes olla üldõpetuslik tööviis, mis kajastub ka kooliõppekavas ja õpetaja töökavas. Sõltuvalt õpilaste ettevalmistusest võib kasutada ka aineõpetuslikku tööviisi või üld- ja aineõpetuse kombineeritud varianti. 3. klassi lõpul minnakse sujuvalt üle aineõpetusele.

(4) Laste koolivalmidus ja võimed on erinevad, seetõttu varieeritakse õppeülesandeid ja nende täitmiseks kuluvat aega. Lapsi ergutatakse küsima ja avastama. Õppeprotsessi käigus kujundatakse lapsel esmased õpiharjumused ja -oskused, sh oma aja jaotamine ja õpiülesande juures püsimine.

(5) Väärtuskasvatuses kasutatakse ülesandeid, kus on vaja järgida käitumisreegleid, teha väärtushinnangutel põhinevaid otsustusi või järeldusi.

(6) Õpetaja olulisim ülesanne on iga lapse eneseusu ja õpimotivatsiooni toetamine.

§ 16. I kooliastmel taotletavad üldpädevused

I kooliastme lõpuks õpilane:
1) suhtub endasse positiivselt;
2) on viisakas, täidab lubadusi;
3) suhtub hoolivalt asjadesse, sest teab, et need on loodud inimeste tööga;
4) käitub loodust hoidvalt;
5) hoiab puhtust ja korda, hoolitseb oma välimuse ja tervise eest, tahab olla terve;
6) tahab olla aus ja õiglane, mõistab oma-võõras-ühine tähendust;
7) mõistab, et inimeste soovid ja võimalused on erinevad, tunnustab kaaslaste õigust olla erinev;
8) teab, et kedagi ei tohi naeruvääristada, kiusata ega narrida;
9) hindab oma perekonda, klassi ja kooli, oskab olla hea kaaslane;
10) tunneb ja austab oma kodupaika, kodumaad, riiki, Eesti riikluse sümboleid ja nendega seostuvaid käitumisreegleid; teab oma rahvuslikku kuuluvust, suhtub oma rahvusesse lugupidavalt;
11) tahab õppida, tunneb rõõmu teadasaamisest ja oskamisest;
12) oskab ilu märgata ja hinnata;
13) hindab loovust, tunneb rõõmu liikumisest, loovast eneseväljendusest ja tegevusest;
14) püüab konflikte rahumeelselt lahendada;
15) oskab sihipäraselt vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning kirjeldada; oskab esemeid, nähtusi võrrelda, ühe-kahe tunnuse alusel rühmitada, lugeda lihtsat plaani, tabelit, diagrammi, kaarti;
16) oskab ohutult liigelda, vältida ohtlikke olukordi, ohuolukorras abi kutsuda; teab, kuhu oma murega pöörduda;
17) oskab käivitada ja kasutada lihtsamaid arvutiprogramme;
18) oskab õppida üksi ja koos teistega, paaris ja rühmas; oskab kaaslast kuulata, teda tunnustada;
19) oskab koostada päevakava ja seda järgida, oskab jaotada aega õppimise, harrastustegevuse, koduste kohustuste ja puhkamise vahel;
20) oskab end häälestada õppeülesandega toimetulemisele, oma tegevusi õppeülesande täitmisel mõtestada.

§ 17. II kooliastme tunnijaotusplaan

(1) II kooliastmel on kohustuslike nädalatunde arv õppeaineti alljärgnev:

	1) eesti keel	15;
	2) vene keel (vene õppekeelega koolis)	15;
	3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)	12;
	4) A-võõrkeel	9;
	5) B-võõrkeel	3;
	6) matemaatika	13;
	7) loodusõpetus	7;
	8) ajalugu	3;
	9) inimeseõpetus	2;
	10) ühiskonnaõpetus	1;
	11) muusika	4;
	12) kunst	3;
	13) kehaline kasvatus	8;
	14) tööõpetus	5.

(2) Eesti õppekeelega koolis 10 ning vene või muu õppekeelega koolis 7 nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.

§ 18. Õppetegevus II kooliastmel

(1) II kooliastmel (4.–6. klassis) on õppekavaterviku kujundamise alus MINA/MEIE/KODU suhetes EESTIGA.

(2) II kooliastmel jõuab õpilane murdeikka. Et õppida tasakaalustama oma erinevaid rolle, vajab II kooliastme õpilane õppeülesandeid, mis võimaldavad rollikonflikte läbi mängida ja neile lahendusi otsida. Paaris ja rühmas täidetavate õppeülesannete puhul luuakse situatsioone, kus on võimalik pälvida ka kaaslaste tunnustust.

(3) II kooliastmel on eriti oluline toetada õpimotivatsiooni. Õppeülesandena on kohane osalusrõõmu pakkuv selgelt vormistatud tulemustega töö, mida on võimalik tutvustada koolis ja väljaspool kooli.

(4) Endiselt on tähtsal kohal õpioskuste kujunemine; kasutatakse ülesandeid, mille eesmärgiks on õppima õppimise teadvustamine iseendale ja kaaslastele.

(5) Väärtuskasvatuses on tähtsal kohal väärtuste selginemist ja ideaalide kujunemist soodustavate õppesituatsioonide loomine.

(6) Õpetaja olulisim ülesanne on õppeprotsessi eesmärgiteadlik suunamine, õpilaste õpitahte ja õpihuvi toetamine.

§ 19. II kooliastmel taotletavad üldpädevused

II kooliastme lõpuks õpilane:
1) teab oma tugevaid ja nõrku külgi, püüab selgusele jõuda oma huvides ja püüdlustes;
2) on leidnud endale sobiva harrastuse, omab üldist ettekujutust töömaailmast;
3) peab kinni kokkulepetest, on usaldusväärne, tunneb vastutust oma tegude eest;
4) on seaduskuulekas, järgib ühiselu norme;
5) tunnustab inimeste, vaadete ja olukordade erinevusi, mõistab kompromisside vajalikkust;
6) suhtub inimestesse eelarvamusteta; seisab iseenese ja teiste väärikuse eest, hoidub vägivallast;
7) hindab harmoonilisi inimsuhteid, mõistab oma rolli pereliikmena, sõbrana, kaaslasena, õpilasena; püüab leida lahendusi kodus, koolis ja sõpruskonnas tekkinud probleemidele;
8) tunnetab end oma rahvuse liikmena, oma riigi kodanikuna;
9) suhtub lugupidavalt teistesse rahvastesse ja nende kultuuridesse;
10) väärtustab kunstiloomingut, soovib end kunstivahendite abil väljendada;
11) väärtustab tervislikke eluviise, on teadlik tervist kahjustavatest teguritest ja sõltuvusainete ohtlikkusest;
12) väärtustab säästvat eluviisi;
13) oskab teha koostööd, täidab rühmas erinevaid rolle;
14) tunnustab ja aitab kaaslasi, hindab enese ja kaaslaste töö tulemusi;
15) oskab leida vastuseid oma küsimustele, hankida vajalikku teavet erinevatest allikatest, teavet tõlgendada, kasutada, edastada;
16) oskab teha vahet faktil ja arvamusel, tunneb ja kasutab lihtsamaid põhjus-tagajärg-, eesmärk-vahend-seoseid nähtuste kirjeldamisel ja seletamisel;
17) oskab kasutada arvutit ja Internetti suhtlusvahendina, oskab arvuti abil vormistada tekste;
18) oskab keskenduda õppeülesannete täitmisele, tunneb õpivõtteid, oskab neid kasutada vastavalt õppeülesande iseärasustele;
19) oskab oma tegevust kavandada ja hinnata, oma eksimusi näha ja tunnistada, oma tegevust korrigeerida;
20) oskab oma arvamust väljendada, põhjendada ja kaitsta.

§ 20. III kooliastme tunnijaotusplaan

(1) III kooliastmel on kohustuslike nädalatundide arv õppeaineti alljärgnev:

	1) eesti keel ja kirjandus	12;
	2) vene keel ja kirjandus (vene õppekeelega koolis)	12;
	3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)	12;
	4) A-võõrkeel	9;
	5) B-võõrkeel	9;
	6) matemaatika	13;
	7) loodusõpetus	2;
	8) geograafia	5;
	9) bioloogia	5;
	10) keemia	4;
	11) füüsika	4;
	12) ajalugu	6;
	13) inimeseõpetus	1;
	14) ühiskonnaõpetus	2;
	15) muusika	3;
	16) kunst	3;
	17) kehaline kasvatus	6;
	18) tööõpetus	5.

(2) Eesti õppekeelega koolis 7 ning vene või muu õppekeelega koolis 4 nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.

(3) Kooliõppekavas võib õppe diferentseerimiseks, kooli ja paikkondliku eripära arvestamiseks ning eelkutseõppeks määrata täiendavalt kuni 5 nädalatunni kasutamise erinevalt § 20 lõikes 1 sätestatust, vähendamata seejuures ühe õppeaine nädalatundide arvu enam kui ühe tunni võrra ning minemata vastuollu õpilase suurima lubatud nädalakoormusega.

(VV m 10.09.2004 Nr.296 jõust.19.09.2004 - RT I 2004, 67, 468)

§ 21. Õppetegevus III kooliastmel

(1) III kooliastmel (7.–9. klassis) on temaatiline rõhuasetus MINA suhetel ÜMBRITSEVATE INIMESTE, eriti EAKAASLASTEGA, ning MINA suhetel MAAILMAGA.

(2) III kooliastme lõpuks peab õpilane määratlema oma edasise õpitee. Seetõttu asetuvad tähtsale kohale õppeülesanded, mis võimaldavad õpilastel oma valikuid teadvustada, mõista otsuste tagajärgi oma elutee seisukohalt. On oluline, et õpilane mõistaks hariduse ja tööturu seoseid. Selleks saab kasutada ka kutse-eelsele õppele orienteeritud valikaineid, projekte, ekskursioone.

(3) Õpipädevuse seisukohalt on olulised õppeülesanded, mis võimaldavad kasutada erinevaid õpistrateegiad, neid teadvustada. Endiselt on tähtsad projektülesanded; lisanduma peaksid lihtsamad uurimisülesanded, kus õpilane otsib iseseisvalt informatsiooni, analüüsib ja üldistab seda.

(4) Õpimotivatsiooni languse vältimiseks peaksid õpilased lahendama huvikohaseid individuaalseid õpiülesandeid. Õpimotivatsiooni toetab koostöö rühmas ja kaaslaste ning õpetaja tunnustus edukalt täidetud ülesande puhul.

(5) Väärtuskasvatuses asetub tähtsale kohale kodaniku kasvatamine, mis toetab ühiskonnas toimetulekut.

(6) Õpetaja olulisemateks ülesanneteks on toetada õpilase arengut, ainealaste teadmiste omandamist, iseseisva töö oskuste kujunemist, õpitahte tugevnemist ja eneseusu suurenemist, mõjutada väärtushinnanguid.

§ 22. III kooliastmel taotletavad üldpädevused

Põhikooli lõpuks õpilane:
1) on adekvaatse enesehinnanguga, tunneb oma võimeid, huvisid, kavandab neist lähtuvalt oma õpitee, arvestades ka tööturu suundumusi;
2) on avatud enesearendusele;
3) on oma riigi lojaalne kodanik, omab põhiteadmisi ühiskonnast ning riiklusest, nende toimimisest, kodanikuõigustest ja -kohustustest; teab, et seaduste mittetundmine ei vabanda õiguserikkumist;
4) austab väärikust ja inimõigusi, hoidub vägivallast, oskab sellele vastu seista;
5) väärtustab maailma kultuurilist mitmekesisust, oma rahvust ja kultuuri teiste rahvuste ning kultuuride seas;
6) väärtustab kultuuri ja inimese loovust, oskab hinnata kunsti ja soovib end kunstivahendite abil väljendada;
7) väärtustab säästvat eluviisi; oskab näha inimtegevuse mõju loodusele;
8) väärtustab terveid eluviise, hoolitseb oma vaimse ja füüsilise tervise eest;
9) oskab õppida: seada õppimise eesmärke, valida ja kasutada sobivaid õpivõtteid, hinnata oma õpitegevust;
10) oskab näha põhiseoseid looduses, looduse, inimtegevuse ja tehnoloogia seoseid;
11) tunneb tähtsamaid sotsiaalse manipuleerimise viise, mõistab meediatekstidele kriitilise lähenemise vajalikkust;
12) oskab nähtusi, olukordi ja probleeme analüüsida ja üldistada, selle tulemusi oma tegevuse kavandamisel, valikute tegemisel ja hindamisel rakendada;
13) püüab teha teadlikke valikuid, näha ette valiku tagajärgi;
14) oskab üldjoontes kavandada ühistegevuse eesmärke ja eesmärkideni jõudmiseks vajalikke tegevusi, jaotada tööülesandeid, koostada ajakava;
15) oskab iseseisvalt kasutada arvutit õppimis- ja töövahendina, on omandanud põhikoolilõpetaja tehnoloogiaalased pädevused;
16) oskab suhelda, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid, rühmas arutleda;
17) oskab oma arvamust kujundada, põhjendada, kaitsta, vajadusel muuta;
18) oskab kasutada eri märgisüsteeme informatsiooni vastuvõtmiseks, talletamiseks, tõlgendamiseks, edastamiseks ja loomiseks;
19) tunneb uurimistöö ja arendusprojektide koostamise algtõdesid ja oskab neid vajadusel rakendada.

§ 23. Gümnaasiumi kohustuslikud kursused

(1) Gümnaasiumis on kohustuslike kursuste arv õppeaineti alljärgnev:

(VV m 16.03.2006 Nr.78 jõust.24.03.2006 - RT I 2006, 13, 106)

	1) eesti keel	6;
	2) kirjandus	6;
	3) vene keel (vene õppekeelega koolis)	3;
	4) kirjandus (vene õppekeelega koolis)	9;
	5) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis)	9;
	6) A-võõrkeel	6;
	7) B-võõrkeel	6;
	8) matemaatika	9;
	9) geograafia	3;
	10) bioloogia	4;
	11) keemia	4;
	12) füüsika	6;
	13) ajalugu	7;
	14) inimeseõpetus	1;
	15) ühiskonnaõpetus	2;
	16) muusika	3;
	17) kunst	3;
	18) kehaline kasvatus	6.

(2) Kui õpilased omandavad nõutavad põhiteadmised ja -oskused, võib muusika eelkutseõppega kooli gümnaasiumiastme õppekavas muusika eelkutseõppeks määrata täiendavalt kuni 12 kursust erinevalt lõikes 1 sätestatust, vähendamata ühe õppeaine kursuste arvu enam kui poole võrra.

(VV m 16.03.2006 Nr.78 jõust.24.03.2006 - RT I 2006, 13, 106)

§ 24. Õppetegevus gümnaasiumis

(1) Gümnaasiumis (10.–12. klass) on õppekavaterviku kujundamise alus MINA suhted ÜMBRITSEVATE INIMESTE, PAIKKONNA, EESTI, EUROOPA ja MAAILMAGA.

(2) Õppeülesannete koostamisel ergutatakse maailmavaatelisi otsinguid, kasutades diskussioone, ajurünnakuid jmt, mis loovad võimalusi oma seisukohtade argumenteeritud kaitsmiseks. Kohased on uurimuslikud ülesanded, mille lahendamisel kasutatakse lihtsamaid teaduslikke meetodeid. Koostatakse spetsiaalseid õppeülesandeid, mis sunnivad õpilast otsima informatsiooni mis tahes teabeallikast, sh võõrkeeles.

(3) Kursuste süsteem võimaldab kasutada õpetamist erivanuselistes rühmades. Õpilase seisukohalt tähendab see individuaalõppekava koostamist, kujunemist iseseisvaks õppijaks.

(4) Väärtuskasvatuses pööratakse suurt tähelepanu inimese ja looduse, inimese ja ühiskonna ning inimese ja kultuuri vahelistele suhetele.

(5) Õpetaja olulisemaks ülesandeks on toetada ja suunata õpilast iseseisva töö oskuste arendamisel, mõjutada väärtushinnangute kujunemist ja toetada eneseusku.

§ 25. Gümnaasiumis taotletavad üldpädevused

Gümnaasiumi lõpetades õpilane:
1) suudab hinnata oma taotlusi, arvestades oma võimeid ning võimalusi;
2) on teadlik erinevatest töövaldkondadest, tööturu suundumustest; oskab hankida teavet edasiõppimise ja tööleidmise võimaluste kohta; kavandab oma karjääri;
3) on seaduskuulekas, käitub väärikalt, järgib inimõigusi ja Eesti Vabariigi seadusi;
4) on kujundanud oma kodanikupositsiooni, tunnetab end dialoogivõimelise ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja globaalses kontekstis;
5) vastutab oma valikute, otsustuste, endale võetud kohustuste eest, austab teiste inimeste ja iseenda vabadust, on suveräänne isiksus;
6) teab globaalprobleeme, oma kaasvastutust nende lahendamise eest; oskab vältida ja vähendada keskkonda kahjustavat tegevust;
7) elab tervislikult, oskab hoida, vajadusel taastada oma vaimset ja füüsilist vormi;
8) saab aru, et inimelu on püha;
9) hindab kultuuri, omab ettekujutust euroopaliku kultuuri põhivaldkondadest ja -perioodidest;
10) väärtustab oma rahvuskultuuri, näeb seda euroopa ja teiste rahvaste kultuuri kontekstis;
11) soovib end kunstivahendite abil väljendada;
12) väärtustab säästva ja jätkusuutliku arengu ideed, omab väljakujunenud loodusteaduslikku maailmapilti;
13) oskab ette näha võimalikku edu ja ebaedu, konflikte vältida ja lahendada; käituda tolerantselt;
14) oskab vastu seista sotsiaalsele manipuleerimisele;
15) oskab kasutada erinevaid õpistrateegiaid;
16) oskab valida ja kasutada eri märgisüsteeme informatsiooni vastuvõtmiseks, talletamiseks, tõlgendamiseks, edastamiseks, loomiseks ja vahetamiseks;
17) mõtleb kriitiliselt, oskab oma mõtte- ja tegevuskäiku analüüsida ning hinnata; kasutab kriitilist mõtlemist mis tahes seisukoha üle otsustamisel;
18) oskab argumenteeritult väidelda;
19) oskab koostada uurimistööd ja projekti, neid esitleda;
20) oskab kasutada arvutit õppimis- ja töövahendina ning oma töötulemuste esitlusvahendina.

§ 26. Kooliõppekava koostamise alused

(1) Kooliõppekava on kooli õppe- ja kasvatustegevuse alusdokument.

(2) Kooliõppekava koostamisel lähtutakse riiklikust õppekavast ja koolikollektiivi kokkuleppest kooli õppesuundade ja eripära kohta, arvestades piirkondlikke vajadusi, lastevanemate (eestkostjate, hooldajate) ja õpilaste soove ning vaimseid ja materiaalseid ressursse.

(3) Kooliõppekava vormi otsustab kool.

(4) Kooliõppekava koostamine ja arendamine eeldab õpilaste ja õpetajate; õpetajate ja juhtkonna, kooli hoolekogu; kooli ja lastevanemate (eestkostjate, hooldajate), kooli omaniku, teiste õppeasutuste ja organisatsioonide koostööd riikliku õppekava üldosa mõtestamisel ja ainekavade koostamisel.

(5) Kooliõppekava koostamises ja arendamises kasutatakse erinevaid töövorme. Selles töös osalevad kõik pedagoogid.

(6) Kooliõppekava koostamise ja arendamise demokraatliku korralduse eest vastutab kooli direktor.

(7) Kooliõppekava ülesanne on toetada kõigi õpilaste integreerumist Eesti ühiskonnas, arvestades nende erivajadusi, päritolumaa kultuuritraditsioone ning õpilaste rahvuslikku identiteeti.

(8) Õpetaja koostab kooliõppekava üldosa ja ainekava alusel igal õppeaastal töökava kõikidele klassidele, kus ta õpetab. Klassi töökavas täpsustatakse kooli ainekavas esitatut, arvestades konkreetseid õpilasi, kasutatavat õppekirjandust ja -materjale ning õpetajatevahelist koostööd.

§ 27. Kooliõppekava ülesehitus

(1) Kooliõppekavas on üldosa ja ainekavad. Mitme õppekeelega koolis on üks kooliõppekava.

(2) Kooliõppekava üldosa aluseks on järgmised kokkulepped:
1) kooli õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted;
2) õppesuun(a)d;
3) läbivad teemad, nende käsitlemise põhimõtted;
4) traditsioonilise aineõppe, perioodõppe või klassideta kursusõppe rakendamine;
5) kooli tunnijaotusplaan klassiti;
6) valikainete (valikkursuste) loendid ja valimise põhimõtted;
7) vene või muu õppekeelega koolis/klassis eesti keeles õpetatavad ained;
8) ülekooliliste, koolidevaheliste projektide kavandamise põhimõtted;
9) hindamise korraldus;
10) nõuded õpetaja töökavale;
11) õpilaste nõustamine, õpiabi osutamine;
12) kooliõppekava uuendamise ja täiendamise kord.

(3) Igal õppesuunal on oma ainekavad, välja arvatud sama sisu ja mahuga õppeainete kavad, mis on ühised.

(4) Ainekavades esitatakse klassiti:
1) aine õppe-eesmärgid;
2) õppesisu, sh õppekava läbivate teemade käsitlemine, integratsioonivõimalused teiste õppeainetega, ainealased, ainetevahelised, klassidevahelised, ülekoolilised projektid ning pikemaajalised koolidevahelised projektid;
3) õpitulemused;
4) kasutatav õppekirjandus ja õppevahendid.

(5) Gümnaasiumi ainekavad koostatakse kursustena. Kursuse pikkus on 35 tundi.

3. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

§ 28. Kooliõppekavade määrusega vastavusse viimine

(1) Kooliõppekavad viiakse määrusega vastavusse hiljemalt 1. septembriks 2002. a.

(VV m 11.06.2002 Nr.186 jõust.23.06.2002 - RT I 2002, 51, 317)

(2) Määruse §-dega 6–9, 16, 19, 22 ja 25 ning lisaga 22 viiakse kooliõppekavad vastavusse hiljemalt 1. septembriks 2004. a.

(VV m 11.06.2002 Nr.186 jõust.23.06.2002 - RT I 2002, 51, 317)

§ 28¹. Eestikeelne õpe munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel

(1) Alates 2011/2012. õppeaastast tagab kool 10. klassi astujatele oma gümnaasiumiastme õppekava alusel eestikeelse õppe läbiviimise vähemalt 57 kursuse ulatuses, mis moodustab 60% gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust.

(2) Alates 2011/2012. õppeaastast 10. klassi astujate gümnaasiumiastme õppekava sisaldab üleriigiliselt kohustuslike eestikeelsete kursustena järgmisi kursusi: «Eesti kirjandus», «Ühiskonnaõpetus», «Muusika», «Eesti ajalugu», «Geograafia».

(3) Eestikeelsele õppele ülemineku ajakava koolis täpsustatakse §-s 28² ning kooli õppekavas.

(VV m 23.11.2007 Nr.235 jõust.03.12.2007 - RT I 2007, 61, 392)

§ 28². Üleminek eestikeelsele õppele munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel

(1) 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust.

(2) 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust.

(3) 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust.

(4) 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo kaht kursust.

(5) 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht kursust ja geograafia kolme kursust, millega kool tagab gümnaasiumiastme õppekavas eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ulatuses, mis moodustab 60% gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust.

(VV m 23.11.2007 Nr.235 jõust.03.12.2007 - RT I 2007, 61, 392)

§ 29. Määruse kehtetuks tunnistamine

Vabariigi Valitsuse 6. septembri 1996. a määrus nr 228 «Eesti põhi- ja üldkeskhariduse riikliku õppekava kinnitamine» (RT I 1996, 65–69, 1201; 1997, 37/38, 573; 1999, 40, 489) tunnistatakse kehtetuks.

§ 30. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. septembril 2002. a.

Peaminister Mart LAAR

Haridusminister Tõnis LUKAS

Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 1

EESTI KEEL

(EESTI ÕPPEKEELEGA PÕHIKOOLILE)

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Eesti keel põhikoolis

1.1. Eesti keelel kui emakeelel ja/või õppekeelel on eriline koht õppekavas. Eesti keele hea valdamine loob eeldused eesti kultuuri tundmaõppimiseks ja väärtustamiseks ning hõlbustab teiste õppeainete õppimist. Ühiskondlikul tasandil on eesti keelel eriline tähtsus rahvuskeelena: eesti keel kannab eesti kultuuri, oma keel ja kultuur on rahvuse säilimise ja kestmise eeldus. Emakeel on inimese mõtlemise ja tunnetuse vahend, samuti peamine eneseväljenduse ja vahetu suhtlemise vahend.

1.2. Inimese suhtlemisel ümbritseva maailmaga on kesksel kohal teabevahetus, sealhulgas nii teiste inimeste arusaamade ja suhtumiste tunnetamine kui ka oma hinnangute ja suhtumiste väljendamine. Teabevahetuse ja inimsuhtlemise kandjateks üldisemas mõttes on suulised, kirjalikud ja pildilised tekstid. Oma elus puutub inimene kokku mitmesuguste tekstidega, argivestlusest ja tarbetekstist meediani, keerukast teabetekstist väljendusrikka kunstiteoseni. Seetõttu on oskused, mis võimaldavad erinevaid tekste mõista ja luua, inimesele ümbritseva maailmaga suhtlemiseks hädavajalikud. Nende oskuste arendamine on eesti keele õpetuse kõige laiem eesmärk.

1.3. Õppeaine avar eesmärgiseade tingib õppeaine eesmärkide taotlemise mitme õppevaldkonna kaudu. Keelekasutust ning oskust tekste mõista ja luua arendatakse eesti keele õpetuses kolme õppevaldkonna – õigekeelsusõpetuse, tekstiõpetuse ja kirjandusõpetuse kaudu. Õppeaine eesmärkide saavutamise eelduseks on kolme õppevaldkonna integratsioon ja harmooniline koostoime õppeprotsessis.

1.4. Õigekeelsusõpetuse eesmärk on anda põhiline õigekeelsusoskus ning ülevaade eesti keele ehitusest. Keeleküsimuste käsitlus on rakendusliku iseloomuga, hõlmab samavõrd õigekeelsust kui ka sõnavara rikastust. Õpetuse ülesandeks on teadvustada ka keele varieerumist ja keelendite kasutusvõimalusi.

1.5. Kirjandusõpetusel on oluline roll õpilaste maailmapildi, esteetiliste ja eetiliste tõekspidamiste ning loovuse kujunemisel. Erinevatest ajastutest ja kultuurikontekstist pärinevate kirjandusteoste lugemine kui kunstilise tunnetuse protsess, mis tugineb lugeja fantaasiale, eeldab kaasaloomist ja kaasaelamist. Kirjandusteoste lugemisel saadud elamusest lähtuv ja kirjandusteadmiste omandamisega seostatud käsitlus koolis võimaldab õpilasel saada täielikuma ning sügavama ettekujutuse elust ja inimsuhetest, avardab tema tunde- ja mõttemaailma, arendab lugejaoskusi ning süvendab kirjandushuvi. Käsitletav kirjandus on autorite valikult avar, žanriliselt ja temaatiliselt mitmekülgne, eri ajastuid ja paikkondlikku eripära (nt murdetekstid) ning õpilase eakohaseid huve arvestav, annab õpilasele mõtlemisainet ja eneseväljendusajendeid. Kirjanduse lugemine ning kirjandusteadmised toetavad teiste kunstiainete, ajaloo ja sotsiaalainete õpet, samuti võõrkeelte õppimist.

1.6. Õigekeelsusõpetus ja kirjandusõpetus tegelevad mõlemad tekstidega, aga teevad seda erinevast aspektist. Neid valdkondi seob tekstiõpetus, mille abil õpilane omandab ülevaate mitmesuguste funktsioonidega tekstidest. Tekstiõpetus kujundab oskust mitmesugustes tekstides orienteeruda, neis sisalduvat teavet ja erisuguseid arvamusi kriitiliselt hinnata ning vajalikke valikuid teha. Õpitakse koostama ka uusi tekste, see võib olla loetu-kuuldu ümber struktureerimine, refereerimine, kommenteerimine, arvustamine või isiklike seisukohtade väljendamine, arvestades vestluspartnerit-lugejat ning situatsiooni. Õpilane mõistab, et kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine on sõnumivahetus, teadasaamine ja teadaandmine. Ta õpib teadlikult jälgima ja arendama oma suulist ja kirjalikku väljendusoskust. Õpilasest kujuneb aktiivne raamatukogu ja muude teabeallikate kasutaja.

1.7. Õppevaldkondade koostoime tulemusena areneb õpilase mõtlemisvõime ja oskus õppida: omandatakse olulisi kuulamis-, kõnelemis-, lugemis- ja kirjutamisstrateegiaid, kujuneb soov ja oskus oma mõtteid väljendada.

1.8. Esimesel ja teisel kooliastmel käsitletakse aine õppevaldkondi integreeritult, tundides arendatakse kõiki osaoskusi. Õpilase õpitulemusi hinnatakse ühe kokkuvõtva hindega nii õppeveerandite kui ka õppeaasta lõpul.

1.9. Kolmandas kooliastmes on õppeaine nimetus eesti keel ja kirjandus, sest sel kooliastmel tähtsustub ilukirjanduse lugemine ja kirjandusõpetuse roll. Õpetust jätkatakse integreeritult. Aine õpitulemusi hinnatakse veerandi lõpul ühe kokkuvõtva hindega või hinnatakse igal veerandil kolme õppevaldkonna – õigekeelsus, tekstiõpetus ja kirjandusõpetus – õpitulemusi eraldi. Õppeaine kokkuvõttev veerandihinne ja aastahinne on kolmes õppevaldkonnas saavutatud õpitulemuste koondhinne.

1.10. Eesti keel nagu teisedki ained pakub õpilasele valikuvõimalusi, mis suurenevad klassist klassi (lektüür, projektid, valikkursused, ühiskursused teiste ainetega). Kooliõppekava koostamisel on soovitatav arvestada paikkonna eripära, lülitada ainekavasse kodukoha kirjandus- ja kultuurielu teemasid.

2. Õppe-eesmärgid

Põhikooli aineõpetus taotleb, et õpilane:
• austab eesti keelt kui rahvuskultuuri kandjat;
• arendab kriitilist mõtlemist ja analüüsioskust;
• väärtustab head keeleoskust eneseväljendus- ja suhtlusvahendina;
• arendab oma suulist ja kirjalikku väljendusoskust, omandab õigekirjaoskuse;
• õpib mõtestatult lugema ja kirjutama eri liiki tekste;
• loeb eakohast väärtkirjandust, kujundab selle kaudu oma kõlbelisi tõekspidamisi, rikastab oma mõttemaailma;
• arendab kirjanduse mõistmist, kujutlusvõimet, loovust ja kunstimaitset;
• huvitub ilukirjandusest ja paikkonna kultuurist;
• õpib hankima teavet erinevatest allikatest; harjub kasutama sõnaraamatuid ja käsiraamatuid.

2. peatükk

EESTI KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. I kooliastmes on eesti keele õpetamine suunatud suulise ja kirjaliku kõne arendamisele.

1.2. Kuulamine:
• heli, sõna, lause, pikema teksti nautiv, tähelepanelik, kriitiline kuulamine;
• õpetaja ja kaaslase kuulamine ja kuuldule asjakohane reageerimine;
• ettelugemise ja jutustamise kuulamine;
• kuuldu mõistmine: sõna, lause, teksti sisu;
• häälikute ja häälikupikkuste eristamine.

1.3. Kõnelemine:
• õige ja selge hääldus;
• hääle tugevuse kohandamine olukorrale;
• küsimuste esitamine ja neile vastamine;
• kõnelemine mitmesuguses olukorras: palumine, küsimine, selgitamine, keeldumine, vabandamine, tänamine; kaupluses, tänaval, klassis, koolis; täiskasvanuga, sõbraga; telefonitsi;
• jutustamine loetu, kuulatu, sündmuse ja läbielatu põhjal; raamatu, filmi ja teatrietenduse põhjal; pildi ja pildiseeria, küsimuste ja tugisõnade järgi;
• oma arvamuse avaldamine; luuletuse, dialoogi, proosakatkendi esitamine.

1.4. Lugemine:
• lugema õppimine;
• häälega lugemine: õigsus, sobiv intonatsioon, oma lugemisvea parandamine;
• ositi lugemine;
• endamisi lugemine;
• oma ja võõra käekirjalise teksti lugemine klassitahvlilt ja vihikust;
• jutustava, kirjeldava, tarbe-, teabe- ja sõnamängulise teksti lugemine;
• loetu mõistmine: sõna, lause, teksti sisu; loetu kava;
• tekstide eristamine: muinasjutt, jutustus, luuletus, vanasõna, mõistatus, kiri;
• tegelaste iseloomustamine;
• loole alguse ja lõpu mõtlemine;
• luuletuse sisu avamine õpetaja abiga, riimuvate sõnade leidmine;
• huvipakkuva raamatu leidmine kooli või kodukoha raamatukogust.

1.5. Kirjutamine:
• kirjutama õppimine;
• tähtede kirjutamine ja seostamine;
• sõna ja lause kirjutamine; lause laiendamine ja sidumine tekstiks;
• tahvlile, vihikusse ja õpilaspäevikusse kirjutamine;
• tahvlilt ja õpikust ärakirjutamine; etteütlemise järgi kirjutamine;
• oma kirjutamisvea parandamine;
• tarbeteksti kirjutamine, teabeteksti kasutamine;
• tekstilähedane ümberjutustus;
• loovtöö pildi, pildiseeria, küsimuste, tugisõnade või kava toel;
• sündmusest, isikust ja loomast kirjutamine.

2. Õppesisu

2.1. Õigekeelsus

Häälik – silp – sõna – lause – jutt. Täis- ja kaashäälikud. Tähed ja tähestik. Häälikupikkuse ja häälikuühendi märkimine kirjas. k, p, t sõna alguses ning s-i ja h kõrval; i ja j õigekiri (v.a võõrsõnad ja tegijanimi); h sõna alguses; g, b, d tuntumate võõrsõnade alguses. Suur algustäht lause alguses, inimese- ja loomanimedes, tuntumates kohanimedes. Väike algustäht õppeainete, kuude, nädalapäevade ja ilmakaarte nimetustes. Silbitamine ja poolitamine. Liitsõna. Nimi-, omadus-, ase- ja tegusõna. Küsivad asesõnad.Ainsus ja mitmus. Käändsõnavormide moodustus küsimuste alusel. Mitmuse nimetava ja sse-lõpulise sisseütleva, kaasaütleva ja ilmaütleva käände lõpu õigekirjutus. Olevik ja minevik. Jaatav ja eitav kõne. Pöördelõppude õigekirjutus. Asesõnade erandlik õigekirjutus. Väit-, küsi- ja hüüdlause. Lause lõpumärgid. Koma et, sest, aga, kuid, siis ees. Koma loetelus. Sidesõnad, mis ei nõua koma. Sõnavara: vastandsõna, lähedase tähendusega sõna. Sõnatähenduste täpsustamine. Õiged tähekujud, proportsioonid, ühtlane kirjarida, käekirja loetavus, kirjatöö välimus.

2.2. Tekstiõpetus

Argitekst: suuline keelekasutus, kõnetus- ja viisakusväljendid. Tarbetekst: teade, kutse, kiri, kava, õnnitlus, retsept. Teabetekst: tööjuhend, sõnastik, raamatu sisukord, õpikutekst, teatmeteose tekst. Meediatekst: ajalehe, ajakirja tekst. Teksti kompositsioon: pealkiri, loo alustus, sisu, lõpetus. Tekstiloome: kutse, õnnitlus, teade, jutustus, ümberjutustus, kirjeldus. Mõisted: teade, kutse, kiri, õnnitlus, ajaleht, lugu, sõnastik, sisukord.

2.3. Kirjandus

2.3.1. Folkloorne lastelaul. Muinasjutt. Muistend. Mõistatus. Vanasõna. Jutustus. Luuletus. Näidend. Piltjutt. Mõisted: autor, pealkiri, tegelane, kunstnik, kahekõne.

2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Julius Oro, Ernst Enno, Feliks Kotta, Ellen Niit, Eno Raud, Aino Pervik, Heljo Mänd, Jaan Rannap, Iko Maran, Lehte Hainsalu, Leelo Tungal, Astrid Reinla, Andrus Kivirähk, Henno Käo või teised; Astrid Lindgren, Tove Jansson, vennad Grimmid, Hannu Mäkelä, Charles Perrault, Joel Chandler Harris, Elwin Brooks White, Annie M. G. Schmidt, Eduard Uspenski või teised.

2.3.3. I kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12 ilukirjandusteost.

3. Õpitulemused

3. klassi lõpetaja:
• loeb õpitud teksti selgelt, ladusalt, õigesti ja sobiva intonatsiooniga;
• mõistab häälega ja endamisi lugedes teksti sisu, oskab vastata teemakohastele küsimustele;
• oskab töötada tekstiga eakohaste juhiste alusel;
• oskab eristada väidet, küsimust, palvet, käsku, keeldu;
• oskab leida lähedase ja vastandtähendusega sõnu;
• tunneb ära jutustuse, luuletuse, näidendi; muinasjutu, mõistatuse, vanasõna; kirja;
• on lugenud vähemalt 12 eesti ja väliskirjaniku teost; oskab loetud teostest kõnelda;
• oskab loetust jutustada;
• oskab luuletust peast esitada;
• oskab kuuldu, vaadeldu ja loetu kohta arvamust avaldada;
• oskab kuulata eakohast teksti ja toimida saadud sõnumi kohaselt;
• oskab küsimuste toel arusaadavalt edasi anda õppeteksti, lugemispala, pildiraamatu, filmi, teatrietenduse sisu;
• oskab koostada suulist ja kirjalikku juttu pildiseeria, tugisõnade ja küsimuste abil; mõelda jutule algust ja lõppu;
• oskab kõnes ja kirjas kasutada terviklauseid;
• oskab koostada kutset, õnnitlust;
• oskab arusaadavalt jutustada läbielatud sündmustest;
• oskab end arusaadavalt väljendada suhtlusolukordades: palumine, küsimine, selgitamine, keeldumine, vabandamine, tänamine;
• eristab häälikut ja tähte, täis- ja kaashäälikut, häälikuühendit, silpi, sõna, liitsõna, lauset;
• oskab kirjutada omasõnade algusse k, p, t, tuntumate võõrsõnade algusse g, b, d;
• oskab täis- ja suluta kaashäälikuid õigesti kirjas märkida;
• teab peast tähestikku ja oskab kasutada lihtsamat sõnastikku;
• oskab kirjas õigesti märkida käändsõna mitmuse nimetava lõppu ja tegusõna pöördelõppe;
• oskab kirjas õigesti märkida ainsuse sisseütleva, ilmaütleva ja kaasaütleva käände lõppu;
• oskab piiritleda lauset ja panna lauselõpumärke;
• oskab asesõnu õigesti kirjutada;
• oskab kasutada suurt algustähte lause alguses, inimese- ja loomanimedes ning tuntumates kohanimedes;
• oskab kirjutada etteütlemise järgi ja kontrollida kirjutatut näidise järgi;
• kasutab kirjutades õigeid tähekujusid ja seoseid, kirjutab loetava käekirjaga;
• oskab tahvlilt ja õpikust ära kirjutada;
• oskab teksti korrektselt paberile paigutada.

3. peatükk

EESTI KEELE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Sel kooliastmel taotletakse, et õpilasel kujuneks teadlik suhtumine oma kõnesse ja teiste kuulamisse, oskus suhelda paindlikult, arvestades vestluspartnereid ja suhtlusolukordi. Lugemis- ja kirjutamisõpetus on orienteeritud lugemis- ja kirjutamisprotsessi mõistmisele ning tekstide koostamiseks vajalike oskuste omandamisele (kavandamine, eesmärgistamine, vormistamine jne). Tähtsal kohal on tekstitaju – neutraalse ja kujundliku keelekasutuse eristamine, nende otstarbe mõistmine jne. Õpilase keeleteadmisi avardatakse, kuid need jäävad rakenduslikeks.

1.2. Kuulamine:
• vahetu suulise esinemise kuulamine;
• ettelugemise ja jutustamise kuulamine;
• vestluse, arvamusavalduse, sõnavõtu kuulamine paaris ja rühmas;
• proosa-, luule-, draama-, meediateksti kuulamine;
• olulise teabe leidmine ja eristamine ebaolulisest, saadud teabe kasutamine;
• kuulatu meeldejätmine, kuulatu üle arutlemine; esituse eakohane hindamine;
• suulise tööjuhendi järgimine.

1.3. Kõnelemine:
• kõnelemine mitmesugustes olukordades: sõbraga, täiskasvanuga, tuttavaga, võõraga; paaris, rühmas;
• vestluse alustamine, jätkamine ja lõpetamine;
• vestluspartnerite ja suhtlusolukorra arvestamine;
• jutustamine loetud või kuulatud teksti põhjal, pildist, sündmusest, nähtusest;
• tekstilähedane ja kokkuvõtlik jutustamine;
• loetu ja kuuldu üle arutlemine;
• pildi, eseme, sündmuse kirjeldamine, võrdlemine;
• elamuse, kujutluse väljendamine;
• rolli esitamine;
• luuletuse, dialoogi või proosakatkendi mõtestatud esitamine.

1.4. Lugemine:
• häälega lugemine: mõtestatus, selgus, sobiv intonatsioon; ettelugemine;
• ositi lugemine;
• oma lugemise jälgimine;
• fakti ja arvamuse eristamine;
• endamisi lugemine: eesmärgipärasus, mõtestatus, valikulisus;
• iseseisev töö tekstiga: küsimuste esitamine, neile vastamine, kirjaliku tööjuhendi järgimine;
• proosa-, luule-, draama-, meedia-, tarbe- ja teabeteksti lugemine;
• kirjandusliikide eristamine;
• teema, tegevuse koha ja aja määratlemine, tegelaste kirjeldamine ja iseloomustamine;
• luuletuse teema määratlemine, meeleolu kirjeldamine;
• juhendi lugemine ja selles sisalduva teabe mõistmine;
• tekstis numbriga väljendatud arvude ning õpitud lühendite lugemine ja seostamine kaastekstiga;
• tabeli lugemine ja mõistmine;
• teemakohase materjali leidmine teatmeteosest, raamatukogust;
• raamatu sisukorras orienteerumine.

1.5. Kirjutamine:
• jutustava, kirjeldava, iseloomustava, võrdleva ja arvamusteksti kirjutamine;
• dialoogi, juhendi, kuulutuse, reklaami kirjutamine;
• kirja kirjutamine; ümbriku vormistamine;
• elamuse, fantaasia põhjal kirjutamine;
• teksti põhjal kirjutamine: alguse või lõpu lisamine, laiendatud ja jutustaja isikut või tegevuse aega muutev ümberjutustus;
• teksti eesmärgistamine, kavandamine, eeltöö kirjutamine, viimistlemine, vormistamine;
• käekirja loetavus, töö välimus; oma teksti kontrollimine.

2. Õppesisu

2.1. Õigekeelsus

Tähestikuline järjestamine. Helilised ja helitud häälikud. Hääliku pikkuse ja kaashäälikuühendi märkimine kirjas koos kõrvalekalletega põhireeglitest. i ja j, sõnaalgulise h õigekirjutus. b, d, g, f, š;;, ž tuntumates võõrsõnades. Suur ja väike algustäht koha- ja isikunimedes, ajalehtede, ajakirjade ja teoste pealkirjades; keelte ja rahvuste nimetuste, tähtpäevade kirjutamisel, ajaloosündmuste märkimisel. Liitsõna õigekirjutus. Sõnade poolitamine. Käändsõna kokku- ja lahkukirjutamise põhijuhtumid: nimisõna ja nimisõna, omadussõna ja nimisõna; kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine. Pöördsõna lahkukirjutamine muudest sõnadest. Arvsõna kokku- ja lahkukirjutamine. Arvsõna ja kuupäeva märkimine. Tavalühendid. Käändsõnad. Käänete kasutusvõimalusi. Käändsõna veakriitilisi vorme. Ühildumine. Omadussõna võrdlemine. Pöördsõna. Pöördsõnavormide (aegade, tegumoodide ja kõneviiside, käändeliste vormide) kasutamise võimalusi. Lihtlause ja liitlause. Osalausete piir ja selle tähistamise võimalused. Kirjavahemärkide kasutamine loetelus ja liitlauses järjestikuse asetusega osalausete puhul. Sidesõna ning siduv ase- ja määrsõna osalausete alguses. Otsekõne ja selle kirjavahemärgid. Ütte kirjavahemärgid. Sõnavara: eakohased võõrsõnad, sünonüümid, antonüümid, fraseologismid. Sagedasemate võõrsõnade tähendus. Sõnade mitmetähenduslikkus. Sõnaraamatu kasutamine: sõna tähendus ja õigekirjutus.

2.2. Tekstiõpetus

Teksti adressaat ja eesmärk suulises ja kirjalikus suhtluses. Vestlus, arvamusavaldus, teabe edastamine. Tarbetekst: kiri, lühisõnum, juhend. Tarbeteksti kasutamine. Teabetekst: aimetekst, teatmeteose tekst, tabel. Teabeteksti kasutamine. Meediatekst: uudis, kuulutus, reklaam, tele- ja raadiotekst. Meediateksti kasutamine. Teksti peamõte. Teksti kompositsioon. Teksti kavandamine. Tekstiloome: kiri, sõnum, iseloomustus, jutt, kirjeldus, arvamus, dialoog, kuulutus, reklaam. Mõisted: arvamus, kirjeldus, iseloomustus, fakt, juhend, teatmeteos, tabel, kuulutus.

2.3. Kirjandus

2.3.1. Ilukirjanduse eripära. Kujundiline keel. Tõepärasus ja fantaasia. Ilukirjandus ja teised kunstiliigid. Filmikunst. Rahvalaul, rahvajutt, rahvaluule lühivormid. Proosa: ajalooline jutustus, seiklusjutt, kriminaaljutt, fantaasiajutt, loomajutt; humoresk, anekdoot, naljand. Luule: luuletus, valm. Draama: näidend. Õpilaste omalooming. Mõisted: rahvalaul; muinasjutt, muistend, kõnekäänd, naljand; jutustus, seiklusjutt; luuletus, valm; riim; kujund; võrdlus, kordus, teema, näidend, vaatus; film, seriaal.

2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Jaik, Richard Roht, Oskar Luts, Jüri Parijõgi, Jaan Rannap, Harri Jõgisalu, Eno Raud, Aino Pervik, Silvia Rannamaa, Silvia Truu, Leelo Tungal, Janno Põldma, Tiia Toomet või teised; Astrid Lindgren, Mark Twain, Hans Christian Andersen, Aleksei Tolstoi, Lev Tolstoi, Jules Verne, Hugh Lofting, Rudyard Kipling, Gerald Durrell, Daniel Defoe, Selma Lagerlöf, Ferenc Molnár, Frances Hodgson Burnett, Jack London, John Ronald Reuel Tolkien, Lewis Carroll, Alan Alexander Milne või teised.

2.3.3. II kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12 ilukirjandusteost.

3. Õpitulemused

6. klassi lõpetaja:
• oskab kirjas õigesti märkida häälikupikkust, i ja j, sõnaalgulist h;
• oskab rakendada kaashäälikuühendi põhireegleid;
• oskab sõnu poolitada;
• oskab nimisõna kokku- ja lahkukirjutust tüüpjuhtumeil;
• oskab kasutada suurt algustähte nimedes, teoste ja perioodiliste väljaannete pealkirjades, ajaloosündmuste märkimisel;
• oskab kasutada tavalühendeid;
• teab või oskab vajadusel sõnastikust leida oma- ja võõrsõnade tähendust ja õigekirjutust;
• oskab leida sünonüüme ja neid tekstis korduste vältimiseks kasutada;
• tunneb tekstist ära nimi-, omadus-, arv-, ase- ning tegusõnad; oskab õigesti kasutada käände- ja pöördevorme, ainsust ja mitmust, olevikku ja minevikku;
• oskab kasutada omadussõnade keskvõrret ja kõige-ülivõrret;
• oskab moodustada ja kirjavahemärgistada lihtlauseid, sh koondlauseid ja lihtsamaid liitlauseid;
• oskab siduvaid sõnu õigesti lauses kasutada;
• oskab otsekõnet ja ütet kirjavahemärgistada;
• oskab jutustada ja kirjutada sündmusest; kirjeldada; väljendada oma arvamust; edastada teavet selgelt ja ühemõtteliselt; eristada tõepärast fantaasiast;
• oskab koostada kirja; vormistada ümbrikku;
• oskab vestlust alustada, kaasvestlejat kuulata ja keskustelu sobivalt jätkata;
• oskab loetust ja kuuldust olulist leida, seda oma sõnadega edasi anda ning saadud teavet kasutada;
• oskab tekstiga iseseisvalt töötada: esitada teksti kohta küsimusi, küsimustele teksti põhjal vastata;
• oskab lugemispala kavastada;
• oskab teksti ette lugeda, jutustada tekstilähedaselt ja kokkuvõtlikult;
• oskab pildi põhjal jutustada ja pilti kirjeldada;
• oskab lihtsa tabeli sisu sõnadega kokku võtta;
• eristab uudist ja reklaami;
• oskab nimetada vähemalt 12 eesti ja väliskirjanikku, on igaühelt lugenud vähemalt ühe teose;
• teab muinasjutu, muistendi, kõnekäänu, valmi, seiklusjutu iseloomulikke jooni;
• oskab eristada kirjandusliike: proosa, luule, draama;
• oskab sõnastada luuletuse teemat, kirjeldada meeleolu;
• oskab esitada luuletust või proosakatkendit; esineda dialoogis;
• vormistab kirjalikud tööd korrektselt;
• oskab leida raamatukogust soovitud raamatut.

4. peatükk

EESTI KEELE JA KIRJANDUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Sel kooliastmel saab õpilane ettekujutuse keelest kui suhtlusvahendist ja arenevast süsteemist.

1.2. Keeleteadmiste omandamisel on peamine keelekasutuse, mitte analüüsi aspekt. Tähtis on, et selgeks saaksid tüüpilised keelenähtused ja mõistetaks keele variatiivsust. Grammatilise süsteemiga rööbiti käsitletakse õigekirja- ja keelehooldeküsimusi. Lauseõpetuses on olulisim lausemoodustus, mida vaadeldakse tihedas seoses tekstimoodustusega. Lauseanalüüs on minimaalne, mõisteid selgitatakse lihtsate tüüplausete põhjal. Vormiõpetuses on oluline tähenduskülg, vormide stiiliväärtus ning nende kasutamine. Sõnavaratöös juhitakse tähelepanu sünonüümikale, sõnade stiiliväärtusele, mitmetähenduslikkusele, väljenduse täpsusele. Õpilasel kujundatakse harjumus kasutada keelekäsiraamatuid koolis ja kodus. Õpilane tutvub olulisemaga eesti keele ajaloost, teadvustab murrete olemasolu.

1.3. Kirjandusõpetus keskendub kunstilise teksti mõistmisele ja tõlgendamisele. Sellega seoses käsitletakse ka kirjandusteooria põhimõisteid. Ilukirjandusteoste lugemine põhineb õpetaja-õpilase valikul. Ilukirjandusteoste valikul peetakse silmas ka paikkonna kultuuriloolist eripära (murre, ajalooline taust vm) ja sealt pärit autoreid. Lugemiseks ja tunnis käsitlemiseks valitakse teoseid, mis esindavad erižanreid, ajastuid, kirjandusvoole ja on temaatikalt õpilasele huvitavad.

1.4. Õpilase väljendus- ja esinemisoskuse arendamiseks luuakse reaalseid kõnesituatsioone, õpitakse suuliselt ettekantava teksti koostamist, kõne ja ettekande abivahendite kasutamist. Kirjalike tekstide koostamisel on rõhk looval žanripärasel eneseväljendusel, kuid õpitakse ka tarbetekstide koostamist.

1.5. Kuulamine:
• proosa-, luule-, draama-, meediateksti kuulamine;
• loengu, ettekande, sõnavõtu kuulamine;
• olulise teabe, probleemide leidmine, märkmete, kokkuvõtte tegemine;
• kuuldu üle arutlemine, esituse hindamine, oma hinnangu põhjendamine.

1.6. Kõnelemine:
• suulise eneseväljenduse sõnavara ja stiili eripära arvestamine, partneri ea ja olukorra ametlikkuse arvestamine;
• kõnesituatsioonis ja diskussioonis osalemine;
• oma arvamuse esitamine ja põhjendamine;
• kõne ja ettekande abi- ja näitvahendite kasutamine;
• küsimuste esitamine, ümbersõnastamine, vastamine;
• tarbe- ja teabetekstis sisalduva info suuline edastamine;
• kunstiteose meeleolust ja kujunditest kõnelemine;
• teksti analüüsimine ja tõlgendamine;
• kõne, ettekande, luuletuse, proosa- või draamakatkendi esitamine.

1.7. Lugemine:
• proosa-, luule-, draama-, meedia-, tarbe- ja teabeteksti lugemine ja analüüs;
• tekstist peamõtte, probleemide leidmine, tegelaste iseloomustamine, kirjeldamine, võrdlemine, aja ja koha määratlemine, miljöö kirjeldamine, hinnangute andmine; märkmete ja kokkuvõtte tegemine;
• fakti ja arvamuse eristamine.

1.8. Kirjutamine:
• kirjaliku eneseväljenduse sõnavara ja stiili eripära arvestamine, partneri ea ja olukorra ametlikkuse arvestamine;
• tarbe-, teabe-, meediateksti koostamine ja vormistamine;
• jutustava, kirjeldava, arutleva, hinnangulise teksti, referaadi, projekti koostamine: teemakohase info kogumine, süstematiseerimine, teksti liigendamine, sidususe arvestamine, sõnastuse ja õigekeelsuse kontrollimine, viimistlemine, refereerimine, tsiteerimine, allikate viitamine ja allikaloetelu koostamine.

2. Õppesisu

2.1. Õigekeelsus

Kirjakeel ja kõnekeel. Murre; kodumurre. Ülevaade keele muutumisest ja arendamisest. Olulisemad õigehääldusjuhised. Võõrsõna õigekirjutuse põhilised erijooned. Suur ja väike algustäht asutuste, ettevõtete, organisatsioonide nimedes ja nimetustes. Sõna kokku- ja lahkukirjutamine olenevalt tähendus- ja vormipõhimõttest. Lühendid ja lühendamine. Sõnaliigid: käändsõna, pöördsõna, muutumatu sõna, nende kasutamine ja ülesanded lauses. Sõnavorm. Tüvi, liide, tunnus, lõpp. Tüvemuutuste ja astmevahelduse lühiülevaade. Käänete funktsioonid. Soovitatavad i-mitmuse vormid. Veaohtlikud rektsioonijuhud. Võrdlemine. Soovitatavad i-ülivõrde vormid. Tegusõna käändelised vormid ja nende kasutamine lauses. Määrsõna. Kaassõna. Nende kasutamine lauses. Lause tähendusosad ja lauseliikmed. Peamised sõnajärjemallid, nende kasutamine info liigendamiseks. Lihtlause ja lauselühend, nende kasutamine sõnastuse rikastamisel. Lisandi kasutamine. Liitlause: rind- ja põimlause. Otse- ja kaudkõne. Ülevaade kirjavahemärkide tarvitamisest. Sõnamoodustus, selle kasutamine sõnastuse rikastamiseks. Sõnavara: sünonüümid, homonüümid, antonüümid, paronüümid; termin ja mõiste. Olulisemad keelekäsiraamatud. Õigekeelsussõnaraamat ja selles sisalduv info.

2.2. Tekstiõpetus

Suulise ja kirjaliku keelekasutuse eripära. Suulise teksti ülesehitus. Diktsioon, kõne valjus ja selgus. Kõne, lühiettekanne, diskussioon. Tarbetekst: avaldus, elulookirjeldus, e-kiri, ametikiri. Tarbeteksti eesmärk ja eripära. Teabetekst: artikkel, arvustus, referaat, ülevaade, kokkuvõte, ideeskeem. Teabeteksti eesmärk ja eripära. Meediatekst: juhtkiri, arvamus, intervjuu, reportaaž; tele- ja raadiotekstid; veebilehekülg. Meediateksti eesmärk ja eripära. Teksti vastavus teemale ja eesmärgile. Teksti kompositsioon: sissejuhatus, arendus, lõpetus; kujundid; teksti sidusus, vormistus, esitus. Tekstiloome: lugu, kirjeldus, arutlus; avaldus, elulookirjeldus, referaat, kõne, lühiettekanne, kokkuvõte, uudis. Teksti arvutitöötlus: pealkirjade märkimine, lõikude eraldamine, sõnavahe jätmine pärast kirjavahemärke, kuupäeva õige vormistus, tiitellehe š;;rifti valik. Mõisted: kõne, ettekanne;avaldus, elulookirjeldus; uudis, juhtkiri, intervjuu, reportaaž; kokkuvõte.

2.3. Kirjandus

2.3.1. Kirjandusvoolud ja -žanrid. Romantism ja realism, nende tunnused ja tuntumad esindajad. Ilukirjanduse ja teiste kunstiliikide vahelised seosed. Paikkonna kirjanduse ja kultuuriloo tuntumad esindajad. Kirjandusteose adressaat, teema, idee, süžee, karakter, kompositsioon, kõnekujundid, stiil, illustratsioonid. Rahvaluule. Eepika: müüt, legend, eepos; romaan, novell, miniatuur; reisikiri; memuaar; ulmekirjandus. Lüürika: vabavärss, sonett, ballaad. Dramaatika: tragöödia, komöödia, draama. Filmistsenaarium. Õpilaste omalooming. Mõisted: kirjandusvool, romantism, realism; eepika, lüürika, dramaatika; žanr, eepos, romaan; komöödia, tragöödia, draama, stsenaarium; teema, idee, süžee; karakter; kompositsioon, dialoog, stseen, stiil; algriim, epiteet, isikustamine, metafoor.

2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Lydia Koidula, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Eduard Bornhöhe, Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare, August Kitzberg, August Gailit, Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul, Mati Unt, Helga Nõu, Jaan Kross, Raimond Kaugver, Enn Vetemaa, Madis Kõiv või teised. Näiteid eesti kirjanike luulest: Kristjan Jaak Peterson, Lydia Koidula, Ernst Enno, Juhan Liiv, Gustav Suits, Villem Grünthal-Ridala, Marie Under, Hendrik Visnapuu, Juhan Sütiste, Betti Alver, Hando Runnel, Juhan Viiding, Debora Vaarandi, Doris Kareva, Viivi Luik või teised; Aleksandr Puš;;kin, Anton Tš;;ehhov, George Byron, Victor Hugo, Alexandre Dumas, Walter Scott, Charles Dickens, Alan Marshall, Antoine de Saint-Exupéry, Charlotte Brontë, Edgar Allan Poe, Herbert George Wells, Agatha Christie või teised.

2.3.3. III kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12 ilukirjandusteost.

3. Õpitulemused

Põhikooli lõpetaja:
• oskab rakendada häälikuõigekirja reegleid, õigesti kasutada suurt ja väikest algustähte, sõnu kokku ja lahku kirjutada;
• oskab õigesti kasutada käändeid ning pöördsõna käändelisi ja pöördelisi vorme;
• oskab kirjavahemärgistada koondlauset; rind- ja põimlauset (v.a keerulised segaliitlaused); lihtsamat lauselühendit; otse- ja kaudkõnet;
• oskab levinumaid eestikeelseid lühendeid tekstis lugeda ja kirjas kasutada;
• tunneb üldjoontes eesti keele grammatilist ehitust;
• oskab kõnelemisel ja kirjutamisel valida sobivaid keelevahendeid vastavalt suhtluseesmärkidele;
• oskab leida õigekeelsussõnaraamatust vajalikku teavet sõnade tähenduse, õigekirjutuse, vormimoodustuse, kasutusvaldkonna kohta;
• oskab leida kuuldust ja loetust olulist teavet, tuua välja probleeme, teha kokkuvõtet;
• oskab teksti liigendada;
• teab eri liiki tekstide eripära ja eesmärke;
• oskab eristada põhilisi ajakirjandusžanreid: uudis, juhtkiri, arvamus, kuulutus, reklaam;
• oskab eristada fakti ja arvamust;
• oskab kirjutada lugu, kirjeldust, lihtsamat arutlust; uudist; avaldust, elulookirjeldust, referaati;
• oskab koostada kõnet või lühiettekannet ning seda esitada;
• oskab suulises ja kirjalikus suhtlemises arvestada partneri iga, tutvusastet, olukorra ametlikkust;
• teab kirjanduse põhimõisteid: eepika, lüürika, dramaatika; eepos, jutustus, romaan, luuletus, näidend; komöödia, tragöödia, draama; teema, karakter, dialoog; kompositsioon, stiil;
• teab rahvaluule liike, oskab eristada rahvaluulet ilukirjandusest;
• teab romantismi ja realismi mõistet, nende tunnuseid ning tuntumaid esindajaid;
• teab tuntumaid eesti ja väliskirjanikke, on lugenud vähemalt 12 ilukirjandusteost;
• oskab lühidalt tutvustada 2–3 pikemat proosa- või draamateost, määratleda teemat, iseloomustada nende tegelasi, teose üle arutleda;
• oskab interpreteerida ja esitada luuletust;
• tunneb tekstist ära olulisemad kujundid: algriimi, võrdluse, isikustamise, metafoori, korduse;
• teab paikkonna kirjanduse ja kultuuriloo tuntumaid esindajaid, oskab nendest rääkida.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 2

EESTI KEEL

(EESTI ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Eesti keel gümnaasiumis

1.1. Gümnaasiumiklassides liigendub eesti keele ainekava kursusteks. Eri kursused käsitlevad üht või teist aspekti süvemalt, abstraheeritumalt, luues silla pragmaatiliselt emakeelekasutuselt filoloogilise käsitluse suunas. Gümnaasiumi eesti keele ainekava sisaldab 6 kohustuslikku kursust:
1) teksti- ja kõneõpetus (2–3 kursust);
2) eesti keele struktuur (1–2 kursust);
3) õigekeelsus (2 kursust).

1.2. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi. Kursuste järjestus ning teksti- ja kõneõpetuse ja eesti keele struktuuri õpetuse maht (täpne kursuste arv) fikseeritakse kooliõppekavas. Üldjuhul peaks eesti keele struktuuri kursus eelnema õigekeelsuse kursusele, sest õigekeelsuse õpetamisel kasutatakse eesti keele struktuuri kursuses omandatud mõisteid. Võimalik on neid kursusi ka paralleelselt õpetada.

2. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab eesti kirjakeele;
• teadvustab eesti keele süsteemi ja eripära;
• arendab loovat ja kriitilist mõtlemist;
• arendab suulist ja kirjalikku väljendusoskust.

3. Õppetegevus

Gümnaasiumis omandab õpilane keelekursuste kaudu teadmised keelesüsteemist ja eesti keele struktuuri eripärast. Keelekursused aitavad lahti mõtestada keele olemust ning tõstavad esile grammatikaõpetuse tunnetusliku külje; rakendusülesannete raskuspunkt kandub õigekeelsuselt sõnastuse korrektsusele ja individuaalstiili saavutamisele. Taotluseks on, et õpilane mõistaks keelehoolde vajalikkust ja väärtustaks korrektset keelekasutust. Kõne- ja tekstiõpetuses käsitletakse suulise ja kirjaliku teksti erinevusi, õpitakse tundma ja koostama erisuguseid tekste. Arendatakse loovat ja argumenteeritud suulist ning kirjalikku eneseväljendust. Soovitatav on keelekursuste sisuline integreerimine kirjanduse õpetamisega, eeskätt poeetika käsitlemisel.

2. peatükk

TEKSTI- JA KÕNEÕPETUS

1. Õppesisu

1.1. KÕNE- JA KIRJAKEEL. Teksti liigid. Suuline ja kirjalik tekst. Pilttekst. Sümbolid ja nende tähendus.

1.2. LUGEMINE KUI PROTSESS. Lugemisstiilid: kommunikatiivne, loov, õpilugemine.

1.3. TEKSTI ARENDUSTÜÜBID. Kirjeldus, jutustus, arutlus, argumenteerimine, informeerimine, veenmine, manipuleerimine, tundeväljendus.

1.4. TEKSTILOOME. Teema valik, teksti adressaat, materjali kogumine, mustand, struktureerimine, viimistlemine, toimetamine, avaldamine, arvustamine. Kõne ettevalmistamise erijooned. Igapäevasuhtlus. Vestlus. Ümarlauavestlus, arutlusring ehk paneel. Olmekõned: tervitus-, õnnitlus-, sünnipäeva- ja tänukõne. Informeerivad kõned: ettekanne, informatsioon, loeng. Veenmiskõned: poliitiline kõne, kihutuskõne. Alustekstist lähtuv kirjutamine.

1.5. TEKSTI ÜLESEHITUS. Teema ja põhiväide. Pealkiri. Sissejuhatus. Teema arendus. Lõpetus. Tekstistrateegia. Teksti liigendamine. Lõik. Sidusus. Kõne ülesehituse erijooned. Kõne osad: kõnetamine, alustus, arendus, lõpetus. Kõne näitlikustamine: esemed, fotod, joonistus, illustratsioon, teabegraafika, tekst, film, etendus, heliteosed. Tehniliste vahendite valik. Sõnastus. Stiil. Suulise ja kirjaliku stiili erinevused. Funktsionaalstiil ja isikustiil. Kujundlikkus. Slängi ja murdesõnade kasutamine ja väärtus.

1.6. MEEDIATEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Elektroonilise teksti olemus ja eripära. Uudis. Olemuslugu. Intervjuu. Arvustus. Reportaaž. Reklaam. Teema, probleem, kontekst, ülesehitus.

1.7. TARBETEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Avaldus. Elulookirjeldus (CV). Kiri. Apellatsioon. Volikiri. Protokoll. Kohustuslikud rekvisiidid. Tarbekirjade vormistamise põhinõuded.

1.8. TEADUSTEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Uurimistöö: etapid, ülesehitus ja vormistamine. Refereerimine. Tsitaat. Allikaviide. Suuline ja kirjalik referaat. Konspekteerimine. Olulise markeerimine tekstis, märgid ja märkused serval, olulisima leidmine, alapealkirjad.

1.9. KIRJANDI OLEMUS JA ERIPÄRA. Essee olemus ja eripära. Kirjaliku teksti vormistus.

1.10. SUULINE TEKST. Suulise teksti vormistus. Sõna-sõnalt üleskirjutatud kõne esitamine, tugisõnadele toetuv kõnelemine, peast kõnelemine. Kõneleja välimus, kehahoid, silmavaade, miimika, žestid. Ilmekas esitus: artikulatsioon, intonatsioon, tempo, paus, rõhk. Esinemine. Esinemishirm, selle põhjused, võimalik vältimine.

2. Õpitulemused

Õpilane:
• mõistab korrektse suulise ja kirjaliku eneseväljenduse vajalikkust;
• teab tekstitüüpide põhitunnuseid ja ülesehitusprintsiipe;
• oskab koguda ja kasutada infot eri tekstide loomiseks;
• oskab valida eesmärgist lähtuvat kõnelemis-, lugemis- ja kirjutamisstiili;
• oskab argumenteeritult väljendada oma seisukohti ja neid kaitsta kõnes ja kirjas;
• oskab esineda olmekõnega ja järgida publiku ees esinemise nõudeid;
• oskab kirjutada tarbekirju, kirjandit ja uurimust.

3. peatükk

EESTI KEELE STRUKTUUR

1. Õppesisu

1.1. KEELE OLEMUS. Keelemärk, sünonüümia, homonüümia, polüseemia.

1.2. FONEETIKA. Fonoloogia. Häälik ja foneem. Vokaalide ja konsonantide liigitus. Eesti keele häälikusüsteemi põhijooned. Silp, rõhk ja välde. Palatalisatsioon. Eesti keele fonotaktika põhijooned.

1.3. MORFOLOOGIA. Sõnaliigid. Muutuvad ja muutumatud sõnad. Sõnaliigi piiritlemine. Morfeem. Vormimoodustuse vahendid: tüveteisendused ja aglutinatsioon. Astmevaheldus ja teised tüveteisendused. Käändsõna vormimoodustus. Pöördsõna vormimoodustus, käändelised ja pöördelised vormid.

1.4. SÕNAMOODUSTUS. Sõnade tuletamine ja liitmine. Tuletusliited, tuletiste tähendus. Liitsõnamoodustuse mallid. Liitsõna tähendus.

1.5. SÜNTAKS. Lauseliikmed ja fraasid. Tegusõna ja öeldis. Verbirektsioon. Eitus. Subjekti ja objekti funktsioon ja tunnused. Määrus. Täiend. Liht- ja liitlause. Liitlause liigid. Lauselühendid ja nende funktsioonid. Eesti keele sõnajärg.

1.6. MAAILMA KEELELINE MITMEKESISUS. Keelkonnad. Eesti keel kui soomeugri keel. Soomeugri keeled ja indoeuroopa keeled, nende struktuurilised erinevused. Keeletüpoloogia. Keelte sarnastumise ja eristumise põhjused. Eesti keele areng ja eesti kirjakeele kujunemine. Murded.

2. Õpitulemused

Õpilane:
• teab keelest rääkimiseks vajalikke mõisteid;
• teab keele struktuuri üldiselt ja eesti keele struktuuri eripära;
• teab üldjoontes eesti keele fonoloogilist, morfoloogilist ja süntaktilist analüüsi;
• teab soomeugri ja indoeuroopa keelkonna tähtsamaid keeli;
• oskab keelenähtusi võrrelda ja nende üle arutleda.

4. peatükk

ÕIGEKEELSUS

1. Õppesisu

1.1. ÕIGEHÄÄLDUS. Eesti häälduse omapära. Veaohtlikud üksikjuhtumid. Võõrnimehääldus.

1.2. ÕIGEKIRJA PÕHIMÕTTED. Obligatoorne ja fakultatiivne ortograafiareeglistikus.

1.3. VÕÕRSÕNAD. Võõrsõnade foneetilised ja ortograafilised erijooned. Veaohtlikud õigekirjajuhtumid. Tsitaatsõnade ja võõrnimede kirjutamine, tsitaatsõna- ja võõrnimetuletise õigekiri. Võõrsõnapoolituse tavad ja iseärasused.

1.4. ALGUSTÄHE ORTOGRAAFIA. Asutuste nimed ja nimetused, kaubaartiklid, pealkirjad, kohanimed. Jutumärgid pealkirjades, nimede esiletoojana tekstis; nimi täiendina.

1.5. NIMEDE KIRJUTUS. Ees- ja perekonnanime kooskasutus: järjestus, hääldus, nende sotsiaalne tähendus. Nimetarvitus dokumentides, nimede käänamine, ülakoma kasutamine. Nimetuletiste õigekiri.

1.6. LÜHENDID. Lühendamise vajalikkus ja põhimõtted, lühendikasutuse sobivus tekstis. Lühendite lugemine ja õigekiri. Kirjavahemärgid lühendeis. Lühendikäänete ja -tuletiste õigekiri.

1.7. SÕNAVORMISTIK LAUSES. Käändsõnade väär- ja ületarvitus. Käänete väärtarvitus. Rööpkeelendid: tähendusvarjundid, stiiliväärtus, vormi sobivus lausesse, pahakõla vältimine. Arvude märkimine kirjas. Raskemate asesõnade käänamine; asesõnade vaheldamise ja piiritlemise vajalikkus. Muutumatute sõnade väärtarvitus. Stampverbid. Ajakategooria väljendusvõimalused ja väärtarvitus. Verbiaegade ühildamatus sõnastusveana. Eituse ja passiivi õige kasutamine.

1.8. SÕNADE KOKKU- JA LAHKUKIRJUTUS. Sõnaühendi ja liitsõnatuletise vahekord. Samatähenduslikud sõnaühendid ja liitsõnad. Ühendituletised, ühend- ja väljendverbid, muutumatud sõnad, motiveeritud ning kinnistäiendid kokku- ja lahkukirjutuse objektina.

1.9. SÕNAJÄRG. Eesti lause põhitüübid ja nende sõnajärg. Sagedaste sõnade rektsioon. Täiendid lauses: eestäiendite järjekord, järeltäiendi käänamine ja interpunktsioon. Lisand, tema asend, ühildumine ja interpunktsioon; lisandite hulk ja valik tekstis. Lauselühendid ja nende õigekeelsus. Lauseehituse taunitav võõrapärasus. Fraaside ühemõtteline ühendamine.

1.10. KEELENDITE VALIK. Omasõna-võõrsõna, lausetarind sõltuvalt keelekasutusolukorrast – suuline või kirjalik väljendus, erinev suhtluspartner, ametlik või argipöördumine. Keele-etikett. Stampkeelendite, toortõlke ja tarbetute mugandite vältimise vajalikkus.

2. Õpitulemused

Õpilane:
• valdab eesti kirjakeelt;
• mõistab keelehoolde vajalikkust ja väärtustab korrektset keelekasutust;
• teab emakeele sõnavara ja grammatikavahendite stiiliväärtust;
• oskab valida väljendusvahendeid vastavalt eesmärgile ja suhtlusolukorrale;
• oskab kasutada õigekeelsusallikaid.

5. peatükk

GÜMNAASIUMI LÕPETAJA ÕPITULEMUSED EESTI KEELES

Gümnaasiumi lõpetaja valdab eesti kirjakeelt ja väärtustab korrektset keelekasutust:
• teab keele põhimõisteid, süsteemi ja eesti keele struktuurilisi iseärasusi;
• teab suulise ja kirjaliku kõne erinevusi;
• teab eri tekstide tunnuseid ja ülesehitusprintsiipe;
• oskab leida, korrastada ning kasutada teavet suuliste ja kirjalike tekstide koostamisel;
• oskab ennast loovalt ja argumenteeritult väljendada;
• oskab valida väljendusvahendeid vastavalt suhtlusolukorrale;
• oskab kasutada keelekäsiraamatuid tekstide koostamisel ja korrigeerimisel.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 3

KIRJANDUS

(EESTI ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)

1. Kirjandus gümnaasiumis

1.1. Kirjanduse ainekava sisaldab gümnaasiumiastmes 6 kohustuslikku kursust. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi.

1.2. Parema ülevaatlikkuse saamiseks on kirjanduse ainekavas poeetika, maailmakirjandus ja eesti kirjandus eraldi grupeeritud. Kirjanduse loendi ajalooline esitus ei ole kursuste koostamisel siduv. Kirjandus- või vooluloolisuse kõrval võib õpetuses rakendada ka liigi, žanri, karakteri, keeleruumi (sh murdekeele) või geograafilisuse põhimõtet või muud temaatilist ülesehitust, täiendada diakroonilist vaatlust sünkroonilisega. Kirjanduse loendi rohked alternatiivid võimaldavad paindlikku lähenemist, õpilaste ja õpetaja omapära arvestamist.

1.3. Õppeaja jooksul on õpilasel kohustuslik lugeda vähemalt 20 ilukirjandusteost, mille valikule ainekavas viidatakse suurtähtedega.

2. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi kirjandusõpetus taotleb, et õpilane väärtustaks ilukirjandust kui
• kunsti;
• esteetiliste ja eetiliste tõekspidamiste kujundajat;
• tunde- ja mõttemaailma ning keelekasutuse olulist rikastajat;
• loovuse arendajat;
• kogemuste vahendajat, ühiskonda integreerijat ja minapildi avardajat;
• rahvus- ja maailmakultuuri tähtsat osa.

3. Õppetegevus

Kirjanduse kui kunsti õpetusel tähtsustub kujunditehniline analüüs. Teosed vahelduvad, kujundlikkuse mudelid püsivad. Kujundikeele mõistmine on kunstiga suhtlemise, valdamine – kunsti loomise eelduseks. Õpetuses on soovitatav järgida eri kirjandusteaduslikke meetodeid lähilugemisest võrdlev-ajaloolise meetodini. Teose tähenduse ja poeetika avamine toimub eelistatult intertekstuaalsel taustal. Tavapärast biobibliograafilist või kultuuriloolist käsitlust täiendab stilistiline, lingvistiline, semiootiline või narratoloogiline lähenemine. Vältida tuleb ühekülgsust või liialdusi, näiteks tegelashinnangulise analüüsiga. Ilukirjandus on olemuselt mitmetähenduslik suhtlus, samuti on selle mõistmine mitmuslik, dialoogiline. Soovitatav on kirjanduse õpetamise sisuline integreerimine teksti- ja kõneõpetusega, eeskätt poeetika käsitlemisel. Seoseid teiste õppeainetega võimaldab (süva)psühholoogiline, soo-uurimuslik või sotsioloogiline kirjanduskäsitlus; tõlgendust rikastab mütopoeetiline, hermeneutiline, strukturalistlik, poststrukturalistlik või muu uurimisparadigma. Meetodikomplekti valik on individuaalne. Kirjanduse õpetamisel kasutatakse originaaltekste (resp tõlkeid) või nende katkeid, mitte mugandusi.

4. Õppesisu

4.1. Poeetika

4.1.1. ILUKIRJANDUSLIKU TEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Ilukirjanduslikud stiilid. Kujundlik keelekasutus. Kõla-, kõne- ja lausekujundid. Metafoor. Kirjanduse žanrid, põhi- ja segaliigid.

4.1.2. LÜÜRIKA. Lüüriline eneseväljendus, temaatika; vormid, riim, värsisüsteemid ja -mõõdud. Luuletus. Lüroeepika.

4.1.3. DRAMAATIKA. Dialoog; sündmus, karakter, kompositsioon. Tragöödia, komöödia, draama. Dramatiseering, stsenaarium.

4.1.4. EEPIKA. Kirjeldus, alltekst; tegelane, vaatepunkt, süžee. Teose aja- ja elulooline taust. Eepos. Romaani ja novelližanri kujunemine. Jutustus, lühivormid. Essee.

4.2. Maailmakirjandus

4.2.1. ANTIIK-, KESK- JA RENESSANSIAEG. Antiikmütoloogia. Näiteid «Iliasest» või «Odüsseiast». Näiteid eepostest. Antiiklüürika näiteid. Antiikteater. Antiiktragöödia näiteid. Piibel: tegelasi ja tekstinäiteid. Renessansi iseloomustus. Boccaccio 2–3 novelli. SHAKESPEARE’i üks näidend. Cervantes Saavedra «Don Quijote» (katkendeid).

4.2.2. KLASSITSISM, VALGUSTUS JA ROMANTISM. Klassitsismi iseloomustus. Molière’i üks näidend. Valgustuse iseloomustus. Näiteid Voltaire’i või Rousseau’ teostest. Näiteid Goethe loomingust. «FAUST» (I osa, katkendeid II osast). Romantismi iseloomustus. HUGO või MÉRIMÉE või SANDI või SCOTTI või C. või E. BRONTË üks proosateos. Byroni või Shelley või Heine luule. Näiteid Puš;;kini või Lermontovi loomingust. «JEVGENI ONEGIN».

4.2.3. REALISM, MODERNISM JA POSTMODERNISM. Realismi ja modernismi iseloomustus. STENDHALI või BALZACI või FLAUBERT’i üks romaan. DOSTOJEVSKI või TOLSTOI üks romaan. TŠEHHOVI 1–2 novelli ja üks näidend. T. Manni või Woolfi või Borgese või Singeri või Salingeri üks proosateos. FITZGERALDI või REMARQUE’i või HEMINGWAY või VONNEGUTI või GARCÍA MARQUEZE üks romaan. WILDE’i või HESSE või KAFKA üks proosateos. BULGAKOVI või NABOKOVI üks romaan. Üks proosateos Skandinaavia kirjandusest. Modernistlik luule. Näiteid 3–4 autori loomingust: Baudelaire, Mallarmé, Verlaine, Rimbaud, Verhaeren, Apollinaire; Whitman; Rilke; Blok, Ahmatova, Majakovski, Jessenin; Garcia Lorca; Tagore; Leino; Eliot, Thomas. Modernistlik ja absurditeater. Näiteid 2–3 autori loomingust: Ibsen, Maeterlinck, Pirandello, Brecht, Beckett, Ionesco, Williams, Albee. Postmodernismi iseloomustus. Idamaade kirjanduse näiteid. Üks MAAILMAKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.

4.3. Eesti kirjandus

4.3.1. EESTI KIRJANDUSE TEKE JA ARENG. Petersoni luule. Faehlmanni tegevus. Kunstmüüdid. Kreutzwaldi tegevus. «Eesti rahva ennemuistsed jutud» (1–2 muinasjuttu). «Kalevipoeg». Koidula tegevus. Luule. Kitzbergi üks jutustus. Vilde üks proosateos ja näidend. Juhan Liivi looming. Luule.

4.3.2. EESTI KIRJANDUS 20. SAJANDI I POOLEL. «Noor-Eesti» kirjanduse, keele ja kunsti uuendajana. Suitsu luule. Tuglase tegevus. Tuglase 3–4 novelli. Enno ja Ridala luule näiteid. «Siuru» ja «Tarapita». Underi luule. Visnapuu luule näiteid. Adsoni või Barbaruse või Adamsoni luule näiteid. TAMMSAARE üks proosateos. «TÕDE JA ÕIGUS» (1–2 osa). Tammsaare või Raudsepa üks näidend. GAILITI või MÄLGU üks romaan. Gailiti või Vallaku 1–2 novelli. Elulähedusliikumine. Sütiste luule näiteid. «Arbujad». Alveri luule. Talviku või Masingu või Kangro luule näiteid. RISTIKIVI üks proosateos.

4.3.3. EESTI KIRJANDUS 1940–2000. Näiteid 2–3 autori luulest: Vihalemm, Lepik, Laaban, I. Grünthal, Kolk. Näiteid 2–3 autori loomingust: Jakobson, Leberecht; Hint, Merilaas, Sang, Vaarandi, Smuul. P. KRUSTENI või KANGRO või MÄGI või UIBOPUU või HELBEMÄE või VIIRLAIU üks proosateos. 50.– 60. aastate poeetikauuendus. Näiteid 3–4 autori luulest: Kross, Alliksaar, Laht, Kaalep, Niit; Ehin, Kaplinski, P.-E. Rummo, Luik. H. NÕU või VALTONI või TRAADI või VAHINGU või UNDI üks proosateos. Näiteid Krossi või Meri proosast. KROSSI üks romaan. Kõivu või Vetemaa või Kruusvalli üks näidend. Näiteid 2–3 autori loomingust: Ivask, Laaman, Runnel, Isotamm, Üdi/Viiding, Kareva. KAUGVERI või BATURINI või LUIGE või SAADI või MUTI või ÕNNEPALU üks proosateos. Sajandivahetuse postmodernistlikke suundumusi. Näiteid 2–3 autori loomingust. Üks UUDISKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.

3. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• mõistab ilukirjanduse väärtust ja hindab kujundlikku mõtlemist ning keelekasutust;
• on lugenud vähemalt 20 ilukirjandusteost;
• teab kirjanduse igast etapist vähemalt üht teost põhjalikumalt;
• teab kirjanduse žanreid ja poeetika põhimõisteid;
• oskab loetut suhestada aja, koha ning teiste tekstidega;
• oskab analüüsida kirjandusteose kujundikeelt, sisu ja vormi;
• oskab loetu kohta oma mõtteid ja arvamusi avaldada.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 4

VENE KEEL

(VENE ÕPPEKEELEGA PÕHIKOOLILE)

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Vene keel põhikoolis

1.1. Keel on inimeste peamine suhtlusvahend. Üldhariduskoolis on keel samaaegselt nii õppimise eesmärk kui ka vahend, õppetegevuse alus. Emakeelel on üldharidussüsteemis eriline koht rolli tõttu, mida ta täidab lapse isiksuse arengus.

1.2. Keel kui suhtlusvahend kujundab mõistete ja kategooriate võrgustiku, arendab mälu, abstraktset mõtlemist.

1.3. Vene keele õppimine võimaldab õpilastel omandatud keeleteadmiste alusel oma keelekasutust mõtestada, oma keelepädevust teadlikult täiustada, arendada kommunikatiivseid oskusi kui isiksuse eneseväljenduse ja eneseregulatsiooni vahendeid.

1.4. Mõtlemine, mälu, emotsioonid kujunevad inimesel ümbritseva maailma tegevusliku omandamise protsessis. Inimtegevuse üks olulisi liike, mis kindlustab inimestevahelise suhtluse, on kõnetegevus. Kõnetegevuse liigid on kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine.

1.5. Vene keele õppimise protsessis omandab õpilane keelelise suhtluse oskused ja vilumused, õpib oma mõtteid ja tundeid väljendama, kuuldut ja loetut analüüsima, informatsiooni üldistama.

1.6. Vene keele kui suhtlusvahendi omandamine oma rahvuskultuuri kontekstis kasvatab lapses austust oma keele, kultuuri vastu, loob teiste rahvaste kultuuriväärtuste tunnetamise ja mõistmise eeldused.

1.7. Lapse keelelist arengut kindlustades loob kool tema intellektuaalse, emotsionaalse, kõlbelise arengu eeldused, aga kujundab ka keelelist isiksust, kes suudab end realiseerida muukeelses sotsiaalkultuurilises keskkonnas.

1.8. Väärika, tolerantse keelelise isiksuse areng on mõeldav vaid keele ja kirjanduse tihedas vastastikuses toimes. Kirjandus ja folkloor kannavad endas keelevorme, mis on õpilase keelekasutusoskuse seisukohalt tingimata vajalikud, sisaldavad vaimseid, kõlbelisi ja esteetilisi väärtusi, mis kujundavad isiksust.

1.9. Õpilaste kommunikatiivsete pädevuste kujunemine eeldab erinevate tasandite keelenähtuste uurimist tekstis tähenduse, struktuuri ja rolli seisukohalt. Nende nähtuste kõnes kasutamise oskust on võimalik kujundada, osutades leksikaalsete, süntaktiliste ja morfoloogiliste vahendite funktsioonidele tekstides. Järelikult võib teksti kaudu läheneda mis tahes kooliprogrammi osale. Keel elab ja funktsioneerib kõnes ning kõne produkt on tekst.

1.10. Vene keele õpetuse orientatsioon õpilaste aktiivse kommunikatiivse keeleoskuse kujundamisele eeldab vene keele tundide ning klassi- ja koolivälise tegevuse kõigi võimaluste ärakasutamist, et korraldada õppetegevust, mis kindlustab lugemise, kirjutamise, kuulamise ja kõnelemise õppe.

1.11. Vene keele õpetuse osad on:
1) keeleteadmised;
2) kirjandusteadmised;
3) kommunikatiivsed oskused (teadmised ja oskused kõigis keeletegevuse valdkondades: kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine).

1.12. Keeleteadmised on keele teadliku kasutamise peamine alus. Siia kuuluvad teadmised keele süsteemist, keele variatiivsusest, suulisest ja kirjalikust keelest, tekstilingvistika funktsionaalsest süsteemist jne. Keeleteadmistel on tunnetuslik väärtus, nad on kirjaoskuse ja kommunikatiivse pädevuse alus.

1.13. Ilukirjandus peegeldab inimsuhete mitmekesisust, võimaldab kaasaelamist, arendab kujundlikku mõtlemist ja keeletunnet. Ilukirjanduse lugemine võimaldab tunnetada emakeele mitmekesisust ja rikkust. Kirjanduse efektiivne omandamine eeldab pideva tähelepanu omistamist keelele tema kunstilises funktsioonis.

1.14. Kommunikatiivsed oskused:
• lugemine algab üksikute sõnade, lausete ja lühitekstide ladusast silphaaval valjusti lugemisest; lugemisoskuse täiustudes tekib soov lugeda erinevaid tekste, loetu üle arutada. Sel viisil areneb tekstide analüüsimise ja oma arvamuse väljendamise oskus;
• kirjutamine on lugemisega tihedalt seotud. Kirjutamisoskuse arendamine algab häälikute ja tähtede vastavuse omandamisest. Esmase kirjaoskuse omandamisega areneb oma mõtete kirjaliku väljendamise oskus, oskus luua erinevat liiki ja erinevas stiilis tekste;
• kuulamisel arenevad teksti mõistmise ja analüüsi oskused, areneb mälu ja mõtlemine. Õpilased õpivad kuuldud teksti vastu võtma, määratlema neis sisalduva info tähenduslikkust, väljendama oma suhtumist sellesse;
• kõnelemine arendab dialoogilise ja monoloogilise kõne oskusi. Kõnelemise õppimine toimub nii loomulikes kui õppesituatsioonides. Kõnelemise kaudu areneb kõnekultuur, täiustuvad keelelise suhtluse oskused.

1.15. Vene keele tundides osutatakse suurt tähelepanu aktiivõppe meetoditele, mida iseloomustab:
• suhtumine õpilasse kui endaga võrdsesse;
• suhtumine teadmistesse kui iseseisva mõtlemise tulemisse, mitte kui valmis tõdedesse; tunnis luuakse olukorrad, mis võimaldavad õpilasel kriitilise mõtlemise toel iseseisvalt uusi teadmisi ja oskusi omandada;
• loovülesannete iseseisev lahendamine;
• arvamuste, lähenemiste paljusus, austav suhtumine teiste arvamusse.

1.16. Õpilaste keelekultuuri kujundamine toimub kõigi aineõpetajate ühiste jõupingutuste toel. Õpilaste keelelise tegevuse mis tahes suulise või kirjaliku tulemi puhul tuleb hinnata:
• sisu;
• ülesehituse loogilisust;
• keelelist vormistust.

1.17. Vene keele kursuste õppimise tulemusel kujunevad õpilasel:
• keelepädevus (teadmised keelesüsteemist tervikuna ja selle üksikutest osadest);
• õigekirja- ja interpunktsioonipädevus;
• tekstuaalne pädevus (teadmised keelevahendite valikust, et luua teatud teksti);
• kommunikatiivne pädevus (suhtluspädevus).

2. Õppe-eesmärgid

2.1. Vene keele õpetamise peaeesmärk põhikoolis on omandada keelesüsteem, mis võimaldab täisväärtuslikku, vaba keelelist suhtlust kõikides eluvaldkondades. See eesmärk on saavutatav konkreetsete ülesannete lahendamise teel.

2.2. Põhikooli aineõpetus taotleb, et õpilane:
• omandab vajalikud sügavad ja kindlad teadmised keelest ja kõnest;
• omandab peamised oskused ja vilumused, mis kindlustavad kirjakeele normide valdamise nii kõnes kui ka kirjas;
• mõtestab omandatud teadmiste põhjal oma keelekasutust ning täiustab teadlikult oma keelepädevust (kõne grammatilise ülesehituse, väljendusvahendite täiustamine, eesmärgipärane tegevus vene kirjakeele normide omandamiseks);
• suhtub vene keelesse kui vene rahva rahvuslikku väärtusse ja vaimukultuuri olulisimasse osasse lugupidavalt ja loovalt.

2.3. Keelesüsteemi tundmaõppimisel põhikoolis on vaja silmas pidada kõiki keelelise tegevuse liike.

2. peatükk

VENE KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Teadmiste omandamise ja oskuste kujunemise eelduseks on lapse võime end tunnetada kuulajana, lugejana, kõnelejana ja kirjutajana. Õppetegevuses peab laps omandama õpioskused. On väga oluline, et õpilasel mis tahes ülesannet täites tekiks ettekujutus sellest, kuidas ta midagi teeb, kas ta oskab seda teha, kas on toimunud edasiminek, võrreldes varem sooritatud ülesandega ja teiste õpilastega. Laps peab täpselt aru saama, mis eesmärgil, mille jaoks ta üht või teist ülesannet täidab. Lapseni peab jõudma teadmine, et kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine võimaldavad infovahetust, annavad võimaluse infot saada ja teistele edastada.

1.2. Loomingulistes kirjalikes töödes on olulisel kohal sisu. Kirjatehnika omandab laps järk-järgult, kasutades spetsiaalseid harjutusi. Lapse loovuse arengus on oluline koht joonistamisel, seetõttu on joonistamisele vaja tähelepanu pöörata nii lugemise kui ka kirjutamise tundides.

1.3. Esimesed kirjalikud tööd võiksid olla kommentaarid joonistustele, illustratsioonidele (pealkirjastamine, joonistatud esemete nimetamine jms). Kirjalikke töid tehes võib õpilane jäljendada tekste, mida ta varem luges. Need tekstid võivad olla stilistiliselt erinevad, erinevast tekstiliigist, omada suhtluses erinevaid eesmärke.

1.4. Järk-järgult hakkab laps mõistma, et kirjutamine on tegevus, mille eesmärk on info edastamine inimesele, kes on kirjutajast kaugel, kirjutaja ise aga soovib adressaadiga suhelda. Kirjutaja peab mõistma, et kirjutatu peab adressaadile arusaadav olema. Ebapiisav kirjutamisoskus õppimise algstaadiumis ei tohi olla esimeste kirjatööde tegemisel takistuseks. Tänu jäljendamisele omandatakse joonistatud tähed kiiresti. Kirjutatud tähtede sujuva ühendamise võib õpilane saavutada 1. klassi teisel poolaastal või 2. klassi alguses. Õigekirja õppimine seostub lugemise ja iseseisva tekstiloomega. Sel etapil hinnatakse õpitulemusi kommunikatiivsete oskuste põhjal.

2. Õppesisu

2.1. Kõnetegevus. Kommunikatiivsed oskused

2.1.1. KÕNE. Kõne kui suhtlusvahend. Suuline ja kirjalik kõne. Suhtlussituatsioon: adressaat, suhtluseesmärk. Kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine kui kõnetegevuse liigid. Kõneetikett.

2.1.2. TEKST. Teema, peamõte, pealkiri. Lõik kui teksti üksus. Teksti ülesehitus. Kõnestiilid. Teaduslik stiil, publitsistlik stiil, argistiil. Ilukirjanduse keel. Kirjeldus (inimene, loom, koht, aastaajad). Jutustamine (kujundlik ja informeeriv). Erinevate tekstiliikide ühendamine eri stiilis tekstides.

2.2. Õigekeelsus

2.2.1. FONEETIKA. Ortoeepia. Häälikud, rõhk, intonatsioon. Häälikute tähendusi eristav funktsioon. Täis- ja kaashäälikud. Silp. Sõna- ja loogiline rõhk. Leksika. Sõna, tema leksikaalne tähendus. Otsene ja kaudne tähendus. Sünonüümid. Antonüümid. Homonüümid.

2.2.2. KIRI JA ORTOGRAAFIA. Sõna koostis. Tähestik. Täis- ja kaashäälikute märkimine kirjas. Tähtede Е, Ё, Ю, Я häälikuline tähendus. Tähtede Ь, Ъ funktsioonid. Suur- ja väiketähed. Täishäälikute õigekiri sisihäälikute järel. Ь kasutamine, eraldavate Ь ja Ъ kasutamine. Kontrollitavate ja mittekontrollitavate täis- ja kaashäälikute õigekiri sõnatüvedes. Suur- ja väiketähtede õigekiri. Eesliidete õigekiri. Sõnaosad: tüvi, eesliide, järelliide, lõpp. Sõna tähendusosad. Ühetüvelised sõnad. Sõnaosade määratlemine ja kirjutamine samatüvelistele sõnadele toetudes.

2.2.3. MORFOLOOGIA. Sõnaliigi mõiste. Iseseisvad sõnad ja abisõnad. Sõna grammatiline ja leksikaalne tähendus. Nimisõna. Sugu, arv, kääne. Nimisõnade käänamine. Omadussõna. Omadussõnade muutumine soo, arvu ja käände põhjal. Nimi- ja omadussõnade käändelõpud. Tegusõna. Tegevusnimi. Aeg, isik, arv. Tegusõnade pööramine. Enamkasutatavate tegusõnade isikulõpud. HE õigekirjutus koos tegusõnaga. Asesõna. Isikulised asesõnad. Isik ja arv. Käänamine. Eessõnad, nende kirjutamine sõnast eraldi.

2.2.4. SÜNTAKS JA INTERPUNKTSIOON. Sõnaühend. Põhisõna ja laiend sõnaühendis. Lause. Lause pea- ja kõrvalliikmed. Lause rinnastatud liikmed. Väit-, küsi-, käsk- ja hüüdlause lõpumärk, rinnastatud lauseliikmete eraldamine.

2.3. Kirjandus

2.3.1. Rahvaluuleteosed, lastekirjanduse klassika hulka kuuluvad vene, eesti ja välisautorite teosed. Tekstide temaatika: perekond, kodukant, sõbrad, loomad, aastaajad, eakaaslaste elu, seiklused, ajalugu.

2.3.2. Kirjandusteadmised. Rahvaluuležanrid: muinasjutt, mõistatus, vanasõna, kõnekäänd, nali, mäng. Elementaarne ettekujutus jutustusest, valmist, luuletusest, populaarteaduslikust artiklist. Esmane ettekujutus kirjandusteose ülesehitusest, tema peamõttest, kangelasest, sündmustest. Ilukirjandusteose kujundlik keel. Tähtsamad andmed lastekirjanduse klassikute kohta seoses õpitava kirjandusteosega. Ettekujutus raamatu elementidest: kaas, köide, tiitelleht, sisukord, eesleht, eessõna, annotatsioon, illustratsioon. Esmased teadmised kataloogist. Ettekujutus perioodikast (lasteajalehed, -ajakirjad).

3. Õpitulemused

3. klassi lõpetaja:
• orienteerub õpitud keele- ja tekstilingvistika mõistetes; järgib kõnes ja kirjas õpitud kirjakeelenorme (ortograafia-, interpunktsiooni-, leksikaalseid, ortoeepia-, morfoloogianorme); tunneb sõna- ja lausepiiri;
• kirjutab veatult ära käsikirjalist ja trükitud teksti;
• kuulab ja loeb teksti, saab aru teksti mõttest;
• analüüsib teksti: määratleb teksti teema, peamõtte, eristab õpitud tekstiliike ja kõnestiile; leiab tekstist sõnad, mis iseloomustavad kangelast, tema käitumist, ümbritsevat keskkonda, toob esile sündmused, määratleb nende järgnevuse, annab oma hinnangu;
• koostab suulisi ja kirjalikke tekste taastavalt (ümberjutustus) ning loovalt (omaloominguline tekst lähtuvalt suhtlusolukorrast);
• kontrollib ja parandab oma tekste õpetaja abiga;
• järgib kõneetiketti.

2. peatükk

VENE KEELE AINEKAVAD 4.–6. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Sel kooliastmel on kõige tähtsam suuline ja kirjalik suhtlus. Produktiivne suhtlemine eeldab vastavaid tingimusi: õhkkond klassis peab olema usaldav, vaba, mis soodustab suhtlust, diskussiooni. Suhtlusõpetuse lähtepunktiks on jutustus, oma arvamuse vaba väljendamine, loominguline fantaseerimine. Suhtluskunsti õpetavad vestlused, mis peavad lõppema kokkuvõtte tegemisega diskuteeritavatest probleemidest.

1.2. Õpilastele tuleb tutvustada ka intervjueerimistehnikat. Nende harjutuste üheks peamiseks eesmärgiks on vilumuste kujundamine suhtluseks igapäevaolukordades.

1.3. Õpilased koostavad tekste lähtuvalt suhtlusolukorrast. Nad õpivad valima sobivaid keeleväljendeid, otsustavad lausete tekstiks ühendamise viisi ja vahendid, viivad läbi lingvistilisi eksperimente jne. Sel viisil kujuneb õpilastel teadlik suhtumine oma keelekasutusse ning kaaslase kuulamise oskus.

1.4. Eelmise kooliastmega võrreldes tunnetatakse sügavamalt kõnelemise ja kuulamise seost suhtlemisega.

1.5. Lugemine ja kirjutamine on eesmärgipäraselt seotud õpilaste praktilise õppetöö ja isiklike vajadustega. Lugemise ja kirjutamise õppimine on suunatud lugemise ja kirjutamise protsessi mõistmisele, tekstide analüüsiks ja kõrvutamiseks vajalike oskuste kujundamisele.

1.6. Tähtsa koha omandab teksti viimistlemise oskus. Vähem tähtis pole ka teksti adekvaatse vastuvõtu oskus.

1.7. Sel kooliastmel suureneb kirjaliku teksti tähtsus. Kuid kirjalike tööde hindamisel ei tohi õigekiri olla ainus kriteerium. Hirm vigade ees ei tohi pärssida loomingulist lähenemist oma tekstile; ei tohi alla suruda õpilase eneseväljenduspürgimusi.

1.8. Eelmise kooliastmega võrreldes on õpilastel rohkem lugemiskogemusi. Kirjandusõpetuses on esiplaanil tekstide mõistmine, loomingulise kujutlusvõime arendamine. Õpilaste vaatevälja ilmuvad keerukama sisu, mitmekesisema temaatikaga, eri žanrites süžeelt dünaamilised ning vormilt eredad vene, eesti ja maailmakirjanduse teosed.

1.9. Analüütilise tegevuse käigus kujuneb õpilastel kontekstilise taju kultuur, sündmuste loogika, keele väljendusvahendite eripära ja rolli mõistmine. Hinnatakse kommunikatiivsete oskuste omandatust.

2. Õppesisu

2.1. Kõnetegevused. Kommunikatiivsed oskused

2.1.1. KÕNE. Kõne kui keelevahendite kasutamine suhtluseesmärgil. Kõnesituatsioon. Kõne liigid: suuline ja kirjalik kõne, monoloogiline ja dialoogiline kõne. Kõnetegevuse liigid: kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine. Kõnekultuur. Õige kõne kui kirjakeele valdamise esimene aste. Kõneetikett.

2.1.2. TEKST. Teksti peamised karakteristikud: teema ja peamõte. Lausete tekstiks seostamise peamised viisid. Lõik – teksti peamine üksus. Lõigu ülesehitus (algus, keskosa, lõpp). Teksti koostamise põhimõtted.

2.1.3. KÕNE STIILID. Teaduslik, ametlik, publitsistlik, argistiil (kasutamine, suhtluseesmärk, sõnavara). Erinevate stiilide kasutamine ilukirjanduses. Tekstiliigid. Kirjeldus (ümbritseva keskkonna, inimese, looma välimus ja seisund). Jutustamine (kujundlik ja informeeriv). Kombineeritud tekst.

2.2. Keele süsteem. Keeleteadmised. Õigekeelsus

2.2.1. ÜLDISED TEADMISED KEELEST. Keele funktsioon ühiskonnas. Vene keele koht teiste maailma keelte hulgas. Keel – tähtsaim suhtlusvahend.

2.2.2. FONEETIKA. Ortoeepia. Kiri. Ortograafia. Keele häälikud ja nende iseloomustus: täishäälikud (rõhulised, rõhuta) ja kaashäälikud (tugevad, pehmed; helilised, helitud). Silp. Sõnade poolitamine. Intonatsioon ja selle peamised elemendid (loogiline rõhk, paus, tempo, meloodia). Vene keele häälikute hääldamise peamised reeglid. Häälikute märkimine kirjas. Tähestik. Kaas- ja täishäälikute õigekiri tüves; eesliidete õigekiri; järelliidete ja lõppude õigekiri iseseisvates sõnades. Abisõnade õigekiri.

2.2.3. LEKSIKA JA FRASEOLOOGIA. Sõna kui keele keskne üksus. Sõnade tähendus. Homonüümid. Sünonüümid. Antonüümid. Paronüümid. Fraseologismid. Sõnade ja fraseologismide stilistiline iseloomustus. Leksikaalsete vahendite kasutamine keele väljenduslikkuse suurendamiseks (troobid).

2.2.4. SÕNA OSAD. Sõna tähendust kandvad osad (morfeemid). Morfeemide roll vormi-, mõiste- ja sõnamoodustuses. Sõnamoodustuse stilistilised võimalused.

2.2.5. MORFOLOOGIA. Sõnade leksikaalne ja grammatiline tähendus. Sõnaliigid vene keeles.

2.2.6. ISESEISVAD SÕNAD:
• nimisõnad, nende üldiseloomustus. Üld- ja pärisnimed. Elus- ja eluta olendeid tähistavad nimisõnad. Sugu ja arv. Kääne ja käändkond. Ebareeglipäraselt käänduvad nimisõnad. Muutumatud nimisõnad. Nimisõnade õigekirjutus;
• tegusõnad, nende üldiseloomustus. Infinitiivid. Refleksiivid. Tegusõnade liigid. Kindel kõneviis. Tegusõna olevik, minevik ja tulevik. Isik ja arv. Pööramine. Kaudne ja käskiv kõneviis. Umbisikuline tegumood. Tegusõnade liited. Tegusõnade õigekirjutus;
• omadussõnad, nende üldiseloomustus. Omadussõnade liigendumine tähenduse järgi. Täielikud ja vaegomadussõnad. Omadussõnade käänamine. Omadussõnade võrdlusastmed. Omadussõnaliited. Liitomadussõnad. Omadussõnade õigekirjutus;
• arvsõnad, nende üldiseloomustus. Liht-, liit- ja ühendarvsõnad. Põhiarvsõnad, järgarvsõnad, kogunimed. Murdarvude väljendamine;
• määrsõnad, nende üldiseloomustus. Määrsõnade võrdlemine. Määrsõnaliited. Määrsõnade õigekirjutus;
• asesõnad, nende üldiseloomustus. Asesõna ja teised lauseliikmed. Asesõnade liigid ja nende iseärasused. Asesõnade õigekirjutus;
• kesksõnad, nende üldiseloomustus. Aktiivne ja passiivne kesksõna. Kesksõnaliited. Kesksõnaline tarind. Kesksõnade õigekirjutus;
• gerundiivid, nende üldiseloomustus. Liited gerundiivides. Gerundiivtarind. Gerundiivide õigekirjutus.

2.2.7. ABISÕNAD: eessõnade, sidesõnade, partiklite, hüüdsõnade üldiseloomustus, liigid ja õigekirjutus.

2.2.8. SÜNTAKS JA INTERPUNKTSIOON. Sõnaühendi mõiste. Lause kui peamine mõtete väljendamise vahend. Predikatsioon kui lause peamine tunnus. Liht- ja liitlause, laiendatud ja mittelaiendatud lause. Lausete liigitamine suhtluseesmärgi ja emotsionaalse tonaalsuse järgi. Lause pea- ja kõrvalliikmed. Rinnastatud liikmetega, kesksõnalise ja gerundiivtarindiga, üttega, kiilsõnaga lause. Otse- ja kaudkõne. Peamised kirjavahemärgid liht- ja liitlauses. Otse- ja kaudkõne kirjavahemärgistamine.

2.3. Kirjandus

2.3.1. Tähelepanu keskmes on valitud ilukirjandusteosed. Osaga neist tuleb tutvuda süvemalt, teised on klassis iseseisvaks lugemiseks ja läbiarutamiseks.

2.3.2. Süvemaks tutvumiseks on vene klassikaline kirjandus erinevates žanrites, mis moodustab lugemise kullafondi. Kõrvuti sellega loetakse noorukite huvidele vastavaid põnevasüžeelisi raamatuid 20. sajandi kirjandusest, kus kangelane on konfliktsituatsioonis eetilise valiku ees, kus avaneb tema iseloom, ellusuhtumine. Aruteluks pakutavad probleemid puudutavad võlga, au, südametunnistust, headust, õiglust, sõprust, suhteid perekonnas, armastust, suhtumist loodusesse. Siia kuuluvad ka eesti ja välisautorite teosed.

2.3.3. Klassis lugemiseks ja arutamiseks valitakse teosed, mis täiendavad pilti õpitavast autorist, teemadest, probleemidest, ilukirjanduse žanritest. Need omandatakse teksti detailse analüüsita.

2.3.4. Klassiväliseks lugemiseks valivad õpilased teosed ise, kasutatakse abistavat õppevara. Kindlasti tuleb õpilastel tutvuda teostega, mida ainekavas soovitatakse tekstianalüüsiks, ning ka lugemiseks ja aruteluks soovitatud kirjandusega.

2.3.5. Lugemise käigus omandavad õpilased praktiliselt üldised teadmised, mis puudutavad ilukirjandusteose struktuuri, kirjandusliike ja -žanreid. Siia kuuluvad:
• üldmõisted: kirjandus kui elu peegeldaja; inimene kui kirjanduse peamine kujutamisobjekt;
• teadmised kirjandusliikidest: eepos, draama, lüürika;
• teadmised kirjandusžanritest: muinasjutt, mõistatus, vanasõna, kõnekäänd, bõliina, rahvalaul, pajatus, legend, müüt, jutustus, novell, luuletus, ballaad, poeem, näidend-muinasjutt, olukirjeldus;
• teadmised ulme-, seiklus-, detektiivromaanist.

2.3.6. II kooliastmel süvenevad õpilaste teadmised kirjanike biograafiast. Kirjandusajaloolised teadmised on sel kooliastmel minimaalsed. Siia kuuluvad elementaarsed teadmised õpitavate teoste autoritest, kasutatakse memuaare; kirjandusajaloolised ning ajaloolist olustikku puudutavad teadmised seoses õpitava teosega, teadmised ajastust, mil õpitav teos kirjutati. See kõik aitab kaasa teose tajumisele ajastu kontekstis.

2.3.7. Ilukirjandusteose sisu ja struktuuriga seotud teadmised grupeeritakse juhtivate teemade ümber:
• kirjanduskangelase iseloomustus (käitumine, portree, kõne, autori iseloomustus, kunstiline detail);
• kangelane ja asjaolud;
• süžee (kirjandusteose aluseks olevad sündmused);
• kirjandusteose kompositsioon ja selle aspektid (episood, tegelaste süsteem, detailide montaaž: portree-, maastiku-, interjööridetailid);
• teksti liigendus;
• kõnekujundid (epiteet, võrdlus, isikustamine, metafoor);
• algteadmised kirjandusteose teemast ja ideest;
• huumor ja satiir kui autoripositsiooni väljendamise vahendid (iroonia, grotesk);
• fantastika roll elutõe ja inimsuhete kujutamisel;
• proosa- ja värsskõne (rütm, riim, värsimõõt, stroof, alliteratsioon, assonants).

3. Õpitulemused

6. klassi lõpetaja:
• orienteerub õpitud keelemõistetes;
• oskab teha sõnade foneetilist, morfeemi- ja morfoloogilist analüüsi; oskab elementaartasemel teha sõnaühendi ja lause süntaktilist analüüsi;
• järgib õpitu piires suulises ja kirjalikus kõnes vene kirjakeele norme (ortograafia- ja interpunktsiooni-; ortoeepia-, leksikaalseid ja morfoloogianorme);
• oskab hinnata iseenda ja teiste kõnet (sealhulgas kirjandusteose keelt) sõnavara stilistiliste võimaluste ja fraseologismide kasutamise vaatepunktist;
• orienteerub õpitud tekstiteoreetilistes mõistetes;
• valdab eri stiilides tundmatute tekstide valjusti ja endamisi lugemise tehnikat;
• mõistab suulise ja kirjaliku teksti sisu;
• eristab suulises ja kirjalikus tekstis olulist ja ebaolulist teavet;
• oskab teksti analüüsida: määratleda teksti stiili ja liiki; teemat ja peamõtet; lausete tekstiks seostamise peamisi viise ja vahendeid; eristab tekstistiilide ja -liikide iseärasusi;
• iseloomustab kangelast tegude ja suhete põhjal teiste inimestega;
• selgitab kõnekujundite tähendust (epiteet, võrdlus, isikustamine, metafoor);
• toob esile ilukirjanduslike kirjelduste rolli (portree, maastik, interjöör);
• koostab suulisi ja kirjalikke tekste taastavalt (ümberjutustus erineva detailsuse astmega) ja loovalt (ilukirjanduskeelt kasutav kõnesituatsiooni arvestav tekst; kirjeldav ja jutustav kirjand; kirjand ilukirjandusteose põhjal);
• valdab kõneetiketti, kasutab kõnes viisakusvormeleid;
• oskab kasutada sõnaraamatuid, raamatukogu katalooge.

4. peatükk

VENE KEELE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Õpilased omandavad aina enam suhtlusoskusi. Keeleteadmised kindlustavad õpilaste kommunikatiivse pädevuse. Tundides luuakse reaalseid kõneolukordi, mille vältel esinevad õpilased mitmesugustes rollides: diskussiooni juhina, osalejana, diskussioonist kokkuvõtte tegijana, oponendina jne.

1.2. Loengute, dispuutide, õpilaste kirjalike vastuste kõrval kasutatakse õppeseminare, -konverentse, teematunde.

1.3. Selles eas tunnevad õpilased huvi inimeste sisemaailma vastu, huvituvad enesetunnetusest, kunstniku isikust, kirjandusprotsessist, kunstiteose interpretatsioonist.

1.4. Lugemine võib olla kiire või põhjalik, eriline kaal on lugemise väljendusrikkusel. Väljendusrikas lugemine ei jää ainult esteetilise ja emotsionaalse tunnetuse vahendiks, vaid ka teose analüüsi- ja hindamisvahendiks.

1.5. Tähtis töövaldkond on töö tekstiga omandatud kirjandusteaduslikke mõisteid kasutades.

1.6. Õpilased arendavad eetika ja esteetika problemaatika eristamise ja adekvaatse interpreteerimise oskust isiksuse tasandil.

1.7. Õpilased kirjutavad ümberjutustusi, milles sisalduvad arutluse elemendid, arvamusi loetu, nähtu, kogetu kohta, lühikirjandeid, jõukohasel teemal publitsistlikke kirjutisi, koostavad stsenaariume, instseneeringuid, olukirjeldusi, huvitavate inimeste portreesid, katsetavad oma loomeandi mitmes žanris (mõistatus, muinasjutt, jutustus, valm, luuletus).

1.8. Sel kooliastmel hinnatakse emakeeleoskust järgmiste kriteeriumide põhjal:
• kommunikatiivsed oskused;
• keeleteadmised ja õigekiri;
• kirjandusteadmised.

2. Õppesisu

2.1. Kõnetegevused. Kommunikatiivsed oskused

2.1.1. KÕNE. Kõne kui keelevahendite kasutamine suhtluseesmärgil; tema eriliigid. Kõnesituatsioon. Kõne kui protsess (kõnetegevus) ja kõnetegevuse produkt (tekst). Kõnetegevuse liigid. Kõnekultuur. Õige kõnelemine kui kirjakeele valdamise esimene aste. Kommunikatiivse eesmärgiga väljendusrikas kõne kui kirjakeele valdamise teine aste.

2.1.2. TEKST. Teksti peamised karakteristikud: teema ja peamõte. Mikroteema (mõtte avamise loogika). Teksti aktuaalne liigendus (antud ja uus). Mõtte edastamise viisid tekstis (ahel- ja paralleelne seos). Lausete tekstiks seostamise viisid. Tervikteksti kompositsioon ja lõigu ehitus.

2.1.3. STIILID. Teaduslik, ametlik, publitsistlik, argistiil. Ilukirjandusstiil. Eri stiilide kasutamine ilukirjanduses. Esteetilise efekti saavutamise vahendid ilukirjandustekstis.

2.1.4. TEKSTILIIGID. Jutustus, kirjeldus, arutlus. Teksti tüüpfragmentide koostamine: inimese, ümbritseva keskkonna iseloomu ja seisundi kirjeldamine; kujundlik ja informatiivne jutustamine; arutlus: tõendid, selgitus, mõtisklus. Kirjandusžanrid.

2.2. Keele süsteem. Keeleteadmised

2.2.1. ÜLDISED KEELETEADMISED. Keel kui arenev nähtus. Keel ja rahva ajalugu. Vene keele seos teiste maailma keeltega.

2.2.2. SÜNTAKS. Sõnaühend ja lause kui süntaksi peamised elemendid.

2.2.3. SÕNAÜHEND. Sõnaühendi grammatiline seos. Alistusseos: ühildumine, sõltumine, külgnemine. Sõnaühendi liigid põhisõna järgi. Sõnaühendite sünonüümia.

2.2.4. LAUSE:
• lause kui teksti peamine üksus; alus ja öeldis – lause pealiikmed; aluse ja öeldise tüübid; lause pealiikmete väljendamise võimalused; tegusõnaline liht- ja liitöeldis sünonüümidena;
• lause kõrvalliikmed: täiend, lisand, sihitis, määrus, nende väljendamise viisid; täiend ja lisand kui sünonüümid;
• lihtlause: ühe- ja kaheliikmeline, laiendatud ja laiendamata, täielik ja mittetäielik lause; üheliikmelise ja mittetäieliku lause stilistilised erisused; ühe- ja kaheliikmeliste lausete sünonüümia; lause ja lausung; väit-, küsi- ja käsklause; hüüdlause; lausungi vormistamise vahendid (intonatsioon, loogiline rõhk, sõnajärg, kirjavahemärgid); neutraalse ja inversioonilise sõnajärje stilistilised funktsioonid;
• tarinditega laused: üte, kiilsõnad, kiillaused, lauselaiendid lauses; rinnastatud liikmetega laused, nende stilistilised iseärasused; sidendite sünonüümia, nende stilistiline värving rinnastusseosega lausetes; eraldatud kõrvalliikmega laused, nende stilistilised erisused;
• liitlause: kahe või enama öeldise olemasolu kui liitlause alus; sidenditega ja sidenditeta liitlaused; liit- ja lihtlausete sünonüümia; teise isiku kõne edastamise viisid: otse- ja kaudkõne; otse- ja kaudkõne stilistilised funktsioonid;
• interpunktsioon: kirjavahemärgid lihtlauses, tarinditega laiendatud lihtlauses ja liitlauses; otse- ja kaudkõne kirjavahemärgid; tsitaadi kirjavahemärgistamine.

2.3. Kirjandus

2.3.1. Sel kooliastmel loetakse erinevate ajajärkude vene, eesti ja väliskirjanduse klassikat ajaloolises kontekstis, omandatakse mõned biograafilised andmed kirjanike kohta.

2.3.2. Loetakse:
• teoseid vanavene kirjandusest («Vladimir Monomahhi õpetused» või «Jutustus Peetrist ja Fevroniast» jt);
• 18. sajandi teoseid (Lomonossov, Deržavin, Fonvizin, Krõlov);
• vene klassikat 19.–20. sajandist, sealhulgas Puš;;kini ja Lermontovi poeeme, proosat ja luulet, Gogoli näidendeid ja jutustusi, Turgenevi jutustusi ja novelle, Nekrassovi, Feti, Tjuttš;;evi, A.K. Tolstoi, Maikovi luulet, Saltõkov-Štš;;edrini muinasjutte, Dostojevski jutustusi ja romaanifragmente, L. Tolstoi, Tš;;ehhovi, Andrejevi, Gorki, Kuprini, Nabokovi jt jutustusi ja novelle;
• 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse poeesiat;
• valitud teoseid kaasaegsetelt vene kirjanikelt;
• valitud teoseid eesti klassikast, kaasaegsete eesti kirjanike teoseid;
• mõningaid välisautorite teoseid (Shakespeare, Schiller, Hugo jt).

2.3.3. Lugedes omandavad õpilased ettekujutuse:
• teosest kui kunstilisest tervikust (ideeline ja temaatiline alus, süžee, kompositsioon, kangelaste ja olukordade vastastikune seos, kangelaste areng, tegelaste iseloomustamise viisid, kõnekujundite kasutamine);
• kirjandusžanrite eripärast (ettekujutus jutustusest, novellist, romaanist, tragöödiast, komöödiast);
• elutõe ja kirjandusliku väljamõeldise vahekorrast, autoripositsiooni väljendamise võimalustest;
• kunstilisest kujundist.

2.3.4. Lisaks saavad õpilased teavet kirjanikest; teoste loomingulisest ajaloost, kirjanduse muutumisest ajas, tema sisu ja vormi rikkusest, ühiskondlikust tähtsusest.

3. Õpitulemused

Põhikooli lõpetaja:
• orienteerub õpitud keelemõistetes;
• valdab foneetilist, morfeemi-, morfoloogilist ja süntaktilist analüüsi;
• kasutab kõnes ja kirjas põhikoolis õpitud vene kirjakeele norme (ortograafia- ja interpunktsiooni-; ortoeepia-, leksika-, morfoloogia- ja süntaksinorme);
• oskab hinnata enda ja teiste keelekasutust (sealhulgas ilukirjandusteose keelt) keelevahendite kasutamise seisukohalt, arvestades kommunikatiivset eesmärki ja kunstilist väljenduslikkust;
• oskab kasutada sõnaraamatuid ja raamatukogu katalooge;
• orienteerub õpitud tekstiteoreetilistes mõistetes;
• mõistab suulist ja kirjalikku teksti, nii selgesti väljendatud mõtet kui ka allteksti;
• eristab suulises ja kirjalikus tekstis olulist ja vähemolulist informatsiooni;
• oskab teksti analüüsida: määratleb tekstistiili ja -liigi, teema ja mikroteema, teksti peamõtte ja kõrvalideed; tunneb sõnade tekstiks ühendamise viise ja võimalusi; eristab tekstistiilide keelelisi iseärasusi;
• koostab erinevaid suulisi ja kirjalikke tekste (ümberjutustus erineva detailsuse astmega, suhtlusolukorda arvestav keele väljendusvahendeid kasutav tekst, mis arvestab kirjakeele norme; kirjeldav ja jutustav kirjand; uurimuslik kirjutis; lüüriline mõtisklus; filosoofiline arutlus);
• valdab keeleetiketti.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 5

VENE KEEL

(VENE ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Vene keel gümnaasiumis

1.1. Gümnaasiumi vene keele ainekavas on kolm kohustuslikku keelekursust:
• keel kui märkide süsteem ja suhtlusvahend;
• keele stilistilised võimalused;
• vene keele funktsionaalne stilistika.

1.2. Kõikide kursuste maht on 35 tundi. Kursuste struktuur ja nende õppimise järjekord määratakse kooliõppekavas.

2. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi vene keele õpetus taotleb, et õpilane:
• süstematiseerib ja süvendab oma lingvistilisi teadmisi, tunnetab süvemalt keele kui suhtlusvahendi ja mõtete väljendaja rolli ühiskonna sotsiaalses ja kultuurielus;
• omandab ettekujutuse keele funktsionaalstiilidest;
• õpib kriitiliselt suhtuma oma keelekasutusse;
• kujundab välja oma individuaalse väljendusmaneeri;
• püüdleb oma oskuste täiustamisele kõikides keeletegevuse liikides.

3. Õppetegevus

3.1. Õppetegevused on suunatud suhtluses loominguliselt aktiivse keelekasutaja kujundamisele. Kursuste õppimise käigus süvenevad märgatavalt õpilaste lingvistilised teadmised, samaaegselt täiustuvad nende keeletegevused, kommunikatiivsed pädevused. See tuleneb suurendatud tähelepanust keeleüksuste funktsionaalsele tähendusele, kõne stilistilistele, kujundlikele võimalustele.

3.2. Keelesüsteemi ja tema funktsioneerimise vaatlemine vastastikustes seostes toimub peamiselt ilukirjandus- ja publitsistlike tekstide analüüsi käigus. Selline lähenemine stimuleerib õpilaste tekstiloomet, kus peetakse silmas suhtluseesmärki ning keelevahendeid kasutatakse teadlikult valides, korrektselt. Lisaks luuakse eeldused keele- ja kirjanduskursuste integratsiooniks. Õppetegevustes on omal kohal ka põhikoolis õpitu kordamine, et täiustada õigekirjaoskust.

2. peatükk

KEEL KUI MÄRKIDE SÜSTEEM JA SUHTLUSVAHEND

1. Õppesisu

1.1. KEELE FUNKTSIOONID JA NENDE VÄLJENDAMINE. Keele ja mõtlemise seosed. Keele universaalsus. Inimkeele erinevus loomade suhtlusvahendist. Keele eelised võrreldes mittekeeleliste suhtlusvahenditega (žestid, signaalid, sümbolid jne). Kunstlikud keeled.

1.2. KEELE AVALDUMISVORMID. Kõne ja kiri. Kirja tekkimine ja areng. Tähtkiri. Tähestikud (kreeka, ladina, kirillitsa).

1.3. KEELE VARIATIIVSUS. Hääldusvariandid. Grammatiliste vormide ja süntaktiliste konstruktsioonide variatiivsus. Keelemuutused, nende põhjused. Keele ja kultuuri vastastikune seos.

1.4. MAAILMA KEELED. Keelkonnad, keelerühmad. Keel, murded, murrakud. Indoeuroopa, turgi, soomeugri keelkond. Germaani, romaani, slaavi keeled.

1.5. VENE KEEL KUI SLAAVI KEEL. Sugulaskeeled. Vene dialektid.

2. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• omab ettekujutust keele peamistest funktsioonidest, tema universaalsusest ja variatiivsusest, avaldumisvormidest;
• oskab tekste analüüsida ja iseloomustada lähtuvalt nende funktsioonist ja kasutamisolukorrast;
• omab ettekujutust keelkondadest ja keelerühmadest, vene keele asendist teiste slaavi keelte hulgas, vene murretest;
• teab vene keele tekkimise ajalugu.

3. peatükk

KEELE STIILILISED VÕIMALUSED

1. Õppesisu

1.1. KEELE HÄÄLIKUSÜSTEEMI VAHENDID. Keele häälikud ja nende kasutamine kõnes. Hääldusstiilid. Rõhu stilistiline kasutamine. Kõne heakõla. Kõlaefekt. Intonatsioon ja rütm. Rõhk ja rütm poeetikas.

1.2. KEELE LEKSIKAAL-FRASEOLOOGILISED VAHENDID, nende kasutamine. Sõna stilistiline iseloomustus. Polüseemia. Homonüümid, antonüümid, sünonüümid. Paronüümid. Piiratud kasutusega leksika kasutamine kõnes (oskussõnavara, žargoon, eksotismid, barbarismid, murdesõnavara). Vananenud sõnavara (arhaismid, historismid). Uudissõnad. Fraseologismide kasutamine kõnes. Sõnakasutuse täpsus. Troobid (epiteet, võrdlus, metafoor, metonüümia, isikustamine, hüperbool, parafraas). Sõnamoodustuse kasutamine stilistika eesmärkidel. Sõna emotsionaal-ekspressiivse varjundi ja kasutussfääri muutmine sõnamoodustusvahendite abil.

1.3. KEELE MORFOLOOGILISED VAHENDID, nende kasutamine kõnes. Sõnamoodustusvahendite kasutamine stilistilistel kaalutlustel. Nimisõnade kasutamine kõnes. Omadussõnade kasutamine kõnes. Omadussõnade võrdlusastmed. Omadussõnade ja nimisõna kõrvalkäänete sünonüümid. Arvsõnavormide kasutamine. Asesõnavormide kasutamine. Tegusõnavormide kasutamine, sh gerundiiv- ja kesksõnaliste tarindite kasutamine. Määrsõnade, eessõnade, sidesõnade, abisõnade kasutamine.

1.4. KEELE SÜNTAKTILISED VAHENDID, nende kasutamine. Sõnajärje stilistiline kasutamine. Erinevate lihtlausetüüpide stilistilised funktsioonid (ühe- ja kaheliikmelised, täielikud ja mittetäielikud laused). Erinevate öeldisevormide stilistiline kasutamine. Aluse ja öeldise ning täiendi ja põhisõna ühildumise stilistilised võimalused. Rinnastatud lauseliikmete stilistiline roll. Kiilsõnade ja -lausete stilistilised võimalused. Liht- ja liitlausete ühendamise sünonüümid. Liitlause osade tähendusvarjundid sõltuvalt seosest. Eraldatud ja mitteeraldatud lauseliikmete semantiline roll. Sisemonoloogi ja autorikõne stilistiline roll. Periood. Stilistilised kujundid (inversioon, parallelism, anafoor, epifoor, ellips, antitees, gradatsioon, kordus, retooriline küsimus, küsimus jt).

1.5. ORTOGRAAFIA JA INTERPUNKTSIOON kui info täpse kirjaliku edastamise vahendid.

2. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• omab ettekujutust vene keele väljendusvahenditest;
• oskab erinevates suhtlusolukordades kasutada keele väljendusvahendeid;
• oskab analüüsida ilukirjandusteose keelt.

4. peatükk

VENE KEELE FUNKTSIONAALNE STILISTIKA

1. Õppesisu

1.1. ÜLDTEOREETILISED TEADMISED. Retoorika võtted, adressaadi tähelepanu köitmine, adressaadi aktiveerimine. Teesi-antiteesi–meetod. Fundamentaalne argumenteerimine, blokkide võte, küsimus-vastus–argumentatsioon.

1.2. TEKSTI UNIVERSAALSED KARAKTERISTIKUD. Teksti struktuuriline, kommunikatiivne ja keeleline sidusus. Sidususe rikkumise mitmesugused vormid. Sidususe keelelised ja kompositsioonilised vahendid.

1.3. ÜLDSTILISTIKA. Funktsionaalstiilide kriteeriumid. Stiilide klassifitseerimine kasutussfääri, suhtluseesmärgi ja kõnesituatsiooni eripära põhjal. Individuaalstiil. Neutraalne ja stilistiliselt markeeritud tekst. Ametliku ja mitteametliku stiili keeleerinevused.

1.4. ERINEVATES FUNKTSIONAALSTIILIDES TEKSTID:
• ametlik stiil. Suuliste ja kirjalike ametlike tekstide koostamise eripära;
• publitsistlik stiil. Tekstide koostamise eripära ühiskondlik-poliitilise tegevuse sfääris. Autorižanrid ja autori suhtes neutraalsed žanrid;
• teadusstiil. Klassikaline teadustekst ja teadusteksti uued vormid. Teadusstiili žanrid. Neutraalne ja ekspressiivne teadustekst. Teadusstiili kooližanrid;
• ilukirjandusstiil. Ilukirjandusstiil suhetes teiste kirjakeele stiilidega. Ilukirjanduskeele võtete valiku sõltuvus liigist ja žanrist. Ilukirjanduslike võtete diapasoon tänapäeva vene kirjanduses. Stiliseerimine, parodeerimine jt autorikõne asendamise vormid. Polüfooniline autorikõne. Ilukirjanduslikele tekstidele omaste keele estetiseerimise võtete ülekandmine teistesse kirjakeele funktsionaalstiilidesse.

1.5. TEKSTIDE LOOGILISED TÜÜBID. Monoloogilised tekstid (loogilised tüübid): kirjeldus, arutlus, jutustus, segatüübid. Kirjelduse liigid ja žanrid, nende kompositsioonilised ja keeletunnused. Jutustuse liigid ja žanrid. Keelevahendite kasutamine eri tüüpi jutustustes. Arutluse liigid: arutluse mõiste, vastandamine, tõestamine, kummutamine.

1.6. DIALOOGILISED JA POLÜLOOGILISED TEKSTID:
• dialoogilise teksti keelelised ja kompositsioonilised erijooned; küsimus-vastus-dialoog; vastuste ja küsimuste klassifitseerimine motiivide ja struktuuri põhjal. Pariteetne dialoog kui üks tähtsamaid suhtlusvorme. Otsuste vastuvõtmise mehhanism. Argumenteeritud dialoog. Palve esitamine. Keeldumise motiveerimine. Telefonikõneluste kultuur. Ametlik kirjavahetus kui dialoogi vorm. Infovahetus faksi abil;
• polüloogilise teksti keelelised ja kompositsioonilised erijooned. Ametlike vestluste ettevalmistamine ja läbiviimine. Nõupidamine kui polüloogi vorm. Ajurünnaku iseärasused. Diskussiooni läbiviimine, resümee. Vestluse tulemuste analüüs ja hindamine.

5. peatükk

GÜMNAASIUMI LÕPETAJA ÕPITULEMUSED

Gümnaasiumi lõpetaja:
• valdab peamisi retoorikavõtteid, suudab neid tekstis eristada ja kasutada, tunneb ära kaasvestleja kasutatud retoorikavõtted ja oskab neile reageerida;
• teab oma kõnetüübi tugevaid ja nõrku külgi, tunnetab selle täiustamise perspektiive, oskab koostada pikaajalist korrektsiooniprogrammi, hinnata selle tulemusi ja koostada edasise iseseisva töö plaani;
• oskab koostada loogiliselt tüübilt erinevaid tekste, varieerida teksti algust ja lõppu vastavalt suhtluseesmärgile ja olukorrale;
• oskab koostada stilistiliselt neutraalseid või markeeritud ametlikus ja mitteametlikus stiilis tekste, arvestades suhtlusolukorda;
• oskab määrata tänapäeva publitsistlike tekstide žanreid, analüüsida nende kompositsiooni ja keelevahendite kasutamist;
• oskab koostada monoloogilisi tekste ametliku stiili teatud žanrites (tarbekirjade koostamine);
• omab ilukirjanduslike proosa- ja luuletekstide analüüsi kogemusi;
• mõistab polüfoonia olemust ilukirjandustekstis;
• teab dialoogilise teksti ülesehituse iseärasusi;
• oskab läbi viia küsimus-vastus-dialoogi, arvestades küsimuste ja vastuste struktuuri ja motiive;
• oskab läbi viia pariteetset dialoogi, formuleerida kompromisslahendusi;
• suudab osaleda argumenteeritud dialoogis, esitada palvet ja motiveerida keeldumist;
• oskab pidada ametlikku kirjavahetust posti või faksi abil;
• oskab planeerida ja läbi viia ametlikku vestlust ning selles osaleda;
• oskab analüüsida vestluse kulgu ja hinnata selle tulemusi.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 6

KIRJANDUS

(VENE ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)

1. Kirjandus gümnaasiumis

1.1. Kirjanduse ainekava koosneb 9 kursusest.
• antiikkirjandus. Keskaeg. Renessanss. Klassitsism. Romantism. (3 kursust);
• 19. sajandi kirjandus (3 kursust);
• 20. sajandi kirjandusprotsessid (2 kursust);
• eesti kirjandus.

1.2. Kõikide kursuste maht on 35 tundi. Kursuste õppimise järjekorra, nende struktuuri määratleb kooliõppekava.

2. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi kirjandusõpetus taotleb, et õpilane:
• loeb, õpib tundma vene, eesti ja maailmakirjanduse teoseid;
• hakkab mõistma kirjanike vaimseid otsinguid;
• omandab küllaldase arusaama kirjandusprotsessidest, kirjanduse ja ajastu vahekorrast, kirjanduse ja inimese vaimsete otsingute seostest; hakkab tundma vajadust sõnakunsti järele;
• omandab iseseisvalt ilukirjandus- ja eetilised väärtused;
• arendab oma esteetilist maitset; lugejakultuuri, loomingulisi võimeid;
• suhtub kirjandusse lugupidavalt, tunnustades seda rahva vaimse kultuuri allika ja tähtsaima osana, rahvusliku rikkusena, suhtluse erivormina;
• täiustab keele ja kirjanduse integreeritud õpetuse kaudu oma kommunikatiivseid oskusi.

3. Õppetegevus

3.1. Gümnaasiumis õpitakse kirjandust kirjandusajaloolisest vaatepunktist. Vene kirjandust vaadeldakse nii rahvuskirjandusena kui ka Euroopa ja maailmakirjanduse osana. Eesti kirjandust õpitakse eraldi kursuses.

3.2. Õpilased loevad originaaltekste õpetaja juhendamisel ja iseseisvalt, toovad esile teema, probleemid, kunstilise idee, poeetika iseärasused. Kirjandusteose ja poeetika tähenduse avamine toimub peamiselt intertekstuaalsel tasandil.

3.3. Sel kooliastmel süveneb kirjanduse tunnetamine sõnakunstina. Kirjanduse tundmaõppimine ei piirdu biograafiliste ja ajaloolis-kultuuriliste andmetega. Õpilased saavad teadmisi ilukirjandusteksti stilistikast ja semiootikast, teevad teksti lingvistilist ja kunstilist analüüsi. Üldistatakse kirjandusteoreetilisi teadmisi, need saavad peamisteks kirjandusteose autori meisterlikkuse mõistmisel. Erilise koha omandab kõrvutav analüüs. Alles jääb teose tegelaste käitumisele hinnangu andmine, kuid see pole domineeriv.

3.4. Kirjandust loovad isiksused, see adresseeritakse isiksusele ja seda kasutavad isiksused. Ta on mõeldud kaasaelamiseks, dialoogiks; kirjandus võimaldab mitmeid vaatepunkte, mitmeid käsitusi, seetõttu peavad kirjanduse õpetamise meetodid olema tema olemusega adekvaatsed. Õpetaja, kel on õpilase ja kirjanduse suhetes vahendajaroll, stimuleerib loomingulist suhtumist kirjandusse, mõjutab aktiivselt tegutsema kirjandusteose väärtuste omandamisel. Õppeprotsessis peavad olema loodud optimaalsed tingimused nii õpetajate kui ka õpilaste iseseisvuse ning loominguliste võimaluste arenguks. Eelistatakse vorme, meetodeid, võtteid, mis soodustavad initsiatiivi arengut, huvi kunsti ja raamatu vastu. Ühendada võib frontaalse, rühma- ja individuaalse töö klassis ja väljaspool klassi. Suur osakaal on õpilaste loomingulistel töödel eri žanrites – need kirjalikud ja suulised tööd kujundavad õpilastes tähelepanuvõimet, tähelepanu sõna vastu, korrektset ja väljendusrikast keelekasutust.

3.5. Ilukirjandusteose tundmaõppimisel võib ühendada suuremahulise teose mõnede peatükkide tekstuaalse analüüsi teiste peatükkide üldülevaatega; õpilaste iseseisva töö tulemuste analüüsiga kokkuvõtvas tunnis. See võib olla dispuudi, seminari, konverentsi või muus vormis. Otstarbekas on eneseharimisplaanid välja töötada õpilaste ettevalmistust ja huve arvestades.

4. Õppesisu

4.1. Antiikkirjandus. Keskaja kirjandus. Renessanss. Klassitsism. Romantism

4.1.1. ANTIIKKIRJANDUS. Antiikühiskond ja selle kultuur. Vanakreeka mütoloogia. Homeros. «Ilias» või «Odüsseia». Vanakreeka lüürika (Alkaios, Sappho, Anakreon, Theokritos jt). Vanakreeka draama. Antiikteater. Aischylose «Aheldatud Prometheus». Aristophanes. Komöödia «Pilved». Vanarooma lüürika (Catullus, Horatius, Quintilianus jt).

4.1.2. KESKAJA KIRJANDUS. Keskaja kultuur. «Niebelungide laul» (fragmente). «Tristan ja Isolde». Keskaja lüürika. Vanavene kirjandus. «Jutustus möödunud aegadest» (ülevaade). Legendid, õpetused, apokrüüfid (valikul). «Lugu Igori sõjaretkest». Keskajast renessanssi. Dante «Jumalik komöödia».

4.1.3. RENESSANSI KIRJANDUS. Renessansi inimeseideaal. Petrarca. Sonetid. Boccaccio. «Decameron». Shakespeare. Sonetid. Tragöödia «Hamlet». Cervantes. «Don Quijote» (fragmente). Vene renessanss. Avvakum. «Ülempreester Avvakumi elulugu».

4.1.4. KLASSITSISMI KIRJANDUS. Valgustusaeg. Klassitsismi ideoloogilised ja esteetilised alused. Corneille. «Cid». Molière. «Kodanlasest aadlimees» või «Tartuffe». Goethe. «Faust» (I osa). 18. sajand vene kirjanduses. Vene ühiskonnaelu ja kultuur. Lomonossov. Luulelooming. Derš;;avin. Lüürika. Sentimentalism kui kirjandussuund. Karamzin. «Vaene Liisa».

4.1.5. ROMANTISMI KIRJANDUS. Eelromantism. Romantismi esteetika ja filosoofia. Romantismiaja inimene. Euroopa romantismi erijooned. Hoffmann. «Kuldpott». Heine. Luulelooming. Scott. Lüürika. Ajalooline romaan (1 valikul). Byron. Lüürika. Poeem «Childe Haroldi palveränd». Hugo. Lüürika. Romaan «Jumalaema kirik Pariisis». Alfred de Vigni. Lüürika (valikul).

4.1.6. ROMANTISMILT REALISMILE. Vene romantikute maailmavaade, esteetika. Realismi sünd. Žukovski. Lüürika. Rõlejev. Luuletused. Duumad (valikul). Puš;;kini aja poeedid. (Batjuš;;kov või Baratõnski). Gribojedov. «Häda mõistuse pärast». Puš;;kin. Elu ja looming. Lüürika. «Jevgeni Onegin». Poeem «Vaskratsanik». Proosa. Lermontov. Elu ja looming. Lüürika. Romaan «Meie aja kangelane».

4.2. 19. sajandi kirjandus

4.2.1. EUROOPA REALISM. Peamised arengutendentsid. Realismi tekke ajalugu. Esteetika printsiibid. Balzac. Romaanitsükkel «Inimlik komöödia» (ülevaade). Dickens. Jutustused, romaanid (1–2 valiku järgi). Flaubert. «Madame Bovary».

4.2.2. 19. SAJANDI TEISE POOLE VENE KIRJANDUS. Peamised ajaloo- ja kultuurisündmused Venemaal. Kirjanduse ülevaade, selle peamised arengutendentsid. Gogol. Elu ja looming. Poeem «Surnud hinged» (1. köide) (ülevaade fragmentide analüüsiga). Turgenev. Elu ja looming. Romaan «Isad ja pojad». Poleemika romaani üle. Tjuttš;;ev. Lüürika (valiku järgi). Fet. Lüürika (valiku järgi). A. Tolstoi. Luuletused, ballaadid, bõliinad, poeemid (valikul). N. Nekrassov. Lüürika (valikul). Saltõkov-Štš;;edrin. «Ühe linna ajalugu» (fragmente). Dostojevski. Elu ja looming. Kirjaniku maailmavaade. «Kuritöö ja karistus». L. Tolstoi. Elu ja looming. Kirjaniku filosoofiliste, moraalsete ja esteetiliste vaadete areng. Romaan-epopöa «Sõda ja rahu». (Probleemide ülevaade üksikute fragmentide analüüsiga). Tš;;ehhov. Elu ja looming. «Ionõtš;;», «Inimene vutlaris», «Karusmarjad». «Kirsiaed» või «Kolm õde».

4.3. 20. sajandi kirjandusprotsessid

4.3.1. KIRJANDUSPROTSESSID VENEMAAL 20. SAJANDI ALGUSKÜMNENDITEL. Perioodi ühiskondlik ja kultuurielu. Gorki. «Põhjas». Bunin. «Hämarad alleed».

4.3.2. UUED ILMINGUD REALISMIS. Modernism. 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse poeesia. (Baudelaire, Whitman, Verlaine, Mallarmé, Verhaeren, Apollinaire, Rilke). (2–3 poeedi luuletused valikul).

4.3.3. VENE POEESIA «HÕBEAEG». Poeesia ühised kriteeriumid ja poeetide esteetiline kreedo. Brjussovi, Bloki, Gumiljovi, Mandelš;;tami, Belõi, Hodassevitš;;i, Severjanini, Jessenini jt luule (2–3 autori looming valikul). Ahmatova. «Reekviem». Majakovski. «Pilv pükstes».

4.3.4. VENE EMIGRANTIDE KIRJANDUS. Nabokov. Romaan «Kutse hukkamisele».

4.3.5. VENE KULTUURIELU 20.–30. AASTATEL. Kunstiliste otsingute mitmekesisus selle aja vene kirjanduses. Paljude kirjanike traagiline saatus. Selle epohhi olulisemate kirjandusteoste peamine temaatika. Platonov. «Auk» (ülevaade üksikute fragmentide analüüsiga). Šolohhov. «Vaikne Don» (ülevaade üksikute fragmentide analüüsiga). A. Tolstoi. «Peeter I». Bulgakov. «Meister ja Margarita». Tsvetajeva. Lüürika (valikul).

4.3.6. 40.–70. AASTATE VENE KIRJANDUS. Ülevaade II maailmasõja aegsest kirjandusest. Pasternak. Lüürika (valikul). Romaan «Doktor Živago» (ülevaade fragmentide analüüsiga).

4.3.7. 80.–90. AASTATE KIRJANDUS. Solženitsõn. «Üks päev Ivan Denissovitš;;i elus». Brodski. Lüürika (valikul). Vladimov. «Minu vaene Ruslan».

4.3.8. TÄNAPÄEVA VENE KIRJANDUS. Ülevaade 1–2 teose lugemisega.

4.3.9. SÕJAEELNE JA -JÄRGNE VÄLISKIRJANDUS. 2–3 teose arutelu. Hemingway või Remarque. Romaanid (1–2 valikul). Salinger. «Kuristik rukkis»). Kafka «Metamorfoos». Camus. «Võõras».

4.4. Eesti kirjandus

4.4.1. EESTI KIRJANDUSE LÄTTED. Peterson kui eesti kirjanduse alusepanija. Eesti rahvusliku kirjanduse teke (1830.–1890. aastad) (ülevaade). Kreutzwald – kirjanik ja valgustaja. Eepos «Kalevipoeg». Koostamise lugu, Faehlmanni roll, peamised motiivid, tähendus. «Eesti rahva ennemuistsed jutud». Koidula kui esimene rahvuspoeet ja romantiline müüt.

4.4.2. EESTI KIRJANDUS SAJANDIVAHETUSEL. Liiv. Lüürika. «Vari». Kitzberg. «Libahunt». Vilde. Jutustused. «Mäeküla piimamees». Modernism eesti kirjanduses (Noor-Eesti poeedid Suits, Grünthal-Ridala, Enno). Tuglase tegevus kirjaniku ja kirjanduse organisaatorina. Novellid.

4.4.3. EESTI KIRJANDUS 1918–1940. Poeetilised otsingud (Alle, Visnapuu, Under). Rühma «Arbujad» tegevus. Talviku, Alveri, Sanga jt luule. Gailit. «Toomas Nipernaadi». Tammsaare. «Põrgupõhja uus Vanapagan».

4.4.4. EESTI KIRJANDUS 1940–1960 (ülevaade). Ristikivi looming (valikul). Lepiku poeesia.

4.4.5. EESTI KIRJANDUS 1960–2000. Poeesia uuendamine (Ehini, Viidingu, P.-E. Rummo, Kaplinski looming). Runneli looming. J. Krossi ajalooline proosa. «Neli monoloogi Püha Jüri asjus». «Michelsoni immatrikuleerimine». «Keisri hull» (valikul). Jutustused (valikul). 60. aastate põlvkonna prosaistide looming (Valton, Saluri, Unt, Vetemaa). Ülevaade tänapäeva eesti kirjandusest. Vene-eesti kirjandussidemed.

5. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• omab ettekujutust kirjandusprotsessist ning vene, välis- ja eesti kirjanduse tähtsamatest perioodidest;
• omab ettekujutust suurimate kirjanike elust ja loomingust, nende parimate teoste loomise ajaloost, ajastust, mida nad oma teostes kajastasid;
• oskab hinnata oluliste kirjandusteoste tähendust tänapäeval;
• omab ettekujutust vene kriitika hinnangust reale kirjandusteostele;
• teab peamisi kirjandussuundi (klassitsism, romantism, realism, modernism);
• teab vene, eesti ja väliskirjanduse peamisi etappe;
• teab peamisi kirjandusvoolusid ja nende peamiste esindajate teoseid;
• teab kuulsaid vene kirjanikke ja poeete, nende teoseid;
• oskab kirjandusteost analüüsida, kasutades õpitud kirjandusteooria mõisteid (kunstiline kujund, kirjandusliik, maailma kunstilise tunnetamise iseärasused, autoripositsioon jne);
• oskab analüüsida loetud tekste mitmest aspektist (eesmärk, adressaat, kompositsioon, tekstitüüp, keel, stiil);
• oskab analüüsida ilukirjandusteoseid vastava epohhi kirjandusprotsessi kontekstis;
• oskab väljendada ja põhjendada oma mõtteid loetu, nähtu, kuuldu kohta;
• oskab koguda ja süstematiseerida materjali, kasutada seda suuliste ja kirjalike tekstide koostamiseks;
• oskab valida väljendusvahendeid lähtuvalt suhtlussituatsioonist ja -eesmärgist;
• oskab vestelda, arutleda, väidelda, esineda auditooriumi ees;
• oskab kasutada teatmekirjandust tekstide koostamisel ja nende korrigeerimisel.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 7

EESTI KEEL

(VENE VÕI MUU ÕPPEKEELEGA KOOLILE)

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Eesti keel vene või muu õppekeelega koolis

1.1. Eesti keele õpetusega vene õppekeelega üldhariduskoolis taotletakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutab õpilane keeleoskuse taseme, mis võimaldab tal keelekeskkonnas iseseisvalt toimida ning haridusteed eestikeelses õppeasutuses jätkata. Keeleõpe avardab ning rikastab õpilase mina- ja maailmapilti, kujundab identiteeti, arendab isiksuse omadusi ning kujundab üldisi ning ainespetsiifilisi õpioskusi.

1.2. Eesmärgi saavutamisel on oluline õpilase tahe oma keeleoskust pidevalt arendada. Eesti keele õppimise käigus omandab õpilane keeleoskusega rööbiti teadmisi Eesti kultuurist ja riigist; suhestub ümbritseva elu- ja kultuurikeskkonnaga. Saadud teadmised ja vahetu osalemine ühiskonnaelus ning kultuuris on eelduseks isiksuse kergeks ja komplikatsioonideta adapteerumiseks Eesti ühiskonda. Samas annab reaalse keelekeskkonna olemasolu võimaluse õpetada eesti keelt ka tunniväliselt, tegelikus keelekeskkonnas.

1.3. Eesti keele õppimisel puutub õpilane kokku emakeelest erineva tähestiku, hääldusaluste ja väljendusvahenditega. Ta mõistab, et sama õppesisu on võimalik väljendada nii emakeele kui ka eesti keele vahenditega.

1.4. Põhikooli eesti keele õpetuses eelneb suuline kõne alati kirjalikule kõnele. Soovitatav on järgmine järjekord: kuulamine – > kõnelemine – > lugemine – > kirjutamine. Gümnaasiumis on eesti keele õpetamisel kasutusel ka teised kombinatsioonid.

1.5. Eesti keelt õpitakse kommunikatiivse tunnetustegevuse käigus. Õpetamise sisuks on motiveeritud situatsioonülesanded, mis grupeeruvad järgmiste kõnefunktsioonide ümber:
• tunnetuslik-kommunikatiivsed: väljendada teadmisi, edastada infot; küsida teavet, selgitusi, nõu; anda teavet, selgitusi, nõu; vahendada teavet; kirjeldada nähtut, loetut, kuulatut, kogetut; interpreteerida nähtut, loetut, kuulatut; tutvustada isikut, nähtut, loetut; esitada mitmesuguseid andmeid suuliselt ja kirjalikult;
• regulatiiv-kommunikatiivsed: teha ettepanekuid ühistegevuseks; ärgitada midagi tegema; pöörduda taotluse, soovi, palve või ettepanekuga kellegi poole; anda korraldusi; pakkuda kellelegi midagi; reageerida ettepanekule, korraldusele, kutsele nõustumise, keeldumise, omapoolse ettepanekuga;
• tundmuslik-kommunikatiivsed: avaldada rõõmu, vaimustust, kurbust; laita, kiita; väljendada sümpaatiat, antipaatiat; teha komplimente; väljendada rahulolu või rahulolematust; innustada; lohutada, avaldada kaastunnet, rahustada;
• kõneetikett: tutvuda, tutvustada; kõnetada tuttavat, võõrast; esitleda ennast ja teisi; tänada ja paluda; õnnitleda; vabandada; pöörduda telefonitsi kellegi poole; pöörduda kirjalikult tuttava või ametiisiku poole; vastata tuttavale või ametiisikule.

1.6. Kõne- ja situatsioonülesannetega taotletakse kõigi kõne osaoskuste – kuulamise, kõnelemise, lugemise, kirjutamise arendamist. Õpilane saab tundides teavet suulisest ja kirjalikust tekstist (kuulamine, lugemine) ning teadmiste, mõtete, suhtumiste jm väljendamisest õpitavas keeles (dialoog, monoloog, kiri, teade jm).

1.7. Õpetamisel kasutatav tekstimaterjal (ilukirjanduslikud, aime-, tarbe- ja meediatekstid, pildid, kaardid, skeemid, filmid) võimaldab õpilasel saada tervikliku pildi Eestimaast, tema ühiskonnaelust ja kultuurist.

1.8. Õppimisel-õpetamisel eristatakse konkreetse teema raames järgmisi etappe:
• retseptiivne kõnetegevus: keelematerjali (häälduse, sõnavara, grammatika, õigekeelsusjuhiste) omandamine ja esmane kinnistamine tinglike kõneharjutuste abil;
• reproduktiivne kõnetegevus: õpitud sõnade, sõnaühendite ja väljendite ühendamine seotud kõneks. Sel perioodil on õppekõne sisu antud ja harjutamine toimub kindlates või osaliselt piiritletud raamides. Peatähelepanu on suunatud automatiseeritud kõnevilumuste kujundamisele;
• produktiivne (loominguline) kõne ehk suhtlemine. Sel etapil arendatakse õpilaste võimet suhelda reaalsetes suhtlusolukordades vastavalt kõne eesmärgile.

2. Õppe-eesmärgid

Eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
• saavutab keeleoskuse taseme, mis võimaldab erinevates olukordas eesti keeles suhelda ning oma keeleoskust iseseisvalt täiendada;
• omandab olulisemad õigekeelsusjuhised ja rakendab neid teadlikult kõnes ja kirjas;
• teadvustab Eesti kultuuriruumi tundmise vajadust; huvitub Eesti kultuurist;
• arendab tundlikkust suhtlemise mitteverbaalsete aspektide suhtes;
• arendab oskust väljendada enese ja rühma seisukohti;
• õpib kirjutama isiklikku kirja ja lühikest tarbekirja ning esitama oma mõtteid lühikirjandis;
• õpib hankima vajalikku teavet sõnaraamatutest, käsiraamatutest ja muudest eestikeelsetest infoallikatest;
• õpib iseseisvalt lahendama ülesandeid ja korraldama oma õpitegevust;
• õpib koostöös teistega lahendama ülesandeid ja olema sealjuures viisakas, siiras, abivalmis ja teisi austav, kuulama tähelepanelikult ja esitama vajadusel täpsustavaid küsimusi, vältima agressiivsust, hindama enda ja teiste panust.

2. peatükk

EESTI KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE

1. Õppetegevused

1.1. Eesti keele õppimine algab suulise kursusega, mis 1. klassis kestab üldjuhul 1–2 kuud. Õpilane õpib kuulamise järgi eristama eesti keelt teistest keeltest, tunnetab artikulatsioonibaasi, matkib kuuldud häälikuid, häälikuühendeid, sõnu ja lühikesi lauseid. Hääldusharjutusteks kasutatakse eesti pärisnimesid, kohanimesid, salme jt eakohaseid tekste. Õpilane suhtleb lihtsates suhtlusolukordades (nt lühidialoog, keelemäng, laulumäng).

1.2. Suulisele kursusele järgneb põhikursus, mille raames kujundatakse õpilase oskust eestikeelset kõnet kuulata, ise kõneleda, lugeda ja kirjutada. Sel kooliastmel kasutatakse keeleõppes palju praktilist tegevust ja mängu. Tähelepanu keskmes on häälega lugemine ja loetu põhjal küsimustele vastamine, vestlemine, jutustamine. Õpilane kirjutab lihtsamaid tekste (tähtpäevakaart, sünnipäevakutse jm). Omandab esmased teadmised Eestist, rahvussümboolikast ja rahvakalendri tähtpäevadest.

1.3. Keeleteadmisi omandab õpilane holofraasidena praktilise tegevuse ja mängu kaudu põhisõnavara piires. Sõnavara ja grammatikat ei harjutata kontekstist lahus.

2. Õppesisu

2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

2.1.1. MINA JA PEREKOND. Enda ja teiste inimeste välimus, perekond, perekonnaliikmed, sünnipäevad. Kodu: asukoht, mööbel, kodus olevad esemed.

2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Isikuandmed, elukoht, aadress, telefoninumber, kool, klass. Liiklusvahendid ja koolitee. Kodu- ja metsloomade, lindude nimetused, nende välimus. Puude ja lillede nimetused. Aastaajad ja ilm. Värvide nimetused.

2.1.3. MINA JA OLME. Kauplused: suhtlemine müüjaga, ostmine-maksmine. Riietusesemed. Söögikorrad, söögid-joogid, toiduained. Nädalapäevad, kuud, kuupäevad. Kellaaeg, täis-, pool- ja veerandtund. Arvude loetlemine 100 piires, rahaühikud.

2.1.4. MINA JA TÖÖ. Kool ja klassiruum, seal leiduvad esemed. Õppeainete nimetused, koolitundide tegevused. Koolitarbed. Päeva- ja tunniplaan. Elukutsete ja tegevuste nimetamine.

2.1.5. MINA JA PUHKUS. Mängukaaslased, sõbrad, nende iseloom. Mängud, mängujuhendid. Tegelasi lasteraamatutest ja -saadetest. Puhkepäevade ja koolivaheaja tegevused.

2.1.6. MINA JA TERVIS. Inimese kehaosad. Enda välimuse ja tervise eest hoolitsemine.

2.1.7. MINA JA KULTUUR. Eesti üldandmed. Rahvussümboolika: rahvuslind, -lill, -puu. Kadri- ja mardipäev, jõulud, sõbrapäev, emadepäev, jaanipäev.

2.2. Keeleteadmised

2.2.1. HÄÄLDUS. Õpilased omandavad eesti keele hääldust kontekstis jäljendamise teel. Eraldi tähelepanu pööratakse lühikese ja pika hääliku eristamisele ning raskemate häälikute (e, õ, ä, ö, ü) hääldamisele. Esimesel kooliastmel ei käsitleta eraldi II ja III välte erisust ja poolhelilise g, b, d hääldamist.

2.2.2. SÕNAVARA. Sõnavara omandatakse kontekstis, seejuures muutuvatel sõnadel alati kaks tüvevarianti.

2.2.3. KÄÄNDSÕNA. Käänete kasutus ainsuses ja mitmuses, käändsõnade lõpud; käändevormid küsimuste vastustena (omandatakse kontekstis).

2.2.4. OMADUSSÕNA. Omadussõna ühildumine nimisõnaga (omandatakse kontekstis).

2.2.5. ARVSÕNA. Põhiarvsõnad saja piires; järgarvsõnad (1–31), arvsõnad 1–10 kõigis käänetes (kasutatakse kontekstis).

2.2.6. ASESÕNA. Isikulised ja enesekohased asesõnad, näitavad (see, need), küsivad asesõnad.

2.2.7. MÄÄRSÕNA. Kohta (siin, seal, kus), aega (siis, millal), viisi (nii, kuidas), põhjust (miks, sest), hulka (palju, vähe, mitu), intensiivsust (väga) näitavad määrsõnad.

2.2.8. KAASSÕNA. alla, all, alt, peale, peal, pealt, juurde, juures, juurest, ette, ees, eest, taha, taga, tagant, üle, kõrval, mööda, ääres, väljas, vastu, vahel, sees, läbi, ümber, koos, ilma, otsas. (Omandatakse sõnavara kaudu.)

2.2.9. PÖÖRDSÕNA. Pöördsõnade lõpud, pöördevormid olevikus ja minevikus; jaatav ja eitav kõne; käskiva kõneviisi 2. pööre, tegevusnimed (omandatakse kontekstis).

2.2.10. LAUSEÕPETUS. Jaatav ja eitav lihtlause; väit-, küsi-, käsk- ja hüüdlause; lause lõpumärgid.

2.2.11. SÕNAMOODUSTUS. Liitsõnad.

2.2.12. ÕIGEKIRI. Eesti tähestik, joonis- ja kirjatähed. Tähtede ühendamine. Hääliku ja tähe vaheline seos. Sõnade ja lausete kirjutamine. Algustähe õigekiri.

3. Õpitulemused

3.1. 3. klassi lõpetaja teab I kooliastme ainekavas esitatud temaatika piires sõnu, sealjuures muutuvatel sõnadel ka kaht põhilist tüvevarianti.

3.2. 3. klassi lõpetaja oskab:
• arusaadava hääldusega selgelt lugeda;
• moodustada küsimusi, neile vastata ning toimida saadud sõnumi kohaselt;
• anda teavet enda ja kaaslaste kohta õpitud sõnavara piires;
• loetu, kuulatu, nähtu põhjal küsimustele vastata;
• jõukohast õpitud teksti ümber jutustada;
• pildi järgi jutustada;
• nimetada ja kirjeldada esemeid, olendeid ja nähtusi;
• teha veatut ärakirja õpikust ja tahvlilt;
• moodustada lauset, kasutades lause lõpumärke ja suurt algustähte;
• koostada suulist ja kirjalikku teksti õpitud sõnavara piires, kasutades õpitud käänd- ja pöördsõnade õigeid muutevorme;
• kirjutada tähtpäevakaarti, kutset.

3. peatükk

EESTI KEELE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Õpilane osaleb vahetus eestikeelses suhtluses. Kasutab oma kõnes pikemaid ja sisukamaid lauseid; valib keelevahendeid vastavalt vestluspartnerile ja suhtlusolukorrale. Sel kooliastmel suureneb endamisi lugemise osakaal. Taotluseks on, et õpilane loeks ja kuulaks ka õppetööst vabal ajal eesti laste- ja noorsookirjanduse tervikteoseid ja tekstikatkeid, jõukohaseid teabe-, tarbe- ja meediatekste (teade, kuulutus, juhend, TV- ja raadiosaated, ajakirjandus jm). Loetu ja kuulatu kaudu õpib õpilane eestikeelsest kontekstist tuletama sõnade ja väljendite tähendust. Suureneb loova kirjutamise osatähtsus, et areneks keelevahendite kasutamise oskus ja vormitunnetus.

1.2. Õpilasel tuleks kujundada harjumus kasutada sõnaraamatuid ja teisi teatmeteoseid, et täiendada teadmisi või enda keelekasutust kontrollida. Selles eas areneb õpilase sõnavara kiiresti. Saavutamaks sõnakasutuskindlust, pööratakse tähelepanu sõnade tähendusele, julgustatakse õpilasi tähendusi küsima.

1.3. Sel kooliastmel teadvustab õpilane oma kodukoha eripära, õpib sellest eesti keeles jutustama. Õpilase teadmised Eestist laienevad.

1.4. Keeleteadmised omandab õpilane praktilise tegevuse ja konteksti kaudu. Õpilase põhisõnavara laieneb keelevahendeid kasutades (liitsõnad, tuletised, ühend- ja väljendverbid). Õigekirjale asetatakse suuremat rõhku kui eelmises astmes, kuid veahirm ei tohi õpilase eneseväljendustahet ja kirjutamisjulgust pidurdada.

2. Õppesisu

2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

2.1.1. MINA JA PEREKOND. Pere argipäev, pere rõõmsad ja kurvad sündmused. Lähemad ja kaugemad sugulased. Kodu: ruumid, majapidamistarbed, kodumasinad.

2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Eesti kaart. Paikkonna loodus. Metsasaadused. Linnud, loomad ja kalad. Käitumine looduses ja linnas. Aastaaegade erisused.

2.1.3. MINA JA OLME. Liiklemine ja liiklus. Tee küsimine ja juhatamine. Kauplused ja söögikohad: info küsimine, kaubavalik, menüü.

2.1.4. MINA JA TÖÖ. Õppeainete eelistused. Õppimise edu ja ebaedu põhjused. Koolipäeva kirjeldus. Õpilase õigused ja kohustused. Vanemate töö, töökohad. Elukutsete nimetused ja nendega seotud tegevused. Maa- ja linnatööd.

2.1.5. MINA JA PUHKUS. Koolivaheaeg. Koolipeod ja klassiõhtud. Huvialad. Lemmiktegelased raamatutest, filmidest. Lasteajalehed, -ajakirjad. Kinos, teatris ja kontserdil. Perepuhkus. Spordialad ja sportlikud tegevused.

2.1.6. MINA JA TERVIS. Tervislikud eluviisid. Polikliinik: info küsimine, suhtlemine arstiga.

2.1.7. MINA JA INIMESED MINU ÜMBER. Käitumistavad, suhted teiste inimestega. Sõprus. Head ja halvad teod.

2.1.8. MINA JA KULTUUR. Paikkonna vaatamisväärsused ja kultuuritegelased. Raamatukogu. Jutte ja luuletusi eesti lastekirjandusest. Näiteid vanasõnadest, mõistatustest, kõnekäändudest. Riigipühad ja tähtpäevad. Eesti lipp, vapp, hümn. Eesti president.

2.2. Keeleteadmised

2.2.1. HÄÄLDUS. Võõr- ja laensõnade hääldamine; häälduse erinevusi eesti ja vene keeles.

2.2.2. KÄÄNDSÕNA. Tüvevariantide kasutamine käänete moodustamisel, käänete kasutus.

2.2.3. OMADUSSÕNA lauses täiendi ja öeldistäitena, ühildumine. Kesk- ja ülivõrre. Põhi- ja järgarvsõnade kasutus (100–1000). Enesekohased, näitavad, vastastikused, umbmäärased asesõnad, asesõnade kasutus.

2.2.4. PÖÖRDSÕNA. Tüvevariantide kasutamine aegade ja kõneviiside moodustamisel. Minevik, käskiv ja tingiv kõneviis; umbisikulise tegumoe kasutus; tegevusnimede kasutus, ühend- ja väljendverbid. Sagedasemate tegusõnade rektsioon.

2.2.5. SÕNAMOODUSTUS. Tähtsamad tuletusliited ja tuletiste tähendus.

2.2.6. LAUSEÕPETUS. Lihtlause laiendamine; sidesõnaga liitlause, sõnajärg lauses.

2.2.7. ÕIGEKIRI. Lühikeste ja pikkade täis- ja kaashäälikute, k, p, t õigekiri, liitsõnade õigekiri, koma sidesõnade et, sest, aga, kui ees; otsekõne kirjavahemärgid; sõnade poolitamine.

3. Õpitulemused

3.1. 6. klassi lõpetaja teab:
• sõnu II kooliastme ainekavas esitatud temaatika piires, kusjuures muutuvaid sõnu koos põhiliste tüvevariantidega;
• eesti lastekirjanikke, on eesti keeles lugenud 2–3 eakohast ja keeleliselt jõukohast lasteraamatut;
• Eesti riigi sümboleid.

3.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
• korrigeerida oma hääldust;
• õpitud teksti selgelt, veatult, õige hääldusega lugeda;
• jutustada kuulatust ja nähtust; kirjeldada sündmusi, asju ja nähtusi;
• edastada kuulatud tekstist lühiteate, eakohaste TV- ja raadiosaadete sisu;
• kirjutada loovtööd, kaarti, lühiteadet, rakendades õpitud õigekirjajuhiseid;
• tuletada konteksti põhjal sõnade ja väljendite tähendusi;
• suhelda olmesituatsioonides, avaldada arvamust ja väljendada emotsioone;
• vestlust alustada, arendada ja lõpetada, arvestades adressaati ja suhtlusolukorda;
• jutustada paikkonna vaatamisväärsustest ja sündmustest;
• kasutada sõna- ja keelekäsiraamatuid.

5. peatükk

EESTI KEELE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Sel kooliastmel on tähelepanu keskmes lugemise ja kirjutamise eesmärgid ja nende realiseerimise võimalused. Õpilane õpib lisaks harjumuspärasele tööle õppevahenditega kasutama mitmesuguseid teatmeteoseid, lugema adapteerimata ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste. Õpilane õpib andma suulisi ja kirjalikke hinnanguid nähtule, loetule, kuulatule, kogetule. Kirjutamisel keskendutakse eri tekstiliikide otstarbele (loovtöö, avaldus, CV, kiri, teade, reklaam jm) ja kirjutatu õigekeelsusele. Igapäevaeluks vajalikud suhtlusoskused hõlmavad peale olmesuhtluse ka suhtlust eri tüüpi asutustes. Suhtlusolukordades ja rollimängudes õpib õpilane käituma ja rääkima vastavalt sotsiaalsele rollile.

1.2. Sel kooliastmel keskendutakse Eesti eripärale: loodus, kliima, kultuurilugu. Senisest enam pakutakse õpilasele aktiivset osavõttu eesti kultuurielust: korraldatakse eestikeelseid klassiväliseid üritusi, käiakse teatris, kontserdil, muuseumis jm.

1.3. Keeleteadmisi omandab õpilane süsteemselt. Peatähelepanu on iseseisval keelekasutusel ja keele seaduspärasuste mõistmisel. Tähtis on, et selgeks saaksid tüüpilised keelenähtused. Õpilase sõnavara laieneb temaatiliselt.

2. Õppesisu

2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

2.1.1. MINA JA PEREKOND. Isikutõendamine: päritolu, ankeetandmed. Pere igapäevaelu: eelarve, naabrid. Kodused tööd ja töövahendid. Olmetehnika kasutamine. Perekonnatraditsioonid, küllakutsed. Tänukõne.

2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Eesti ja naaberriigid. Eesti kliima iseärasused. Eesti geograafiline kaart, taimeriik, kaitsealad. Kodukoha eluolu. Linna ja maa elulaadi võrdlus, eelistused.

2.1.3. MINA JA OLME. Transpordivahendite kasutusvõimalused. Teenindusasutused ja teenindusvormid. Suhtlemine teenindusasutustes. Kasutusjuhendid, sildid, viidad, teated, plangid. Reklaam.

2.1.4. MINA JA TÖÖ. Kooli roll ühiskonnas. Õppimise vajalikkus karjääri kujundamisel. Õppeasutused, sisseastumistingimused. Tulevikuplaanid: elukutsesobivus, valikueelistuse põhjendamine. Elulookirjeldus (CV), avaldus.

2.1.5. MINA JA PUHKUS. Reisimine, unelmate reisid. Reisiks valmistumine: reisikuulutused, reisimarsruudi koostamine. Eesti looduskaunid kohad. Kultuuriharrastused – teatrietendus, film, kontsert, näitus, disko. Meedia: ajalehed, ajakirjad, televisioon, raadio, arvuti. Sportimisvõimalused ja spordiüritused kodukohas. Lemmiksportlased.

2.1.6. MINA JA TERVIS. Tervise eest hoolitsemine. Õnnetusjuhtumid. Häda- ja esmaabi. Terved eluviisid.

2.1.7. MINA JA INIMESED MINU ÜMBER. Inimestevahelised suhted. Ajaveetmine sõprade, klassikaaslaste ja tuttavatega. Nõuanded kaaslastele. Kiri. Riietus ja mood.

2.1.8. MINA JA KULTUUR. Paikkonna kultuurielu. Eesti kultuuriloo tähtsamad objektid, sündmused ja olulisemad kultuuritegelased. Katkeid noorsookirjandusest. Näiteid muinasjuttudest, muistenditest, naljanditest, legendidest.

2.2. Keeleteadmised

2.2.1. HÄÄLDUS. Pea- ja kõrvalrõhk.

2.2.2. KÄÄNDSÕNA. Nimi-, omadus-, arv- ja asesõnade süsteemne käsitlus ja käänete funktsioonid. Omastav ja osastav kääne koos sihilise verbiga õpitud sõnadest. Ühildumine.

2.2.3. PÖÖRDSÕNA. Pöördsõnade süsteemne käsitlus, kõneviisid, kesksõnad; tegumoed, pöördsõnade käändelised vormid. Rektsioon.

2.2.4. SÕNAMOODUSTUS. Tuletusliidete tähendus ja kasutus, fraseologismid.

2.2.5. LAUSEÕPETUS. Liitlause ja lauselühendi kasutamine. Sõnajärg. Otsekõne.

2.2.6. ÕIGEKIRI. Kokkukirjutuse, algustähe, isikunimede, enamkasutatavate lühendite õigekiri; kirjavahemärgid lauses.

3. Õpitulemused

3.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• sõnu III kooliastme ainekavas esitatud temaatika piires, kusjuures muutuvaid sõnu koos põhiliste tüvevariantidega;
• 2–3 noorsookirjanikku, on eesti keeles lugenud 2–3 eakohast ja keeleliselt jõukohast proosateksti;
• Eesti kultuuriloo tähtsamaid objekte, sündmusi ja 2–3 kultuuritegelast.

3.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• lugeda ja kuulata eestikeelset teabe-, tarbe-, meedia- ja ilukirjandusteksti;
• lauseehitust muutes mõtet ümber sõnastada;
• kirjutada tarbeteksti, loovtööd, kirja, kasutades õpitud sõnavara ja rakendades teadlikult õigekirjajuhiseid;
• teha kirjalikke märkmeid loetud või kuulatud teksti kohta;
• suhelda igapäevastes suhtlusolukordades, arvestades adressaati, vestlusteemat ja kohta;
• koostada ja esitada kõnet;
• jutustada paikkonna ja Eesti eluolust ning huviväärsustest;
• leida vajalikku teavet teatmeteosest ja keelekäsiraamatust.

4. Konkretiseeritud õpitulemused kõne osaoskuste järgi

4.1. Kuulamine. Õpilane:
• mõistab dialoogi või monoloogi vormis esitatud kõnet;
• mõistab meedias edastatavat teavet;
• eristab kuulatud teabe-, tarbe- ja meediatekstis detaile ja fakte.

4.2. Kõnelemine. Õpilane:
• tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades, kasutades sobivat stiili;
• edastab kirjaliku ja suulise teksti sisu;
• kasutab ainekava temaatikaga seonduvat sõnavara, fraseologisme;
• jutustab teksti ja süžeelise pildi(seeria) järgi;
• kirjeldab nähtut, loetut, kogetut;
• teeb kokkuvõtet kuulatust, loetust, nähtust;
• kasutab põhilisi eesti keele grammatilisi struktuure.

4.3. Lugemine. Õpilane:
• järgib valjusti lugemisel hääldusnõudeid;
• loeb eesmärgipäraselt, mõistab loetu sisu;
• loeb tundmatut teksti ja saab sellest sõnaraamatu abil aru;
• leiab teavet teatest, juhisest, kuulutusest; sildilt, viidalt;
• eristab olulist teavet ebaolulisest;
• eristab muutevorme ja sõnadevahelisi seoseid.

4.4. Kirjutamine. Õpilane:
• kirjutab sidusalt, loogiliselt ja arusaadavalt tarbeteksti, kirja, loovtööd;
• kirjutab kokkuvõtet suulise ja kirjaliku teksti põhjal;
• kasutab omandatud sõnavara keeleliselt õigesti;
• kasutab keelekäsiraamatut.

6. peatükk

EESTI KEELE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Eesti keel vene või muu õppekeelega gümnaasiumis

1.1. Eesti keele õpetus gümnaasiumis toetab mitmekülgse isiksuse kujunemiseks ja ühiskonnas toimetulemiseks vajaliku keelekasutuse, mõtlemis-, analüüsi- ja üldistamisoskuse arendamist.

1.2. Gümnaasiumi eesti keele ainekava liigendub 9 kohustuslikuks kursuseks. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi. Kursuste järjestus ja maht fikseeritakse kooliõppekavas.

1.3. Ainekava temaatikat – olme, inimsuhted, haridus ja töö, meedia, elukeskkond, riik ja ühiskond, vaba aeg – käsitletakse 7 või 8 kursuse raames.

1.4. Kultuuriloo õpetamiseks on kavandatud 2 kursust, kuid seda võib õpetada ka 35-tunnise kursusena.

2. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
• saavutab keeleoskuse taseme, mis võimaldab keelekeskkonnas iseseisvalt ja enesekindlalt hakkama saada, eestikeelses õppeasutuses õpinguid jätkata ning eestikeelses keskkonnas tööle asuda;
• orienteerub eesti kultuuris ja sotsiaalsfääris;
• teadvustab end Eesti ühiskonna täisväärtusliku liikmena.

3. Õppetegevus

3.1. Sel kooliastmel on oluline arvestada õpilase elukogemust, isiksuse arengut ja sõnavara tunduvat laienemist. Keeletunnis on põhirõhk väitlusel, intervjueerimisel, rollimängudel. Õpilane koostab ja esitab ettekandeid, aruandeid, kokkuvõtteid, selgitusi, ametikirju. Tunduvalt suureneb õpilase iseseisva lugemise maht.

3.2. Ainekava sisaldab konkreetseid suhtlusülesandeid kõigis kõne osaoskustes. Töövõtted peaksid arendama õpilase kommunikatiivset keelekasutust; mõtlemise paindlikkust ja oskust näha probleeme teiste inimeste pilgu läbi; aitama õpilasel põhjendada oma seisukohti, nõustuda või vastu vaielda.

3.3. Keeleteadmiste õpetamise raskuspunkt on õigekirja omandamisel, sõnastuse korrektsusel ja individuaalstiili saavutamisel. Grammatikat õpetatakse praktilise keelekasutuse nõuetest lähtudes, mitte teoreetiliselt. Taotluseks on, et õpilane arendaks loovat, argumenteeritud ja korrektset suulist ja kirjalikku eneseväljendust.

4. Õppesisu

4.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

4.1.1. OLME. Suhtlemine ameti- ja õppeasutustes, teenindusettevõtetes. Pangatoimingud. Telefonietikett. Toidud ja toiduained, riided, jalatsid. Maitse- ja ostmiseelistused. Kaupade hinnakirjad. Kodu- ja kontoritarbed; nende kasutusjuhendid. Tarbijaõigused. Transpordivahendite eelistused ja liiklusprobleemid.

4.1.2. INIMSUHTED. Perekond ja kodu: suhted perekonnas, kodukultuur. Põlvkondadevahelised suhted. Armastus ja abielu: noor perekond, lapse sünd ja kasvatamine. Koduväline suhtlemine.

4.1.3. HARIDUS JA TÖÖ. Eesti haridussüsteem ja koolitüübid, oma kooli ajalugu. Eriala omandamine ja edasiõppimisvõimalused. Ametieelistused ja kutsesobivus.

4.1.4. MEEDIA. Eestikeelsed televisiooni-, raadiosaated, ajalehed ja ajakirjad. Reklaam. Vaatamis-, kuulamis- ja lugemiseelistused. Õpilane infoühiskonnas.

4.1.5. ELUKESKKOND. Loodushoid ja loodussäästlik tarbimine. Tervis. Tervislikud eluviisid. Halvad harjumused, nendest hoidumine. Kriisikeskus.

4.1.6. RIIK JA ÜHISKOND. Päevapoliitika. Rahvuslikud hoiakud. Usk ja uskumused. Regionaalsed iseärasused Eestis.

4.1.7. VABA AEG. Puhkuse vajalikkus. Stressorid. Puhkamisvõimalused Eestis ja välismaal. Sportimisvõimalused ja spordiüritused. Kultuuri- ja meelelahutusüritused. Filmi- ja teatrirepertuaar, lemmikfilm ja -näidend, lemmiknäitlejad. Lugemiseelistused.

4.1.8. KULTUURILUGU:
• ärkamisaegne kultuurielu: rahvusliku kirjanduse ja kunsti sünd, kutselise teatri ja laulupidude traditsiooni algus;
• 20. sajandi I poole kultuurielu: näiteid kirjandusest, ajakirjandusest, kunstist, muusikast, teadusest;
• 20. sajandi II poole kultuurielu: näiteid proosast ja luulest; eesti kirjandus filmilinal, 2–3 muusikategelase ja kunstniku loomingu tutvustus; eestikeelse kultuurisaate, teatrietenduse arutelu;
• eesti keel ja teised keeled. Eesti keel kui soomeugri keel. Struktuurilised erinevused eesti ja vene keeles;
• eesti kirjakeele kujunemine: 2–3 keeleteadlase tegevuse tutvustus. Õigekeelsussõnaraamatu koostamise printsiibid ja kasutamine;
• kultuuride vahelised seosed: tõlkekirjandus.

4.2. Keeleteadmised

4.2.1. HÄÄLDUS. Vajaduse korral häälduse korrigeerimine: rõhk, palatalisatsioon, intonatsioon.

4.2.2. KÄÄNDSÕNAD. Nimi-, omadus-, arv- ja asesõnade süvendatud käsitlus; nimede ja võõrsõnade käänamine; omadussõna võrdlusastmed.

4.2.3. PÖÖRDSÕNAD. Pöördsõna muutmine oleviku ja mineviku liht- ja liitaegades, eitavas ja jaatavas kõnes, kindlas, käskivas, tingivas ja kaudses kõneviisis; infinitiivide süvendatud käsitlus; rektsioon, umbisikulise tegumoe oleviku ja mineviku süvendatud käsitlus; ühend- ja väljendverbide süvendatud käsitlus.

4.2.4. MUUTUMATUD SÕNAD. Määr-, kaas- ja sidesõnad.

4.2.5. SÕNAMOODUSTUS. Sõnavara rikastamise allikad.

4.2.6. LAUSEÕPETUS. Liitlause süvendatud käsitlus, lisand, üte, lauselühend; ühildumine, sõnajärg, kaudkõne. Kõne- ja kirjakeele stiilierinevused.

4.2.7. ÕIGEKIRI. Omandatud sõnavara, nimede ja nimetuste, liidete õigekiri, vene ja võõrnimede õigekiri; sõnade kokkukirjutamine; kirjavahemärgid lauses; kirjalike tekstide vormistamine.

3. Õpitulemused

3.1. Gümnaasiumi lõpetaja kasutab eesti keelt ühiskonnaelust teabe hankimisel ja vahendamisel.

3.2. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
• eesti keele õigekeelsusjuhiseid;
• Eesti kultuuritegelasi, on lugenud eesti luulet ja 2– 3 proosateost;
• Eesti ühiskonnale iseloomulikke käitumis- ja suhtlemisnorme.

3.3. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
• väljendada oma teadmisi, mõtteid, arvamusi, seisukohti kõnes ja kirjas;
• eestikeelsele teabele tuginedes laiendada iseseisvalt oma teadmisi ja hankida teavet Eestis ja mujal maailmas toimuva kohta;
• kasutada keelekäsiraamatut ning enesekindla suhtlejana iseseisvalt arendada oma eesti keele oskust.

4. Konkretiseeritud õpitulemused kõne osaoskuste järgi

4.1. Kuulamine. Õpilane:
• mõistab dialoogi või monoloogi vormis esitatud kõnet;
• mõistab meedias edastatavat teavet;
• eristab kuulatud teadus-, tarbe-, aime- ja meediatekstis, lühiloengus detaile ja fakte.

4.2. Kõnelemine. Õpilane:
• teab kõne- ja kirjakeele stiilierinevusi;
• tuleb sobivat stiili kasutades toime igapäevastes ja ametlikes suhtlusolukordades;
• arutleb probleemide üle, avaldab arvamust ja kaitseb oma seisukohti;
• kasutab omandatud sõnavara, grammatiliselt õigeid mitmekesiseid keelestruktuure;
• kasutab ainekava temaatikaga seonduvat sõnavara, fraseologisme;
• edastab kirjaliku ja suulise teksti sisu;
• jutustab loetud ja kuulatud teksti ning pildi(seeria) järgi;
• teeb kokkuvõtet kuulatust, loetust, kogetust; oskab esitada kõnet.

4.3. Lugemine. Õpilane:
• loeb eesmärgipäraselt, mõistab loetu sisu;
• eristab teadus-, meedia-, aime- ja ilukirjandustekstis olulist teavet ebaolulisest;
• leiab teavet teatest, juhisest, eeskirjast, seadusest, kuulutusest;
• loeb tundmatut teksti sõnaraamatu abil.

4.4. Kirjutamine. Õpilane:
• teab kirjaliku teksti vorminõudeid;
• kasutab omandatud sõnavara, grammatiliselt õigeid ja mitmesuguseid keelemalle;
• kirjutab sidusalt, loogiliselt ja arusaadavalt tarbe- ja teadusteksti, loovtööd;
• kirjutab lühikonspekti, kokkuvõtet suulise ja kirjaliku teksti põhjal;
• kasutab õigekeelsussõnaraamatut ja keelekäsiraamatut.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 8

VÕÕRKEEL

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Võõrkeel põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Eesti kultuuri ja majanduse areng on võimalik vaid tihedas infovahetuses maailmakultuuri ja -majandusega. Avardunud reisimis-, töötamis- ja suhtlemisvõimaluste tõttu on pea kõigil inimestel vaja ja võimalik kasutada võõrkeeli. Erinevate võõrkeelte valdamine loob tingimused rahvusvaheliseks koostööks; see näitab ka rahva kultuuritaset ja haritust.

1.2. Võõrkeeleõpetus annab õpilastele keeleoskuse, mis võimaldab autentses keelekeskkonnas iseseisvalt toimida, õppida tundma erinevaid keeli kõnelevaid rahvaid ja nende kultuure; oma ja võõra võrdlemine aitab erinevusi mõista ja aktsepteerida.

1.3. Võõrkeelte abil on võimalik hankida informatsiooni, mis pole emakeeles kättesaadav. Võõrkeele omandamisega saab õpilane täiendava juurdepääsu erinevatele teadmisallikaile (nt teatmeteosed, võõrkeelne kirjandus, Internet jne), mis omakorda toetab õpinguid teistes ainetsüklites.

1.4. Võõrkeeleõpetuse üks olulisemaid ülesandeid on sisendada õpilasele eneseusku, kindlustunnet, kujundada võõrkeelte edasiseks õppimiseks vajalikke oskusi ja vilumusi.

1.5. Gümnaasiumi lõpuks peaks õpilane olema omandanud vähemalt ühe võõrkeele tasemel, mis on vajalik era- ja tööalasel suhtlemisel (Euroopa Nõukogu B2 e «iseseisva suhtlemise tase»). Ka teise võõrkeele omandamise tase peaks jõudma lähedale A-võõrkeele omandamise tasemele. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalus valida kolmas (C) võõrkeel.

1.6. Kool otsustab oma reaalsetest võimalustest lähtuvalt, millist keelt õpetada A-, B- või C-võõrkeelena.

1.7. Võõrkeelte õpet võib vastavalt kooli eripärale integreerida mõne teise aine õppega. Võõrkeeles võib olla mõni tunni osa, tund, aineosa või ka terve kursus.

1.8. Võõrkeele ainekava koostamisel arvestab õpetaja teadmistega, mida õpilane saab õpitava keele maa ja kultuuri kohta teiste õppeainete kaudu, ning täiendab teiste ainete kursusi oma aine spetsiifiliste vahenditega.

2. Põhikooli õppe-eesmärgid

Põhikooli võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane:
• saavutab A-keeles keeleoskuse taseme, mis võimaldab selles keeles igapäevastes situatsioonides suhelda; lugeda ja mõista eakohaseid võõrkeelseid originaaltekste (Euroopa Nõukogu B1 tase);
• huvitub võõrkeelte õppimisest ja nende kaudu silmaringi laiendamisest;
• omandab oskused edaspidiseks võõrkeelte õppimiseks ja oma keeleoskuse pidevaks täiendamiseks;
• huvitub õpitavat keelt kõnelevatest maadest ja nende kultuurist;
• omandab erinevad lugemis- ja kuulamisstrateegiad;
• arendab lugemise kaudu iseseisva mõtlemise ja analüüsi võimet;
• arendab oskust väljendada enese ja rühma seisukohti;
• õpib hankima vajalikku teavet (ka teiste õppeainete jaoks) võõrkeelsetest teatmeteostest, sõnaraamatutest, Internetist ja muudest infoallikatest.

2. peatükk

VÕÕRKEELTE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Võõrkeeleõpetus I kooliastmes annab lapsele mitmekülgseks arenemiseks lisavõimaluse, soodustab lapse positiivset häälestatust võõrkeelte suhtes, toetab tema üldist arengut ning arendab seetõttu tema emotsionaalseid, sotsiaalseid, kognitiivseid, loome- ja keelevõimeid.

1.2. Esimese võõrkeele õppimise kogemused võivad määrata suhtumise võõrkeelte õppimisse üldse. Võõrkeeleõpetuse sisu tuleneb lastekultuurist, ümbritsevast keskkonnast. Eriti I kooliastmes on tähtis, et võõrkeeleõpetuse sisu vastaks laste huvidele, oleks orienteeritud lapsele, mõjutaks ta tunde- ja mõttemaailma, fantaasiat, loovust. Ka I koolialgastme võõrkeeleõpetuses on tähtsal kohal ainetevahelised seosed, võõrkeeleõpetuse kaudu avardatakse emakeeles loodud maailmapilti.

1.3. Õppimine ja õpetamine peab haarama lapse kõiki meeli, aitama suunata lapse arengut tervikuna, arvestades tema individuaalseid iseärasusi. Õppematerjali sisu, töömeetodite ja -võtete ning positiivse suhtlemise kaudu tundides tuleb ergutada lapse loomulikku teadmishimu, huvi võõrkeele õppimise, silmaringi laiendamise, õpitavat võõrkeelt kõnelevate maade ja nende kultuuri vastu.

1.4. Keeleõpetuse eesmärk on õpetada kasutama keelt loomulikes suhtlusolukordades, seepärast loob õpetaja klassis võimalikult loomuliku keelekeskkonna. Kommunikatiivse suunitluse teenistuses on temaatika, sõnavara, õppemeetodid ja -vormid. Keeleõpetaja peab arvestama, et 8–9-aastaste laste psüühilised võimed on vanemate õpilaste võimetest erinevad. Selleealisi iseloomustab mehaaniline mälu, kergesti hajuv tähelepanu, konkreetne esemeline maailm, suur liikumis- ja suhtlemisvajadus ning tegutsemissoov.

1.5. Kuulamine ja rääkimine on sellel etapil esmatähtsad. Kuulamisoskuse arendamiseks kasutab õpetaja võimalikult vähe emakeelt. Õpilasi õpetatakse aktiivselt kuulama, eristama üksikuid sõnu, sõnagruppe, lauseid ja seoseid nende vahel, aga ka hääletooni, intonatsiooni osa teksti mõistmisel. Kuulamisoskuse kujundamine on vahetult seotud matkimise ja järelerääkimisega ning artikulatsiooniaparaadi arendamisega. Eriti oluliseks tuleb pidada õigete hääldusaluste omandamist. Hea häälduse saavutamine eeldab sihikindlat harjutamist ka järgnevates klassides.

1.6. Võõrkeele õpetamist on soovitatav alustada suulise eelkursusega, et arendada lapse kuulamisoskust. Laps peab õppima uut keelt kõla järgi eristama, sõnas häälikuid eristama, kuid ka kõneleja miimika ja žestide järgi kõne sisu prognoosima.

1.7. Õpilase mina on väga tugev motiveerija. Võõrkeeleõpetuses saab selleks kasutada rollimänge, dramatiseeringuid, rütmi- ja liisusalme, sõnamänge.

1.8. Kõnelemisoskuse arendamiseks õpetame õpilasi kompensatoorseid strateegiaid kasutama: üleküsimine, uuesti alustamine, mitteverbaalsed väljendusvahendid: žestid, miimika, imiteerimine.

1.9. Eriti õppimise algetapil on olulised sõnalised positiivsed hinnangud: hinnatakse ainult positiivseid tulemusi. Õpiedukuse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse tervikarengut: väljendusoskust, loovust, sotsiaalset ja keelelist arengut. Lause keeleline õigsus ei ole seejuures esmatähtis.

1.10. I kooliastmes peab hindama kõike, mida on omandatud: järele hääldamist, sõnatähenduse taipamist, vaatlus-, vestlus-, lugemisoskust, õigesti ja ilusa käekirjaga tehtud harjutust jne.

2. Õppesisu

2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

2.1.1. MINA: nimi, vanus, välimus, kehaosad, riietus, lemmiktegevused.

2.1.2. PEREKOND JA KODU: pereliikmed, sugulased, aadress, maja, korter, aed, õu.

2.1.3. SÕBRAD: nimi, vanus, elukoht, välimus, ühised tegevused.

2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: aastaajad ja ilm; loomad, linnud, taimed; Eesti asukoht, keel, pealinn, sümbolid;
2.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: keel, pealinn, tähtsamad pühad.

2.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: söögikorrad, liiklus ja liiklusvahendid, tee küsimine ja juhatamine.

2.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: koolipäev, sõbrad, õpetajad, õppeained, õpioskused, kooliruumid, õppevahendid, koolivaheajad, ametid.

2.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: huvialad, mängud, sport, muusika, raamatud, reisimine, pühad.

3. Õpitulemused

3.1. 3. klassi lõpetaja kuulamisel:
• tunneb õpitava keele teiste hulgast ära;
• saab aru õpetaja antud korraldustest ja reageerib nendele adekvaatselt;
• saab aru lihtsatest, temale tuttavatest sõnadest, lühitekstidest ja lauludest.

3.2. 3. klassi lõpetaja oskab kõnelemisel:
• tervitada ja hüvasti jätta;
• ennast ja oma kaaslast tutvustada, küsida kaaslase nime;
• paluda ja tänada;
• soovida õnne sünnipäevaks;
• ütelda oma vanust ja numbreid 1–20;
• ütelda oma ja küsida sõbra aadressi ning telefoninumbrit;
• nimetada päevaaegu, nädalapäevi, kuude nimetusi ja kellaaega (täistunde);
• häälida oma nime;
• õpitud sõnavara piires rääkida kodust, perekonnast, sõbrast, oskustest, koolitarvetest;
• õpitud keelendeid kasutades end igapäevastes olukordades arusaadavaks teha.

3.3. 3. klassi lõpetaja lugemisel:
• saab aru kirjalikest lühitööjuhenditest;
• saab aru tuttava sõnavaraga lühitekstidest;
• oskab õige intonatsiooni, rõhu ja rütmiga lugeda õpitud dialooge, lühijutte ja luuletusi.

3.4. 3. klassi lõpetaja oskab kirjutamisel:
• kirjutada enda ja oma lähimate kaaslaste nime;
• juhendamisel lõpetada lauseid ja fraase;
• teha veatut ärakirja õpikust ja tahvlilt;
• õigesti kirjutada harjutuste, mõistatuste, ristsõnade jt ülesannete lahendamiseks vajalikke sõnu.

3. peatükk

VÕÕRKEELTE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Jätkuvalt kasutatakse suulise eelnevuse printsiipi: see, mida laps hakkab lugema ja kirjutama, omandatakse eelnevalt suulises kõnes. Kompleksselt arendatakse kõiki osaoskusi.

1.2. Õpimotivatsiooni säilitamiseks ja tulemuslikumaks õppimiseks kasutatakse erinevaid töömeetodeid (paaris- ja rühmatöö, projekt, rollimäng, intervjueerimine, dramatiseering jms) ning meediavahendeid (video, arvuti).

1.3. Esimese võõrkeele õppimise käigus õpitakse tundma õpistrateegiaid, mis aitavad edaspidi iseseisvalt töötada, kujunevad eeldused teiste võõrkeelte kiiremaks õppimiseks. Kuulamis- ja lugemisstrateegiate arendamine, töö sõnavaraga, sõnaraamatutega, kuid ka mälu- ja kognitiivsete strateegiate tundmaõppimine, aitavad õpilasel keelelist infot kiiremini ja kindlamalt meelde jätta.

2. Õppesisu

2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

2.1.1. MINA: nimi, vanus, välimus, kehaosad, riietus, lemmiktegevused.

2.1.2. PEREKOND JA KODU: pereliikmed, sugulased, aadress, maja, korter, aed, õu.

2.1.3. SÕBRAD: nimi, vanus, elukoht, välimus, ühised tegevused.

2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: aastaajad ja ilm; loomad, linnud, taimed; Eesti asukoht, keel, pealinn, sümbolid;
2.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: keel, pealinn, tähtsamad pühad.

2.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: söögikorrad, liiklus ja liiklusvahendid, tee küsimine ja juhatamine.

2.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: koolipäev, sõbrad, õpetajad, õppeained, õpioskused, kooliruumid, õppevahendid, koolivaheajad, ametid.

2.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: huvialad, mängud, sport, muusika, raamatud, reisimine, pühad.

2.2. Keeleteadmised

2.2.1. Inglise keel:
• nimisõna: ainsus ja mitmus, ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad, erandlik mitmus (man/men, tooth/teeth), aluse ja öeldise ühildumine, omastav kääne;
• artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine; enamkasutatavad väljendid artiklitega ja ilma;
• omadussõna: omadussõna ühildumine nimisõnaga, võrdlusastmed, omadussõnade võrdlemine (as…as, not as…as, more…than); tarindid too adjective ja not adjective enough;
• arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud, lihtmurrud (pool ja veerand), osa tervikust (2 out of 10); kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, kaugus;
• asesõna: isikulised asesõnad ja omastavad asesõnad (omadussõnalised vormid my, your jt), näitavad asesõnad this, that, these, those, küsivad asesõnad, umbmäärased asesõnad some, any, no ja nende liitvormid;
• tegusõna: põhitegusõna ja abitegusõna (be, have, do), modaaltegusõna (can, must = have to, may), enamkasutatavad reeglipärased ja ebareeglipärased tegusõnad;
• tegusõna vormistik: üldajad (Present, Past and Future Simple), kestvad ajad (Present and Past Progressive), täisminevik (Present Perfect), käskiv kõneviis; tarindid to infinitive, going to infinitive, want to verb (I want to help my mum), tingiv kõneviis (First Conditional); kaudne kõneviis (saatelause on olevikus);
• määrsõna: sagedusmäärsõnad always, never, ever, sometimes, again, once, twice, three times; järjestavad määrsõnad first, next, then, finally, before, after, later, so; määrsõnad liitega -ly (quickly, suddenly); ebareeglipärased määrsõnad (fast);
• sidesõna: and, but, that, or, when;
• eessõna: enamkasutatavad eessõnad (in, on, at, in front of, behind, with, over, under, to, by, up, down, from, past, after, before, next to); eessõnalised väljendid (interested in, good/bad at, depend on, at the top/bottom, next to, in the middle);
• lauseõpetus: lihtlaused, sõnajärg jaatavas, eitavas ja küsivas lauses, lühivastused; siduvad laused (relative clauses: animals which/that are free; people who…);
• sõnatuletus: liitsõnad, arvsõna tuletusliited -teen ja -ty, nimisõna tuletusliited -er ja -or, määrsõna tuletusliide -ly;
• tähestik: tähtede nimed ja sõnade häälimine (spelling);
• õigekiri: suur ja väike täht, nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna võrdlusastmed, verbi vormid; kirjavahemärgid: punkt, küsimärk, hüüumärk, ülakoma.

2.2.2. Saksa keel:
• nimisõna: õpitud nimisõnade ainsus ja mitmus; nimisõna käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ);
• artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine (nullartikkel); artikli kasutamise tähtsamad juhud;
• omadussõna täiendina (ühildumine nimisõnaga) ja öeldistäitena (muutumatu tüvevorm); võrdlusastmed;
• arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud, kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, kaugus;
• asesõna: isikulised asesõnad (ich, du, er, sie, es, wir, ihr, sie, Sie) ja nende käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ); omastavad asesõnad: mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr (3.P.Pl.); Ihr), nende kasutamine ja käänamine (Nominativ, Akkusativ); näitavad asesõnad (dieser, diese, dieses); umbisikuline asesõna es; umbmäärased asesõnad (man, niemand; etwas; nichts; alles); küsivad asesõnad, siduvad asesõnad (Nominativ, Akkusativ);
• tegusõna: põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden); modaaltegusõnad (können, müssen, wollen, dürfen, sollen, mögen), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga, mögen põhiverbina; enesekohased tegusõnad; tegusõnad lahutatavate ja lahutamatute eesliidetega; tegusõna pööramine kindla kõneviisi aktiivis: reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad verbid; ajavormide (Präsens, Präteritum, Perfekt) moodustamine (abiverbide haben/sein kasutamine perfekti moodustamisel) ja kasutamine;
• käskiv kõneviis (Imperativ): moodustamine ja kasutamine;
• kasutatavamate tegusõnade rektsioon;
• määrsõna: tähtsamad kohta, aega ja viisi väljendavad määrsõnad;
• eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter, vor, zwischen), daativiga (aus, bei, mit, nach, seit, von, zu); akusatiiviga (durch, für, gegen, ohne, um);
• sidesõnad: rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (und, oder, aber, doch, denn, deshalb); alistavad sidesõnad (dass, als, wenn, weil); siduvad asesõnad (der, die, das);
• lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid öeldise pöördelise vormi (finite Verbform) asukoha järgi: verb teisel, esimesel ja viimasel kohal;
• liitlause; rindlaused sidesõnadega und, oder, aber, doch, denn, deshalb; põimlaused sidesõnaga weil;
• sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; ees- ja järelliited; tegusõnade eesliited; tähtsamad nimi- ja omadussõnade järelliited (prefiksid ja sufiksid); arvsõnade tuletusliited;
• tähestik;
• õigekiri: suur ja väike algustäht; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus; koma loetelus ja liitlauses.

2.2.3. Vene keel:
• nimisõna: ainsus, mitmus; nais-, mees-, kesksugu; ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad; pärisnimed ja kohanimed; käänded. Р.п.: нет Димы, пенала; у Саши; из книги; около дома; Д. п.: дай Нине; Сереже 5 лет; помогать маме; подарок/письмо другу; В. п.: купим куклу; смотрю телевизор; люблю маму; Тв. п.:играть с кошкой, с братом; бутерброд с сыром; П. п.: кататься на лыжах; учиться в школе; песня о елочке;
• omadussõna: ainsus, mitmus; mees-, nais-, kesksugu; ühildumine nimisõnadega arvus, soos, käändes; võrdlusastmed;
• arvsõna: põhi- ja järgarvud; ühildumine nimisõnadega год/лет, час,рубль, крона;
• asesõna: ühildumine nimisõnadega; isikulised asesõnad (я, меня, мне); omastavad asesõnad (мой, твой, его, наш, ваш, их); näitavad asesõnad (то, этот, тот); eitavad asesõnad (никто, ничто); küsivad asesõnad (кто, что, чей, где, когда, куда);
• tegusõna: pöörded, tegevusnimi; ainsus, mitmus; olevik, minevik, liht- ja liittulevik; lõpetamata/lõpetatud tegevus; käskiv kõneviis; liikumisverbid (nt идти, ходить, ехать, ездить, бегать, бежать);
• määrsõna: ajamäärsõnad (когда, никогда, давно); kohamäärsõnad (тут, там, здесь, близко, далеко, высоко); viisimäärsõnad (быстро, хорошо, здорово, плохо);
• eessõna: в, на, из, у, к, о;
• sidesõna: sagedamini kasutatavad sidesõnad (и, а, что);
• tähestik;
• hääldamine ja õigekiri: vene keele häälikute ja häälikuühendite õige artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku ühteviimine): kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; susisevad ja sisisevad häälikud ж, ш, ч, ц, щ, с, з; helilised/helitud, peenendatud/peenendamata kaashäälikud; märgi ъ kasutamine (koht ja eesmärk); täishäälikud е, ё, ю, я; rõhulised ja rõhuta täishäälikud; ж-, ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; rõhulised ja rõhuta silbid, sõna- ja lauserõhud; intonatsioon jaatavas (jutustavas), eitavas ja küsilauses (küsisõnaga ja ilma);
• kirjavahemärgid: punkt, koma, küsi- ja hüüumärk.

2.2.4. Prantsuse keel:
• nimisõna: sõnade naissoo- ja meessoovormi ning mitmuse moodustamine (põhireegel);
• artikkel: määrav ja umbmäärane artikkel ainsuses ja mitmuses; elideerunud ja kontraheerunud artikkel; osaartikkel du, de la;
• omadussõna: omadussõna naissoo- ja meessoovormi üldjuhud ning peamised erandid: beau (bel), belle (nouveau), nouvel, nouvelle jt; mitmuse moodustamine (põhireegel); näitav omadussõna ce, cet, cette, ces; omastav omadussõna mon, ma, mes, ton, ta, tes jt; omadussõna võrdlusastmed (reeglipärased ja ebareeglipärased vormid);
• arvsõna: põhi- ja järgarvud; kellaaeg, kuupäev, aastaarv;
• asesõna: isikulise asesõna rõhuta ja rõhulised vormid je - moi, tu - toi jt; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (le; lui) ning nende kasutamise põhireegel; umbisikulised asesõnad väljendites, näiteks il y a, il pleut, ça va; umbisikuline asesõna on;
• tegusõna: I, II, III rühma enamkasutatavate tegusõnade pööramine olevikus, minevikus (passé composé, imparfait, passé immédiat) ja tulevikus (futur simple, futur immédiat); käskiv kõneviis; enesekohased tegusõnad; oleviku kesksõna (participe présent);
• eessõna: enamkasutatavad eessõnad devant, derrière, sur, sous jt;
• määrsõna: määrsõna võrdlusastmete moodustamise põhimõte (vite, plus vite, le plus vite); hulgamääruslikud sõnad peu de, beaucoup de, plus de;
• lauseõpetus: liht- ja liitlause; jutustav lause, eitav lause, küsilause (kas-küsimuse esitamine, inversiooniga ja inversioonita küsimus);
• õigekiri: etteütluse kirjutamine õpitud teksti järgi.

3. Õpitulemused

3.1. 6. klassi lõpetaja kuulamisel:
• saab aru õpitud sõnavara ulatuses tekstidest, lauludest, samuti passiivset sõnavara sisaldavatest tekstidest;
• mõistab konteksti abil neis esinevaid üksikuid tundmatuid sõnu;
• oskab eristada kuulatavast tekstist vajalikku informatsiooni;
• eristab selgelt kuni kolme vestluses osaleva inimese kõnet.

3.2. 6. klassi lõpetaja oskab kõnelemisel:
• vestelda ja vastata küsimustele õpitud temaatika piires;
• õpitud sõnavara piires rääkida igapäevastest tegevustest ja harrastustest;
• võrrelda oma perekonda sõbra perekonnaga, oma koolielu teiste omaga;
• küsitleda oma kaaslast ja saadud infot edasi anda;
• väljendada ja põhjendada oma arvamust;
• kasutada õpitud fraase õige intonatsiooniga;
• kirjeldada pilte;
• hääldada kõiki võõrhäälikuid korrektselt.

3.3. 6. klassi lõpetaja lugemisel:
• oskab leida tekstist olulist;
• saab aru kuni 2% tundmatuid sõnu sisaldavatest lühitekstidest, kasutades piltide, konteksti või sõnaraamatu abi;
• on tuttav erinevate lugemisstrateegiatega.

3.4. 6. klassi lõpetaja oskab kirjutamisel:
• täita aadressi ja isiklikke andmeid nõudvat ankeeti;
• eeskuju järgi kirjutada küllakutset, õnnitlus- ja tänukaarti;
• kirjutada sõbrale kirja ja elektronkirja, kasutades õpitud keelendeid;
• lõpetada lauseid ja fraase;
• kirjutada lühijutukesi;
• kirjutada õpitud teksti põhjal etteütlust ja seda parandada.

4. peatükk

VÕÕRKEELTE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Kõigi osaoskuste kompleksne arendamine on õpetaja jaoks primaarne. Õpimotivatsiooni arendamiseks ja säilitamiseks kasutab õpetaja erinevaid metoodilisi võtteid, nt paaris- ja rühmatööd, intervjueerimist, rollimänge. Oluline on, et õpilased omandaksid võõrkeele õppimiseks vajalikud õpistrateegiad, et jõuda iseseisva õppimiseni. Taotluseks on, et õpilane loeks ja kuulaks ka õppetööst vabal ajal võõrkeelset (adapteeritud) laste- ja noorsookirjandust, jõukohaseid teabe-, tarbe- ja meediatekste (TV- ja raadiosaated, ajakirjandus, Internet jm). Loetu ja kuulatu kaudu õpib õpilane kontekstist tuletama sõnade ja väljendite tähendust.

1.2. Kuulamisoskuse arendamiseks õpitakse kasutama erinevaid kuulamisstrateegiaid, olulise eristamist ebaolulisest ning mõtteliste seoste loomist. Oluline on varem õpitu rakendamine.

1.3. Lugemisoskuse arendamiseks õpitakse ära tundma erinevaid tekstiliike ja neis teatud laadi informatsiooni eeldama. Õpitakse kasutama erinevaid lugemisstrateegiaid (globaalne, selektiivne, detailne lugemine).

1.4. Kõnelemisoskuse arendamisel tegeldakse pidevalt õige intonatsiooni ja häälduse arendamisega, harjutatakse vestlus- ja sidusa teksti esitamise oskust ning selleks vajalikke strateegiad.

1.5. Kirjutamisoskuse arendamine algab elementaarsetest ülesannetest (lünkade täitmine, sõnastikust õige sõna leidmine ja kirjutamine jms). Kirjutamisoskus eeldab teatud sõnavara ja keelestruktuuride valdamist, samas ka kirjaliku tekstiloome põhietappide (teksti kirjutamine, kavandamine ja viimistlemine) õpetamist.

2. Õppesisu

2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

2.1.1. MINA: iseloom, huvid, võimed, oskused, harjumused, tervis.

2.1.2. PEREKOND JA KODU: suhted perekonnas, ühistegevused, taskuraha.

2.1.3. SÕBRAD: erinevad iseloomud; suhted sõpradega: sõnapidamine, sõprus, ausus, usaldus, konfliktid ja nende lahendamine.

2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: ilmastik, keskkonnasõbralik käitumine; kodukoht, kultuuritavad ja -kombed; Eestimaa loodus ja vaatamisväärsused.

2.1.5. MAAILM: Euroopa maad: riigi nimi, pealinn, rahvused, keeled.

2.1.6. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: sümbolid, kultuuritavad, kombed.

2.1.7. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: kodused majapidamistööd; söömine kodus ja väljaspool kodu; liiklemine.

2.1.8. ÕPPIMINE JA TÖÖ: kool ja klass, õpioskused, edasiõppimine, kutsevalik, tulevane töö.

2.1.9. HARRASTUSED JA KULTUUR: kino, teater, ilukirjandus, kollektsioneerimine; meedia: televisioon, raadio, ajakirjandus, Internet.

2.2. Keeleteadmised

2.2.1. Inglise keel:
• nimisõna: erandlik mitmus, omastav kääne, ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad;
• artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine, enamkasutatavad väljendid artiklitega ja ilma, artikli kasutamine isikunimede ja geograafiliste nimedega;
• omadussõna: omadussõnade võrdlemine (võrdlusastmed, tarindid not…enough to, too…to), omadussõnade kasutamine rahvusest ja kodakondsusest rääkides;
• arvsõna: põhi- ja järgarvud, kuupäevad, aastaarvud, telefoninumbrid, protsent; sidesõna and arvsõnades; arvsõna 0 erinev lugemine;
• asesõna: enesekohased asesõnad; siduvad asesõnad that, who, whom, whose, which; omastavate asesõnade absoluutvormid mine, yours; rõhutavad ja siduvad asesõnad; much/many, little/few; asesõnad one, each other, none of them, all of them, some of them;
• tegusõna: reeglipärased ja ebareeglipärased tegusõnad; ajavormid Present Simple, Past Simple, Future Simple, Present Progressive, Past Progressive, Present Perfect, Past Perfect, modaalverbid can, may, must = have to, should, would; kaudne kõneviis, aegade ühildumine, Future in the Past; passiiv: Present Simple, Past Simple; käskiv kõneviis; tarind to infinitiiv, -ing-vorm (Gerund);
• määrsõna: moodustamine, võrdlemine, määrsõnad ilma lõputa -ly;
• sidesõna: if, because, therefore, after, before, until, as soon as, both…and, (n)either…(n)or;
• eessõna: ajamäärustes kasutatavad eessõnad at, after, before, between, in, on, for, until/till, since, from…to/till, by, past; kohamäärustes esinevad eessõnad in, at, on, up, under, above, behind, in front of, between, to, into, towards, up to, over, from, out of, off, down, through, opposite, round, next to/beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by, on, in, with, without; enamkasutatavad eessõnalised väljendid look at, wait for, take part in jt;
• lauseõpetus: sõnajärg jaatavas, küsivas ja eitavas lauses; lühivastused; aja- ja sagedusmäärsõnade ning viisi- ja kohamääruste asetus lauses; it ja there lause algul;
• sõnatuletus: ees- ja järelliited un-, dis-, re-, im-, -able, -(t)ion, -ly, -iful, -less;
• õigekiri: suur ja väike algustäht; nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna võrdlusastmed; arvsõnad; määrsõnad; kirjavahemärgid: punkt, küsimärk, hüüumärk, ülakoma.

2.2.2. Saksa keel:
• nimisõna: õpitud nimisõnade ainsus ja mitmus; nimisõna käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ, Genitiv);
• artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, nullartikkel (artikli puudumine) pärisnimede ees; artikli kasutamise tähtsamad juhud;
• omadussõna täiendina (ühildumine nimisõnaga) ja öeldistäitena (muutumatu tüvevorm), võrdlusastmed; omadussõna käänamine määrava artikliga (Akkusativ, Dativ);
• arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud; kellaaeg, kuupäev, aasta, pikkus, kaal, kaugus; protsendid;
• asesõna: isikulised asesõnad (ich, du, er, sie, es, wir, ihr, sie, Sie) ja nende käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ); omastavad asesõnad (mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr (3.P.Pl.); Ihr), nende kasutamine ja käänamine (kõigis käänetes); näitavad asesõnad (dieser, diese, dieses); umbisikuline asesõna es; umbmäärased asesõnad (einer, keiner, man, niemand, etwas, nichts, alles); küsivad asesõnad; siduv asesõna der, die, das (Nominativ, Akkusativ);
• tegusõna: põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden); modaaltegusõnad (können, müssen, wollen, dürfen, sollen, mögen), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga; mögen põhiverbina; enesekohased tegusõnad, tegusõnad lahutatavate ja lahutamatute eesliidetega; tegusõna pööramine kindla kõneviisi aktiivis: reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad tegusõnad; ajavormide (Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futurum) moodustamine (abiverbide haben/sein kasutamine perfekti moodustamisel) ja kasutamine; Passiv, Präsens, Präteritum;
• konjunktiivi kasutamine soovlausetes (Konditional I);
• käskiv kõneviis (Imperativ): moodustamine ja kasutamine;
• kasutatavamate tegusõnade rektsioon;
• määrsõna: tähtsamad kohta, aega ja viisi väljendavad määrsõnad;
• eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter, vor, zwischen); daativiga (aus, bei, mit, nach, seit, von, zu); akusatiiviga (durch, für, gegen, ohne, um);
• sidesõna: rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (und, oder, aber, doch, denn, deshalb); alistavad sidesõnad (dass, als, wenn, weil);
• lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid öeldise pöördelise vormi (finite Verbform) asukoha järgi: verb teisel, esimesel ja viimasel kohal; liitlause; rindlaused sidesõnadega und, oder, aber, doch, denn deshalb; põimlaused sidesõnadega weil, dass, als, wenn;
• sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; ees- ja järelliited (prefiksid ja sufiksid); arvsõnade tuletusliited;
• tähestik;
• õigekiri: suur ja väike algustäht; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus, punkt järgarvudega; koma loetelus ja lihtlauses.

2.2.3. Vene keel:
• nimisõna: käänamine ainsuses ja mitmuses: meessoost nimisõnad (дом, слон; папа; дядя; конь, день; день; мяч; музей); naissoost nimisõnad (мама, тетя, тетрадь; семья; экскурсияÿ); kesksoost nimisõnad (окно; поле; белье; знание). Eessõna nimisõna käändeline vorm;
• omadussõna: kvantitatiivsed, objektiivsed ja omastavad omadussõnad; käänamine ainsuses ja mitmuses: meessoost omadussõnad (прстой, красивый, летний); naissoost omadussõnad (красивая; летняя); kesksoost omadussõnad (красивое; летнее); omadussõna lühivorm (mees-, nais-, kesksugu; mitmus); ühildumine nimisõnadega soos, arvus ja käändes; võrdlusastmed (lihtsamad vormid);
• arvsõna ja mõõtühikud: põhiarvud, järgarvud; arvsõnade käänamine (enamkasutatavad käänded); kellaaeg, kuupäev, pikkus, kaal; maksumus; järgarvude ühildumine nimisõnadega soos, käändes ja arvus;
• asesõna: isikulised asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses); omastavad asesõnad (ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes); näitavad asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses, ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes); eitavad ja küsivad asesõnad (enamkasutatavad vormid);
• tegusõna: enesekohased tegusõnad; rektsioon; eesliited; tegusõnade pööramine ainsuses ja mitmuses: enamkasutatavad I ja II pöördkonna tegusõnad; enamkasutatavad liikumist näitavad tegusõnad (eesliidetega ja ilma): идти/ходить, ехать/ездить, бежать/бегать, летать/лететь, плыть/плавать, нести/носить;
• ajavormid: olevik, minevik, liit- ja lihttulevik. Minevik: lõpetamata tegevus: a) tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt вчера я смотрел телевизор); b) tegevuse protsessi väljendamine (nt этот дом строилсяÿ целый год); c) korduv tegevus (nt летом я каждый день загорала); lõpetatud tegevus: a) tegevuse tulemus (nt купили магнитофон); b) tegevus, mis on viidud lõpuni (nt я дописала письмо); minevikus tegusõnade ühildumine nimisõnadega soos ja arvus. Liittulevik: lõpetamata tegevus: a) korduv tegevus (nt я буду ходить сюда часто); tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt я буду читать книгу). Lihttulevik: lõpetatud tegevus: a) tegevus, mis kindlasti viiakse lõpuni (nt я допишу письмо); b) tegevus, mis kindlasti toimub (nt я пойду завтра÷к врачу); c) järjepidev tegevus (nt сначала я выучу уроки, а потом пойду к врачу). Käskiv kõneviis. Aluse ja öeldise ühildumine;
• määrsõna: koha-, aja-, määra- ja viisimäärsõnad; määrsõnade võrdlusastmed;
• eessõna: в, на, с, из, у, о, для, за, к, вокруг, недалеко от, напротив, без, через, около, по (гулять по городу);
• sidesõna: üldkasutatavad sidesõnad liht- ja liitlauses;
• lauseõpetus: lihtlaused, liitlaused;
• sõnatuletus: nimi-, omadus-, määr- ja tegusõnade enamkasutatavad tuletusliited;
• tähestik;
• hääldamine ja õigekiri: vene keele häälikute ja häälikuühendite õige artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku ühteviimine): kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; susisevad ja sisisevad ж, ш, ч, щ, с, з; helilised/helitud, peenendatud/peenendamata kaashäälikud; helilised kaashäälikud sõna lõpus ja helitu ees; helitud kaashäälikud helilise ees; märkide ü ja ú kasutamine (koht ja eesmärk); täishäälikud е, е, ю, я; rõhulised ja rõhuta täishäälikud; ж-, ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; rõhulised ja rõhuta silbid, sõna- ja lauserõhud; intonatsioon jaatavas (jutustavas), eitavas ja küsilauses (küsisõnaga ja ilma); suur ja väike algustäht; käänd- ja pöördsõnade lõpud; eesliidete ja eessõnade õigekiri; enamkasutatavate arv- ja asesõnade õigekiri; kirjavahemärgid liht- ja liitlauses.

2.2.4. Prantsuse keel:
• nimisõna: kordamine; nimisõnade soo määramine (järelliite, lõpusilbi või sõna tähenduse kaudu); sõnade ainsus ja mitmus;
• artikkel: artikli kasutamine; terviku ja osa märkimine artikliga; artikli puudumine ja ärajätmine;
• omadussõna: tüüpiliste naissoo- ja meessoovormide määramine, mitmuse moodustamine; tüvemuutusega omadussõnade võrdlusastmed bon, meilleur, -e, le meilleur, la meilleure jt;
• arvsõna: kordamine;
• asesõna: omastav asesõna (pronom possessif) le mien, la mienne, le tien, la tienne jt; näitav asesõna (pronom démonstratif) celui, celle, ceux, celles ja nende liitvormid; neutraalne asesõna ce, cela, ceci; umbmäärased asesõnad (pronom indéfini) tout, toute, tous, toutes, personne, rien, quelque chose; siduvad asesõnad (pronom relatif) qui, que, dont, duquel jt; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (complément d’objet direct, indirect) süvendatult (je te la donne, il le lui montre etc), neutraalne le (je le lui dis, elle me l’a promis jt); küsivad asesõnad (pronom interrogatif) qui? qui est-ce qui? que? qu’est-ce qui? quoi? jt, liitvormid lequel? lesquels? laquelle? lesquelles?; määrsõnalised asesõnad en, y ja nende kasutamisjuhud;
• tegusõna: tingiv kõneviis (conditionnel), enneminevik (plus-que-parfait), kahtlev kõneviis olevikus ja minevikus (subjonctif présent et passé), lihtminevik (passé simple) äratundmise tasemel; ülevaade õpitud ajavormidest; küsimuse moodustamine;
• eessõna: à, de, en, pour, par, dans kasutamine;
• määrsõna: liht- ja liitmäärsõnad bien, mal, demain, hier, loin, près etc; ment-liitelised määrsõnatuletised, nende moodustamine ja kasutus lauses;
• sõnatuletus: ees- ja järelliited;
• lauseõpetus: küsimuse moodustamine; rõhutavad laused c’est...qui / que..., ce sont...qui / que...; käsklaused (sh enesekohaste tegusõnadega); tingimuslaused.

3. Õpitulemused

3.1. Kuulamisel mõistab põhikooli lõpetaja kuuldu sisu, kasutades vastavalt kuulamisülesandele või vajadusele globaalset, selektiivset või detailset kuulamist.

3.2. Kõnelemisel põhikooli lõpetaja:
• oskab esitada lihtsat seotud teksti käsitletud temaatika piires loetu, kuuldu või kogetu edasiandmiseks järgmises vormis: teade, kokkuvõte, lühireferaat, (ümber)jutustus, (pildi, ruumi, isiku-) kirjeldus;
• osaleb vestluses, mis võib toimuda suunatud vestluse, suhtlussituatsiooni, rollimängu, intervjuu vormis.

3.3. Lugemisel mõistab põhikooli lõpetaja loetu sisu, kasutades vastavalt lugemisülesandele või vajadusele globaalset, selektiivset või detailset lugemist.

3.4. Kirjutamisel oskab põhikooli lõpetaja kirjutada lihtsat seotud teksti: isiklik kiri, õnnitlus-, tervitus-, tänukaart, küllakutse, teade, lihtne tarbekiri, (kirjeldav, jutustav) lühiessee; lühireferaat.

6. peatükk

VÕÕRKEELE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab vähemalt ühe võõrkeele tasemel, mis on vajalik era- ja tööalaseks suhtluseks (iseseisva suhtlemise tase, Euroopa Nõukogu B2 tase);
• huvitub võõrkeelte õppimisest, on võimeline enesetäiendamiseks võõrkeeltes;
• suudab omandatud keeleoskust iseseisvalt edasi arendada ja teisi võõrkeeli juurde õppida;
• kasutab, täiendab ja arendab omandatud õpiviise ja -võtteid;
• omandab lugemisvilumuse, mõistab ja oskab tõlgendada erinevaid tekste (ilukirjanduslik, populaarteaduslik jne), oskab kasutada seletavat sõnaraamatut;
• julgeb ja oskab suhelda õpitavates võõrkeeltes;
• suudab aru saada erinevate inimeste võõrkeelsest kõnest ja vestlusest;
• oskab ennast kirjalikult väljendada õpitud temaatika piires;
• tunneb õpitavate keelte maade kultuurile iseloomulikke käitumis- ja suhtlusnorme, nende kasutamist kõnes ja kirjas;
• tunneb huvi õpitavate keelte maade kultuuri ja kirjanduse vastu.

2. Õppetegevus

2.1. Gümnaasiumiõpilane on omandanud vajalikud õpioskused iseseisvaks tööks ja jätkab nende täiendamist. Gümnaasiumiastmes suureneb õpilase individuaalsete õppeülesannete osakaal, sealhulgas lisandub tunniväline lugemine.

2.2. Põhikooliastmes omandatud töövõtetele (rühma-, paaristöö, rollimängud, intervjuud, projektid) lisanduvad uurimuslikud õppeülesanded, mis suunavad õpilase otsima informatsiooni erinevatest võõrkeelsetest teabeallikatest, sh Internetist.

3. Õppesisu

3.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

3.1.1. MINA: mina isiksusena teiste seas, eripära, võimed, eelistused, tugevused ja nõrkused.

3.1.2. PEREKOND JA KODU: abielu ja perekond, rollid perekonnas, õigused ja kohustused, kodu ja kasvatus, perekonna eelarve.

3.1.3. SÕBRAD: sõpruskonnavälised suhted; sotsiaalsed probleemid.

3.1.4. KESKKOND, EESTI, MAAILM: loodus ja looduskaitse, loodusrikkused, kliima, maa ja linn, urbaniseerumine; Eesti valitsemiskord, majandus, kultuuritavad, rahvusvahelised suhted.

3.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: valitsemiskord, kultuur, rahvusvahelised suhted.

3.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: tervislikud eluviisid, toitumine, suhtlemine teeninduses, abiandmine õnnetuses.

3.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: haridussüsteem ja õppimisvõimalused Eestis ja õpitava keele maades, õpioskused ja eksamitehnikad; töö ja tööpuudus, tehnika areng.

3.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: spordialad, looming, kultuuritegelased, reklaam ja selle roll, infoühiskond ja selle probleemid.

3.2. Keeleteadmised

3.2.1. Inglise keel:
• nimisõna: liigid, üld- ja pärisnimede kasutamine, loendatavad ja loendamatud nimisõnad, liitnimisõnad, nimisõnalised fraasid ja nende kasutamine; abstraktsed nimisõnad; omastav kääne, kahekordne omastav kääne a friend of theirs; ainsuse ja mitmuse kasutamise erijuhud all, every, whole, none of jt;
• artikkel: artikli kasutamine üld- ja pärisnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega; artikli asendajad; erandid; artikli puudumine; väljendid umbmäärase artikliga, määrava artikliga, ilma artiklita;
• omadussõna: -ing-, -ed-lõpulised (kesksõnalised) omadussõnad; täiend- ja öeldistäiteline omadussõna; omastavad ja näitavad omadussõnad; liitomadussõnad; omadussõna tegusõna järel; so ja such, enough ja too kasutamine; sõnajärg mitme täiendsõna puhul; võrdlusvormid (not) as...as, not enough to..., too...to; the omadussõna the elderly; eritüvelised võrdlusastmed; little loendatav / loendamatu nimisõna; omadussõna to-infinitiiv / that osalause : I’m happy to see them again / He was happy that they were coming to the party;
• arvsõna: lihtmurrud, kümnendmurrud, aritmeetilised põhitehted, erinevad mõõtühikud;
• asesõna: umbmäärased asesõnad some, any, no, many, much, a few, a lot of, one, every, each, all, both, another, (the) other(s)either, neither; umbisikulised asesõnad it, there;
• tegusõna: kõneviisid; aktiiv ja passiiv: aktiivi ajavormid Present Perfect Progressive, Past Perfect Progressive, Future Perfect, passiivi ajavormid Present Progressive, Present Perfect, Past Progressive, Past Perfect, Future Simple;
• tegusõna tüübid, põhivormid; modaalverbid can, could, may, might, must /have to, mustn’t, ought to, shall, should, will, would, need, needn’t, used to infinitiiv ja nende kasutus; tingimuslaused (Conditional I, II, III); ajamääruslaused; tegusõna mittepöördelised vormid: tegevusnimi ja konstruktsioonid (sihitis infinitiiviga, for-tarind infinitiiviga); gerundium (-ing-vorm) tegusõnade ja eessõnade järel, aluse ja sihitisena; oleviku ja mineviku kesksõna (the Participle), konstruktsioonid: sihitis kesksõnaga ja iseseisev kesksõnaline tarind; aegade ühildumine kaudses kõnes;
• määrsõna: määrsõna liigid, funktsioonid, struktuur; määrsõna koht lauses; mitmetähenduslikud määrsõnad badly, rather, right, shortly, so, still; kahe erineva vormiga määrsõnad loud/loudly, quick/quickly, cheap/cheaply jt; omadussõnadega vormilt ühtelangevad määrsõnad fast, hard, late, little, long, loud, much, right, well jt; eessõnadega vormilt ühtelangevad määrsõnad about, along, but, by, off, round, since jt; partiklitega ühtelangevad määrsõnad about, along, away, by, down, in, off, on, out, over, through, up jt; sidesõnadega ühtelangevad määrsõnad after, before, but, since, when, where;
• eessõna: ajamäärustes esinevad eessõnad after, before, between, in, on, for, until, till since, from...to /till, by; kohamäärustes esinevad eessõnad in, at, on, up, near, under, above, behind, in front of, between, to, into, towards, up to, over, from, out of, off, down, through, opposite, round, next to /beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by, on, in, with, without; eessõnalised fraasid at the beginning of, by means of jt; nimi- ja omadussõnad, mis nõuavad enda ees teatud eessõna by car, for sale, at last jt; nimi-, omadus- ja tegusõnad, mis nõuavad enda järel teatud eessõna advice on, afraid of, belong to;
• lauseõpetus: kõrvallaused; fraaside ja lausete ühendamine; it ja there lause algul; teksti seostamine tervikuks (cohesion); idioomid keeles;
• sidesõna: siduvad sidesõnad as well as, besides, moreover, not only...but also; vastandavad sidesõnad however, nevertheless, only, still, yet; põhjuslik sidesõna for; järelduslikud sidesõnad consequently, then, therefore; alus-, sihitis- ja öeldistäitelauseid alustavad sidesõnad that, if, whether, who, whose, what, which, whoever, whatever, whichever, how, when, where, why, however, whenever, wherever; ajamääruslauseid alustavad sidesõnad as, when, after, before, since, until/till, whenever, while, as long as, all the time, by the time; viisimäärust alustavad sidesõnad how, however, the way; võrdlusmääruslauseid alustavad sidesõnad as if, like; kordav sidesõna the...the; otstarbemääruslauseid alustavad sidesõnad in order to infinitiiv; põhjusmääruslauseid alustavad sidesõnad since, now; tagajärjemääruslauseid alustav sidesõna so; tingimusmääruslauseid alustavad sidesõnad even if, in case, once, providing, on condition, supposing; mööndusmääruslauseid alustavad sidesõnad although, even if; piiramist ja varutingimust väljendavaid määruslauseid alustav sidesõna except that;
• sõnatuletus: sõnade liitmine; ees- ja järelliited; tähtsamad nimisõnu tuletavad järelliited -er/-or, -ist, -ics,- ism, -ion/-ation, -ing, -ness, -let, -ment, -ee, -dom, -ence/-ance, -ess, -hood, -ity, -ship, -th; tähtsamad omadussõnu tuletavad järelliited -able, -al, -ed, -en, -ent/-ant, -ful, -ic, -ish, -ive, -less, -ous, -ly, -y, -ward; tähtsamad omadussõnu tuletavad eesliited anti-, non-, post-, pre-, un-, in- (im-, il-, ir-); tähtsamad tegusõnu tuletavad järelliited -ate, -en, -fy/-ify; tähtsamad tegusõnu tuletavad eesliited co-, counter-, de-, dis-, ex-, fore-, inter-, mis-, over-, out-, pre-, re-, sub-, trans-, un-, under-;
• õigekiri: lühivormid; sõnade kokku- ja lahkukirjutamise põhijuhud; liidetega vormid; sõnade poolitamine; koma kasutamise põhijuhud.

3.2.2. Saksa keel:
• nimisõna soo määramine (rakendamine/aktiivselt); nimisõna mitmuse moodustamise tüübid, homonüümsete nimisõnade mitmus (passiivselt); ainult ainsuses või mitmuses kasutatavad nimisõnad; nimisõna käändkonnad (aktiivselt);
• artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine; artikli kasutamine üldnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega, geograafiliste ja isikunimedega (aktiivselt);
• omadussõna öeldistäite ja täiendina; võrdlusastmed; als ja wie kasutamine; omadussõna substantiveerimine; käänamine (aktiivselt);
• arvsõnad ja mõõtühikud (aktiivselt);
• asesõna: isikuliste, omastavate, näitavate (dieser, jener, der) ja siduvate (der, die, das) asesõnade käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ) ja kasutamine; umbisikuline asesõna es kindlates väljendites; umbmäärased asesõnad man, jeder, jemand, niemand, etwas, nichts, alle(s) (aktiivselt);
• tegusõna: reeglipäraste ja ebareeglipäraste tegusõnade põhivormid, enesekohaste tegusõnade pööramine indikatiivi aktiivi kõigis ajavormides (aktiivselt); modaaltegusõnade tähendus, kasutamine infinitiiviga ja põhiverbina (aktiivselt); modaalverb infinitiiv – perfekti moodustamine (passiivselt);
• indikatiivi aktiivi ajavormide Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I moodustamine ja kasutamine (aktiivselt);
• käskiv kõneviis: moodustamine ja kasutamine (aktiivselt);
• konjunktiivi aktiivi vormide Präsens, Präteritum ja Konditional I moodustamine; konjunktiivi kasutamine soovide ja võimalikkuse väljendamiseks, viisakates küsimustes, irreaalsetes tingimus- ja võrdluslausetes (aktiivselt);
• passiiv: Vorgangspassiv, Zustandspassiv (Präsens, Präteritum) (aktiivselt); von ja durch kasutamine kolmeliikmelises isikulises passiivis (passiivselt);
• infinitiivi kasutamine partikliga zu ja ilma; infinitiivkonstruktsioonid um...zu, ohne...zu, haben...zu, sein...zu; infinitiivi substantiveerimine (aktiivselt);
• kesksõnad Partizip I ja Partizip II (passiivselt);
• tegusõnade rektsioon (aktiivselt);
• eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter, vor, zwischen); eessõnad daativiga (aus, außer, bei, entgegen, gegenüber, mit, nach, seit, von, zu; eessõnad akusatiiviga (bis, durch, für, ohne, um, gegen, wider, entlang); eessõnad genitiiviga (außerhalb, innerhalb, trotz, während, wegen (aktiivselt); (anhand, anläßlich, anstelle, aufgrundseitensdiesseits, jenseits, oberhalb, unterhalb, statt) (passiivselt);
• määrsõna: koha-, aja-, viisi-, hulga- ja põhjusmäärsõnad; määrsõnade võrdlusastmed;
• lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lauseliikmed (alus, öeldis, sihitis, määrus, täiend); lausemudelid öeldise pöördelise vormi asukoha järgi; verb esimesel, teisel ja viimasel kohal; liitlause: rindlause ja rinnastavad sidesõnad und, sowohl...als auch, entweder...oder, sonst, aber, doch, sondern, dagegen, denn, nämlich, deshalb, deswegen, darum, also (aktiivselt); nicht nur…sondern auch, weder…noch (passiivselt); alistavad sidesõnad dass, als, wenn, weil (aktiivselt);
• modaalsed abisõnad hoffentlich, leider, vielleicht, wahrscheinlich (aktiivselt);
• sõnatuletus: liitsõnade moodustamine (liitnimisõnad, liittegusõnad, liitomadussõnad); nimisõnade järelliited (-er, -ler, -ner, -ung, -schaft, -heit, -keit); omadussõnade järelliited (-ig, -lich, -(i)sch, -bar, -los, -sam); nimi- ja omadussõnade eesliited (Un-, Miss-, un-); tegusõnade lahutamatud eesliited (be-, ge-, ent-, emp-, er-, ver-, zer-, miss-); tegusõnade lahutatavad eesliited (ab-, an-, auf-, aus-, bei-, mit-, nach-, vor-, da(r)-, ein-, fort-, her-, hin-, los-, weg-, zurück) (aktiivselt); tegusõnade lahutatavad või lahutamatud eesliited (durch-, über-, um-, unter-) (passiivselt);
• õigekiri: suur ja väike algustäht; punkt, koma, küsi- ja hüüumärk lause lõpus; koma loetelus ja lihtlauses (aktiivselt).

3.2.3. Vene keel:
• nimisõna: eessõna nimisõna käändeline vorm; pärisnimede käänamine (у Пяйви, с Андресом);
• omadussõna: ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes; võrdlusastmed. Omadussõna öeldistäitena;
• arvsõnad ja mõõtühikud: arvsõnade käänamine; aasta, kaugus, pindala. Järgarvude ühildumine nimisõnadega soos, käändes ja arvus;
• asesõna: asesõnade käänamine;
• tegusõna: sihilised ja sihitud tegusõnad. Liikumisverbid везти/возить, вести/водить eesliidetega ja ilma. Tegusõnade ajavormid. Tähenduslikult lähedaste tegusõnade rektsioon (nt понимать – что? разбираться – в чем?). Tingiv kõneviis. Enamkasutatavad tegusõnavormid (говорящий, видевший, читаемый, проигранный; думая, заметив, написана);
• eessõna: несмотря на …, за (за какой срок?), в связи с …, из-за, в течение , между, с …по, с …до, от … до. Eessõnade sünonüümika;
• sidesõnad: и, да но; так как, потому что, если, ни …, ни; а также и; как ... так и; не ..., а; не только ..., но и ...;
• lausemoodustus: ühilduv ja mitteühilduv täiend, üte, liitöeldis ja kesksõna lihtlauses; liitlause (rind- ja põimlause), kõrvallause (alus-, sihitis- ja määruslause);
• sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; liited, tunnused;
• õigekiri: käänd- ja pöörsõnade lõpud. Eesliidete ja eessõnade õigekiri. Enamkasutatavate arv- ja asesõnade õigekiri. Pärisnimede translitereerimine (Пеэтер, Сааремаа, Эльва, Египет, Отепяэ);
• praktiline stilistika ja keelendid: sünonüümid, antonüümid, viited; subjektiivse hinnangu andmise keelelised vahendid; suhtumist, eesmärki, seisundit väljendavad keelendid; kõne-, teadusliku, publitsistika- ja ametikeele stilistilised iseärasused; isikulised ja umbisikulised tarindid (ученые доказали, что...; учеными доказано, что...); enamkasutatavad ühiskondlik-poliitilised, üldteaduslikud, meditsiini-, spordi-, psühholoogia-, sotsioloogia- ja loodusterminid.

3.2.4. Prantsuse keel:
• nimisõna: ebareeglipäraste naissoo- ja meessoovormide ning mitmuse moodustamine;
• artikkel: artiklisüsteem prantsuse keeles, artikli kasutamine;
• omadussõna: ebareeglipäraste naissoo- ja meessoovormide ning mitmuse moodustamine; umbmäärased omadussõnad (adjectif indéfini) tout, toute, chaque, autre, même, nul, nulle jt;
• asesõna: kogu asesõna kordamine; umbmäärased asesõnad (pronom indéfini) nul, autre, chacun, -e, personne, rien, tout, toute etc; enesekohane asesõna (pronom réfléchi) soi;
• tegusõna: aktiiv ja passiiv; aegade ühildumine; ajavormid passé simple, passé antérieur, futur antérieur; gerundium e des-vorm (gérondif), oleviku ja mineviku kesksõna (participe présent et passé); tegusõnaline omadussõna (adjectif verbal); mineviku kesksõna ühildumine (accord du participe passé); kahtlev kõneviis (subjonctif), kõneviiside kasutus (emploi des modes); tegusõna rektsioon e ühildumine sihitisega;
• eessõna: kordamine; kindlat eessõna (à, de, par, pour) nõudvad tegusõnad;
• määrsõna: määrsõnade tuletamine omadussõnast.

4. Õpitulemused

4.1. Kuulamisel gümnaasiumi lõpetaja:
• mõistab erinevate kõnelejate olmeteksti ja telefoni teel edastatud teateid eeldusel, et need on lähedased standardkeelele;
• suudab jälgida raadio- ja TV-uudiseid ja -teateid, et saada vajalikku infot;
• oskab eristada selgelt väljendatud tooni ja suhtumist, panna tähele rõhuasetusi ja mõttefraase;
• oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust konteksti abil temale tuntud elementide kaudu;
• teab oma emakeeles enamkasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid teadmisi kasutada võõrkeelset teksti kuulates;
• suudab eristada kuuldu detaile ja järjestada sündmusi;
• suudab jälgida lühiloengut (5–10 min) ning eristada sellest olulist infot.

4.2. Kõnelemisel gümnaasiumi lõpetaja:
• kasutab vastavale võõrkeelele omast intonatsiooni, rütmi ja rõhku;
• oskab vestelda põhitemaatika ulatuses ning esitada ja põhjendada oma vaateid ja seisukohti;
• tunneb suhtlusetiketti ja oskab seda kasutada;
• oskab suhelda võõrkeeles nii vahetult kui ka telefoni teel;
• oskab vahetada infot, esitada küsimusi ja väljendada oma mõtteid ühiskondlike probleemide ja sündmuste kohta;
• oskab vestluses vajadusel kasutada kompensatsioonistrateegiaid.

4.3. Lugemisel gümnaasiumi lõpetaja:
• suudab lugeda funktsionaalstiililt erinevaid tekste, nende hulgas mitmesuguseid kasutamisjuhiseid;
• suudab määratleda teksti peaideed (mis on kas välja öeldud või millele on vihjatud) ja autori eesmärke;
• oskab leida tekstist vajalikku või huvipakkuvat infot;
• oskab teksti mõistmiseks kasutada pealkirju, illustratsioone, jooniseid, skeeme, erinevaid kirjapilte;
• oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust konteksti abil temale tuntud elementide kaudu (liitsõna üksikkomponendid ja sõnaliited);
• teab oma emakeeles kasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid teadmisi kasutada võõrkeelset teksti lugedes;
• oskab leida õpitava võõrkeele vahendusel infot erinevatest allikatest, seda valida ja kasutada;
• oskab kasutada eriliigilisi sõnaraamatuid ja teatmeteoseid.

4.4. Kirjutamisel gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab kirjutada teateid, ametlikke ja mitteametlikke kirju;
• oskab loetu ja kuuldu põhjal märkmeid teha, olulist kokku võtta;
• oskab täita ankeete ja vastata küsimustikele;
• oskab kirjutada elulookirjeldust (CV);
• oskab kirjutada kirjeldavaid, analüüsivaid ja arutlevaid kirjandeid, referaate ja lühiartikleid ajalehele;
• tunneb õigekirja ja lausemärgistusi, vajadusel oskab neid kontrollida teatmeteoste abil;
• oskab liigendada ja vormistada erinevaid tekste.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 9

XI OSA. MATEMAATIKA

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Matemaatika põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Matemaatika ainekava sisu on määratud matemaatika tähenduse ja funktsioonidega kultuuris ja ühiskonnas. Matemaatikaõpetuse oluline funktsioon üldhariduskoolis on matemaatikateaduse arengu eelduste tagamine.

1.2. Matemaatika ei teeni üksnes iseenese huve. Loogika kui matemaatika põhiline tulemusteni jõudmise viis on saanud tähtsaks vahendiks ka paljudes teistes teadustes, inimtegevuses tervikuna. Inimese täisväärtuslik areng ja toimetulek kaasaegses ühiskonnas ei ole mõeldav loogilise mõtlemise kultuurita. Oskus olukordi loogiliselt analüüsida, jõuda antud faktidest loogiliste arutluste kaudu järeldusteni, eristada olulist ebaolulisest, tõestatut mittetõestatust, oskus järjestada, klassifitseerida, püstitada hüpoteese, neid tõestada või ümber lükata, oskus kasutada analoogiaid – kõike seda ja veel palju muud omandab inimene eeskätt matemaatikaga tegeldes. Siit tuleneb matemaatikaõpetuse teine oluline funktsioon: õpilaste mõtlemisvõime arendamine, loova ja arenguvõimelise isiksuse kujundamine.

1.3. Matemaatika toetab teisi teadusi mitte ainult korrektse mõtlemistehnoloogia, vaid ka keele ja meetoditega. See avaldub eriti uurimisobjekti modelleerimisel ja saadud mudeli analüüsimisel. Järelikult peab matemaatikaõpetus täitma ka teatavat metodoloogilis-kommunikatiivset funktsiooni, tagama nii keele kui ka meetodi, mis võimaldavad teistes õppeainetes normaalselt edasi jõuda.

1.4. Osa matemaatika tulemustest ja keelest on sedavõrd juurdunud igapäevaellu, et neid valdamata on inimesel mõeldamatu ühiskonnas toime tulla. Seetõttu peab matemaatikaõpetus täitma ka praktilis-rakenduslikku funktsiooni.

1.5. Matemaatikaõpetuse üheks funktsiooniks on õpilase isiksuse arendamine. Matemaatika õppimine arendab püsivust, sihikindlust, kriitilist mõtlemist, loomingulist aktiivsust. Matemaatikaõpetus avab matemaatika seesmise harmoonia, võimaldab tunnetada loogilise mõttekäigu ilu ja elegantsust, soodustab geomeetriliste vormide tajumist. Matemaatika õppimisel kujunevad mitmed vaimse töö oskused ja vilumused: töö planeerimine, ratsionaalsete töövõtete otsing, tulemuste kriitiline hindamine, lühike ning selge väljendusviis jne.

1.6. Matemaatika funktsioonidest õppekavas tulenevad aineõpetuse ülesanded. Matemaatikaõpetuse üks peamisi ülesandeid on arendada õpilaste intuitsioonil ja loogilisel mõtlemisel rajanevat loovust.

1.7. Nii intuitsioon, loogiline mõtlemine kui ka loovus rakenduvad vaid teatava teadmiste, oskuste ja vilumuste süsteemi olemasolul. Seega, matemaatikaõpetuse teine ülesanne on varustada õpilased küllaldase hulga matemaatika-alaste teadmiste, oskuste ja vilumustega. Mõlemad ülesanded eeldavad õpilase seesmist valmidust tegelda ainega. Loovuse arenguks soodsaima pinnase loob olukord, kus õpilane tajub seda valmidust kui omaenese vaba tahet, s.o, kui temas on tekitatud huvi.

1.8. Matemaatika õpetamise kolmas ülesanne ongi äratada ja säilitada huvi matemaatika vastu, luua positiivne suhtumine matemaatikaga tegelemisse ja tagada ühtlasi matemaatikas andekate õpilaste võimete takistamatu areng. See tähendab, et matemaatikat esitatakse üha avarduva ja avatud rakendusliku ainena.

1.9. Matemaatikaõpetuse ülesanded konkretiseeritakse ainekavas kooliastmeti õpetuse eesmärkide, õppesisu ja õpitulemuste kaudu. Matemaatika õppematerjali võib tinglikult liigitada alljärgnevalt:
• mõisted; siia kuuluvad koolimatemaatikas esinevad mõisted ning sümbolid nende tähistamiseks;
• omadused ja seosed; õpitakse tundma mõistete definitsioonidest järelduvaid omadusi ning mõistetevahelisi seoseid, sageli valemi või teoreemina;
• reeglid (eeskirjad) ja valemid; siia kuuluvad mitmesugused algoritmid, mida tuleb täita, et jõuda vajaliku resultaadini. Reeglid kujunevad üldistusena konkreetsete näidete analüüsist, tulenevad definitsioonidest või valemitest;
• protseduurid; mõistete, omaduste, seoste ning algoritmide teadmine ei tähenda veel seda, et õpitut osatakse rakendada. Oskused kujunevad tegevuses. Protseduuride all tuleb mõista tegevust, milles toimub algoritmide praktiline rakendamine. Selle käigus kasutatakse mõisteid, omadusi, seoseid ning valemeid. Nii kujunevad oskused ja vilumused.

1.10. Õpilased erinevad oma võimete ning õpimotivatsiooni poolest. Seepärast ei ole kõik õpilased ühtemoodi edukad. Osale õpilastest on matemaatika õppimine raske. Eesmärki aitab saavutada sihikindel töö õppematerjaliga.

2. Põhikooli õppe-eesmärgid

Põhikooli matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• saab ettekujutuse matemaatika kohast inimtegevuses;
• õpib ümbritseva maailma esemeid ja nähtusi struktureerima (järjestama, võrdlema, rühmitama, loendama, mõõtma jne);
• õpib arvutama peast, kirjalikult ja taskuarvutil;
• omandab esmase ruumikujutluse;
• õpib tundma põhilisi tasandilisi ja ruumilisi kujundeid ning oskab rakendada õpitut praktikas;
• õpib üldistama ja loogiliselt arutlema;
• õpib reaalsuse situatsioone matemaatiliselt kirjeldama, analüüsima, lahendama ning tulemusi interpreteerima;
• arendab oma matemaatilisi võimeid, intuitsiooni ja leidlikkust;
• hakkab objektiivselt hindama oma matemaatilisi teadmisi ja huve ning arvestab neid edasise tegevuse kavandamisel;
• tunneb rõõmu matemaatikaga tegelemisest.

3. Õppetegevus

3.1. Matemaatika õppimisega on koolis haaratud kõik õpilased esimesest kaheteistkümnenda klassini. Algkooli esimeses klassis tugineb matemaatika õppimine arvude tundmisele ja loendamisoskusele, mis on omandatud enne kooli. Samas on esimesel kooliastmel teemati tugev seos loodus- ja inimeseõpetusega, kus sageli esinevad analoogilised alateemad või samad mõisted, nt aja arvutamine kella ja kalendri abil. Veelgi tihedam on nende ainekavade seos teisel kooliastmel ning õpetaja peab sellega arvestama. Matemaatikas on igal kooliastmel õpitav tugevasti seotud eelneval kooliastmel õpituga, seetõttu on oluline õppida matemaatikat pidevalt, lünki jätmata. Ainekava ja õpikute seisukohalt, kuid loomulikult ka õpetamise seisukohalt tähendab see nii kogu koolimatemaatika kursuse kui ka iga kooliastme ja klassi kursuse loogilist järjepidavat ülesehitust.

3.2. Õpitegevus peab olema suunatud õpilase kui isiksuse mitmekülgsele arengule, arvestama õpilase individuaalseid iseärasusi ja võimeid, unustamata seejuures kollektiivse meeskonnatöö kujundamise vajadust. Selleks sobivad mitmed aktiivõppe meetodid ja vormid, rühmatöö, probleemõpe, projektides osalemine jne. Need on ka tegevused, mille käigus süveneb ja areneb õpilase üldine õpimotivatsioon, mis omakorda tagab matemaatikahuvi säilimise ja arengu.

3.3. Õppetegevuses tuleb arvestada, et oluline on õpilase iseseisev töö. Peale tahteliste omaduste arengu tagab see parema arusaamise matemaatikast kui ainest, matemaatika tähtsusest teistes ainetes, matemaatika rollist igasuguses praktikas. Põhiliselt toimub iseseisev töö matemaatikas mitmesuguste ülesannete lahendamise kaudu, kaasa arvatud avatud ja probleemülesanded. Viimati nimetatute lahendamine nõuab küll tavalisest rohkem aega, kuid need ülesanded on seda väärt, et igas õppeveerandis/tsüklis lahendada vähemalt üks selline ülesanne. Iseseisva töö oskusi ja harjumusi omandatakse ka erinevatest allikatest teabe otsimisega, matemaatika või matemaatika ajaloo kohta referaatide koostamisega jne. Põhikooli matemaatika tundides on tarvis sobivate teemade juures teha laboratoorseid töid või katseid, et avastada ise mõnd matemaatilist lihtsat tõde, saada kinnitust õpitud teooriale või selleks, et koguda lähteandmeid praktiliste ülesannete lahendamiseks.

2. peatükk

MATEMAATIKA AINEKAVA 1.–3. KLASSILE

1. Õppesisu

1.1. ARVUD. Arv kui loendamise tulemus. Seosed suurem, väiksem, võrdne. Võrratus ja võrdus. Arvude järjestamine. Arv 0. Järgarv. Arvude ehitus kümnendsüsteemis: arvu järk, järguühik, järkarv, järguühiku kordne, arvu esitamine järkarvude ja järguühikute kordsete summana, arvu klass, ühe- ja mitmekohalised arvud. Paarisarvud ja paaritud arvud. Arvude liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine 10 000 piires. Liitmise ja lahutamise ning korrutamise ja jagamise vahelised seosed. Võrratuse põhjendamine liitmise abil. Tehete omadused. Liitmise ja korrutamise põhiülesannete õppimine kindla meeldejätmise eesmärgil. Peast ja kirjaliku arvutamise algoritmid. Avaldis. Sulgude kasutamine avaldises. Tehete järjekord. Avaldise väärtus. Tutvumine murdudega 1/2, 1/3, 1/4 ja 1/5. Arvust osa ning osa järgi arvu leidmine. Täht arvu tähisena. Tähe arvväärtuse leidmine võrdustes.

1.2. SUURUSED. Suurus kui mõõtmise tulemus. Pikkuste mõõtmine. Pikkusühikud millimeeter, sentimeeter, detsimeeter, meeter, kilomeeter. Pikkusühikutevahelised seosed. Massi mõõtmine. Massiühikud gramm, kilogramm, tsentner, tonn. Massiühikutevahelised seosed. Mahumõõt liiter. Väärtuste mõõtmine. Kroon ja sent. Käibivad rahatähed ja mündid. Ajamõõdud sekund, minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, sajand. Ajaühikutevahelised seosed. Aja arvutamine kella ja kalendri abil. Temperatuuri mõõtmine: termomeeter, selle skaala. Nimega arvude liitmine ja lahutamine (peast ja kirjalikult). Ühe- ja kahetehteliste tekstülesannete koostamine, analüüsimine ja lahendamine.

1.3. GEOMEETRILISED KUJUNDID. Punkt, sirge, sirglõik. Lõigu pikkus. Antud pikkusega sirglõigu joonestamine. Murdjoon, selle pikkus. Kolmnurk, nelinurk, nende tipud, küljed ja nurgad. Täisnurk. Ristkülik ja ruut. Võrdkülgne kolmnurk, selle ümbermõõdu arvutamine ning joonestamine sirkli ja joonlaua abil. Viisnurk. Kuusnurk. Ringjoon ja ring. Ringjoone joonestamine sirkliga. Risttahukas, kuup, kera, silinder, koonus, püramiid, nende vaatlemine ning leidmine ümbruses ja piltidelt. Kuubi ja püramiidi mudeli valmistamine pinnalaotuse kokkukleepimise teel. Ülesandeid tükeldusvõrdsuse kohta tasapinnal ja ruumis.

2. Õpitulemused

2.1. 3. klassi lõpetaja teab ja tunneb:
• nelja aritmeetilise tehte komponentide ja resultaatide nimetusi;
• naturaalarvude järjestust 1-st 10 000-ni;
• naturaalarvude ehitust kümnendsüsteemis;
• tehete järjekorda avaldises;
• õpitud mõõtühikuid ja nendevahelisi seoseid;
• kella ja kalendrit;
• lihtsamaid tasandilisi ja ruumilisi kujundeid (ring, kolmnurk, nelinurk, ruut, ristkülik, viisnurk, kuusnurk, kera, kuup, silinder, koonus);
• peast korrutustabelit.

2.2. 3. klassi lõpetaja oskab:
• lugeda ja kirjutada naturaalarve 10 000-ni;
• määrata arvu asukohta naturaalarvude seas;
• võrrelda arve;
• peast liita, lahutada, korrutada ja jagada arve 100 piires;
• kirjalikult liita ja lahutada neljakohalisi arve;
• liita ja lahutada ühenimelisi arve;
• määrata tehete järjekorda avaldistes;
• leida võrdustes tähe arvväärtust proovimise teel ning andmete ja otsitava vaheliste seoste kaudu;
• leida võrratustes tähe arvväärtust proovimise teel;
• koostada ühetehtelisi tekstülesandeid;
• analüüsida ja lahendada ühe- ja kahetehtelisi tekstülesandeid;
• joonlauda või sirklit kasutades joonestada etteantud pikkusega sirglõiku, joonestada kolmnurka, nelinurka ja ringjoont;
• võrrelda sirglõike mõõtmise teel ja arvutada murdjoone pikkust.

3. peatükk

MATEMAATIKA AINEKAVA 4.–6. KLASSILE

1. Õppesisu

1.1. ARVUTAMINE JA MÕÕTMINE. Naturaalarvud. Harilikud murrud, tehted nendega. Kümnendmurrud, tehted nendega. Arvu ruudu ja kuubi mõisted. Kindel arvutusoskus peast, kirjalikult ja taskuarvuti abil. Arvuteooria alged: jaguvustunnused, algarvud, kordarvud, suurim ühistegur, vähim ühiskordne. Protsentarvutus. Mõõtmine ja mõõtühikud (osaliselt kordamine): pikkus, pindala, ruumala, aeg, kiirus, mass, nurk, rahalised väärtused. Ülesannete lahendamine (ka õpilaste kogutud andmetega), milles kajastuvad lihtsamad majandus- ja rahandusküsimused nagu ost ja müük, hoiused, intress. Geomeetriliste kujundite ümbermõõdu, pindala ja ruumala arvutamine. Peamiselt ülesannete kaudu mõnede statistika ja tõenäosusteooria alaste esmaste mõistetega tutvumine: arvandmete kogumine ja süstematiseerimine, sagedustabel, andmete kujutamine diagrammina, aritmeetiline keskmine, kõige sagedamini esinev väärtus, suhteline sagedus, juhuslikkus, tõenäosus. Probleemülesannete lahendamine. Negatiivsed arvud, arvtelg. Arvu absoluutväärtus. Ristkoordinaadid tasandil. Lihtsamad empiirilised graafikud.

1.2. GEOMEETRIA. Tasandigeomeetria mõisted (osaliselt kordamine): punkt, sirge, kiir, lõik; nurk, nurkade mõõtmine ja võrdlemine, nurkade liigitamine; kahe sirge vastastikune asend tasandil; kõrvunurgad, tippnurgad, kolmnurk, kolmnurkade liigitamine, kolmnurga nurkade summa, kolmnurkade võrdsuse tunnused; ristkülik, ruut, ring, ringjoon; ristküliku, kolmnurga ja ringi pindala; ristküliku ja kolmnurga ümbermõõt, ringjoone pikkus. Sektordiagramm. Sirkli, joonlaua, nurklaua ja malli käsitsemine geomeetrilistes konstruktsioonides. Ruumilised kujundid: risttahukas, kuup, kolmnurkne püstprisma, nende pindala ja ruumala. Rakendusliku sisuga geomeetriaülesannete lahendamine. Probleemülesannete lahendamine.

1.3. ALGEBRA. Täht arvu tähisena. Muutuja. Valem. Aritmeetiliste tehete omaduste avaldamine tähelise sümboolika abil. Võrrandi mõiste. Lihtsamate võrrandite lahendamine tehte andmete ja tulemuse vaheliste seoste põhjal. Lihtsamate tähtavaldiste koostamine ning nende väärtuste arvutamine. Probleemülesannete lahendamine.

1.4. LOOGIKA. Mõiste, defineerimine, liigitamine, põhjendamine. Eriomadused, üldomadused; mõni, kõik, ei ükski jm.

2. Õpitulemused

2.1. 6. klassi lõpetaja teab ja tunneb:
• arvude kümnendsüsteemi, naturaalarve, kümnendmurde ja harilikke murde;
• tehete järjekorda;
• hariliku murru põhiomadust ja taandamist;
• protsendi mõistet;
• aritmeetiliste tehete andmete ja tulemuse vahelisi seoseid;
• ainekavaga määratud mõõtühikuid ning nendevahelisi seoseid;
• arvtelge ja ristkoordinaadistikku tasandil;
• kolmnurga sisenurkade summat, kolmnurkade võrdsuse tunnuseid;
2.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
• naturaalarve ning kümnendmurde lugeda, kirjutada ja järjestada;
• arvutada peast, kirjalikult ja taskuarvutil naturaalarvudega ja kümnendmurdudega ning rakendada neid arvutusoskusi tekstülesannete lahendamisel;
• lihtsustada avaldisi ning arvutada lihtsamate tähtavaldiste väärtusi;
• laiendada ja taandada harilikku murdu;
• arvutada lihtsamate harilike murdudega, teisendada kümnendmurde harilikeks murdudeks ja vastupidi;
• leida ja kasutada arvu pöördarvu;
• lahendada protsentülesannete põhitüüpe;
• kasutada aritmeetiliste tehete andmete ja resultaadi vahelisi seoseid lihtsamate võrrandite lahendamisel;
• ülesannete lahendamisel kasutada mõõtühikutevahelisi seoseid;
• määrata punkti asukohta koordinaattasandil ja lugeda koordinaattasandil asuva punkti koordinaate;
• tabeli andmete järgi kujutada lihtsamaid seoseid graafiliselt;
• graafiku järgi nähtust kirjeldada (nt aeg–temperatuuri graafik);
• kolmnurki liigitada;
• rakendada ülesannete lahendamisel kolmnurga nurkade omadust ja kolmnurga võrdsuse tunnuseid;
• arvutada ristküliku, ruudu ja kolmnurga ümbermõõtu ning pindala, ringi pindala ja ringjoone pikkust, risttahuka ning kuubi ruumala;
• käsitseda sirklit, joonlauda, nurklauda ja malli lihtsamates geomeetrilistes konstruktsioonides: lõigu ja nurga poolitamine, antud sirgele ristsirge joonestamine, antud sirgega paralleelse sirge konstrueerimine, kolmnurga konstrueerimine kolmel põhijuhul; mõõta nurga suurust ja konstrueerida antud suurusega nurka;
• koostada statistiliste andmete sagedustabeleid, joonestada diagramme;
• diagramme kirjeldada ja tõlgendada; leida kõige sagedamini esinevat väärtust ning arvutada aritmeetilist keskmist.

4. peatükk

MATEMAATIKA AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppesisu

1.1. ARVUTAMINE. Aritmeetilised tehted ratsionaalarvudega, astendamine täisarvulise astendajaga. Ruutjuur. Ruutvõrrandi lahendite omadused. Ligikaudsed arvud. Negatiivse astendajaga aste. Arvu standardkuju. Ülesanded protsentidele, ka majandusülesanded. Statistilise kogumi karakteristikud: aritmeetiline keskmine, mood, mediaan, keskmine hälve. Sündmuse tõenäosuse mõiste, selle arvutamine lihtsamatel juhtudel. Geomeetriliste kujundite pindalade ja ruumalade arvutamine. Probleemülesannete lahendamine.

1.2. ALGEBRA JA FUNKTSIOONID. Arvutamise abivalemid: (a ± b)² = a² ± 2ab b²; (a b)(a – b) = a² – b². Summa ja vahe kuubi, kuupide summa ning vahe valemid. Täis- ja murdavaldiste samasusteisendused. Lineaarvõrrand. Suuruste avaldamine võrdusest. Ruutvõrrand. Ruutkolmliikme lahutamine tegureiks. Murdvõrrand. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandisüsteemid. Võrrandite rakendamine tekstülesannete lahendamisel. Ühe tundmatuga lineaarvõrratus. Funktsioonid y = ax; y = a : x; y = ax b; y = ax² bx c; nende graafikud ja omadused.

1.3. GEOMEETRIA. Tasandilised kujundid. Hulknurgad (kolmnurk, rööpkülik, trapets, korrapärane hulknurk). Ring ja ringjoon. Kesknurk. Piirdenurk, Thalese teoreem. Ringjoone puutuja. Kolmnurga ning korrapärase hulknurga sise- ja ümberringjooned. Sirgete paralleelsuse tunnused. Kolmnurga ja trapetsi kesklõik. Kolmnurga mediaanide omadus. Kiirteteoreem ja selle järeldus. Kolmnurkade sarnasuse tunnused. Hulknurkade sarnasus. Teoreemid sarnaste hulknurkade ümbermõõtudest ja pindaladest. Maa-alade plaanistamine. Pythagorase teoreem. Teravnurga trigonomeetrilised funktsioonid. Trigonomeetria põhiseosed. Täisnurkse kolmnurga lahendamine. Ruumilised kujundid. Püströöptahukas, püstprisma, püramiid, silinder, koonus, kera. Nende kujundite pindalad ja ruumalad. Rakendusliku sisuga ülesannete lahendamine. Probleemülesannete lahendamine.

1.4. LOOGIKA. Deduktiivse teooria põhimõisted: definitsioon, algmõiste, aksioom, teoreem, eeldus, väide, pöördteoreem, järeldamine, tõestamine. Nende mõistete kasutamine teoreetiliste palade õppimisel ja ülesannete lahendamisel.

2. Õpitulemused

2.1. Põhikooli lõpetaja teab ja tunneb:
• ratsionaalarve;
• võrranditega tehtavaid teisendusi; lineaar-, ruut- ja murdvõrrandeid ning ruutvõrrandi lahendivalemeid ja lahendite omadusi;
• lineaarvõrratust ja lineaarvõrratuse lubatavaid teisendusi;
• negatiivse astendajaga astme mõistet;
• arvutamise abivalemeid;
• lihtsamaid funktsionaalseid seoseid (lineaarne, võrdeline, pöördvõrdeline ja ruutsõltuvus) ja nende graafikuid;
• statistiliste andmete esitusviise ja arvkarakteristikute arvutamise eeskirju;
• sündmuse tõenäosuse mõistet;
• ainekavakohaseid tasandilisi ja ruumilisi kujundeid, nendevahelisi seoseid ja omadusi, pindala (ruumala) arvutamise eeskirju;
• loogilise arutelu olemust ja loogilise arutelu esmaseid meetodeid;
• matemaatika keelt ja selle kasutamist.

2.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• arvutada ratsionaalarvudega peast, kirjalikult ja taskuarvutil;
• teisendada lihtsamaid ratsionaalavaldisi;
• lahendada ja ülesande andmete järgi koostada lineaar- ja ruutvõrrandeid, lihtsamaid murdvõrrandeid ja kahe tundmatuga lineaarvõrrandisüsteeme;
• lahendada ühe tundmatuga lineaarvõrratusi;
• joonestada ainekavaga määratud funktsioonide graafikuid ning lugeda graafikult funktsiooni omadusi;
• korrastada ja töödelda lihtsamaid statistilisi andmeid ning tõlgendada arvutatud karakteristikuid;
• leida lihtsamatel juhtudel sündmuse tõenäosust;
• lahendada täisnurkseid kolmnurki;
• arvutada ainekavaga määratud tasandiliste kujundite ümbermõõtu ja pindala ning ruumiliste kehade pindala ja ruumala;
• defineerida ja liigitada ainekavaga määratud mõisteid.

2.3. Põhikooli lõpetaja saab aru ainekavakohastest loogilistest arutlustest (tõestustest) ning mõistab nende vajadust, oskab omandatud teadmiste piires teha antud eeldustest loogilisi järeldusi ning väiteid põhjendada.

5. peatükk

GÜMNAASIUMI MATEMAATIKA AINEKAVA ÜLDALUSED

1. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• mõistab matemaatika olemust ning matemaatika otstarvet ja tähtsust inimtegevuses ning kultuuri arengus;
• omandab ainekavaga fikseeritud matemaatilised faktiteadmised ja meetodid ning oskab neid kasutada mitmesuguste ülesannete lahendamisel;
• arendab loogilist mõtlemist, arutlusoskust ja ruumikujutlust;
• õpib mõistma ja eristama funktsionaalseid ja stohhastilisi protsesse ning vastavaid seoseid;
• omandab täpse, lühida ja argumenteeritud väljendusoskuse koos matemaatiliste sümbolite kasutamisega;
• mõistab oma mina matemaatiliste võimete seisukohalt ning juhindub edaspidi sellest;
• omandab ainekavaga määratud pädevused;
• õpib tundma avastamis- ja loomisrõõmu.

2. Õppetegevus

2.1. Gümnaasiumis võib õpilane valida kahe erineva matemaatikakursuse vahel. Need on kitsas ja lai matemaatikakursus, mis erinevad oma mahult ja käsitluse sügavuselt. Kõigile kohustuslik on kitsas matemaatikakursus, mis koosneb kaheksast ainekursusest ja 20-tunnilisest kordavast osast.

2.2. Lisaks kahele ainekava põhivariandile on mitmeid erinevaid vahepealseid variante, mis saadakse mõnede laia matemaatikakursuse teemade lisamise teel kitsale matemaatikakursusele. Igal koolil on võimalik lülitada õppekavva veel matemaatika valikkursusi.

2.3. Gümnaasiumis tugineb matemaatika õppimine ja õpetamine põhikoolis õpitule. Õppetegevus peab seejuures olema suunatud õpilase kui isiksuse mitmekülgsele arengule, mis arvestab õpilase individuaalseid iseärasusi ja võimeid, unustamata seejuures kollektiivse meeskonnatöö tähtsust ja kujundamise vajadust. Selleks sobivad mitmed aktiivõppe meetodid ja vormid, rühmatöö, probleemõpe, projektides osalemine, ühised referaadid jne.

2.4. Õppetegevuses tuleb arvestada, et oluline on õpilase iseseisev töö. See tagab parema arusaamise matemaatikast kui ainest, matemaatika tähtsusest teistes ainetes/teadustes, matemaatika rollist igasuguses praktikas. Põhiliselt toimub iseseisev töö matemaatikas mitmesuguste ülesannete lahendamise kaudu, kaasa arvatud avatud ja probleemülesanded. Viimati nimetatute lahendamine nõuab küll tavalisest rohkem aega, kuid need ülesanded on seda väärt, et õppeveerandis/tsüklis lahendada vähemalt üks selline ülesanne. Gümnaasiumi osas on sellel sageli teadusliku uurimustöö iseloom, mis arendab loovust ja mõtlemisoskust, kuid ka kriitilist meelt ja analüüsioskust. Iseseisva töö oskusi ja harjumusi omandatakse ka erinevatest allikatest teabe otsimisega, matemaatika või matemaatika ajaloo kohta referaatide koostamisega jne.

2.5. Õppeprotsessis on matemaatika mõistete ja seoste ning nende rakendamise oskuste omandamise kõrval oluline rõhutada matemaatikas kui teaduses kasutatavaid meetodeid, millega tutvutakse juba koolis. Neist kõige kasutatavam on koordinaatide meetod. Võimsaks vahendiks gümnaasiumis on ka funktsiooni tuletis.

6. peatükk

REAALARVUD, VÕRRANDID JA VÕRRATUSED

1. Õppesisu

Arvuhulgad N, Z ja Q, nende omadused. Irratsionaalarvud ja reaalarvud. Piirkonnad arvteljel. Arvu absoluutväärtus. Ratsionaalavaldiste lihtsustamine. Astme mõiste üldistamine: täisarvulise ja ratsionaalarvulise astendajaga aste. Arvu n-es juur. Tehted astmete ja võrdsete juurijatega juurtega. Lineaar-, ruut- ja murdvõrrandid, nendeks taanduvad võrrandid. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandite ja lihtsamate ruutvõrrandite süsteem. Lineaar-, ruut- ja murdvõrratused. Ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteem. Tekstülesannete lahendamine.

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• ratsionaal-, irratsionaal- ja reaalarve;
• arvu astendamise ja juurimise tehteid;
• mõisteid võrrand, võrdus, samasus ja võrratus;
• võrrandite ja võrratuste lubatavaid teisendusi;
• võrrandi ja võrratuse lahendite mõisteid.

2.2. Õpilane oskab:
• sooritada tehteid astmete ja juurtega, teisendades viimased murrulise astendajaga astmeteks;
• teisendada lihtsamaid ratsionaal- ja juuravaldisi;
• lahendada ühe tundmatuga lineaar-, ruut- ja murdvõrrandeid ning nendeks taanduvaid võrrandeid;
• lahendada kahe tundmatuga lineaarvõrrandite ja lihtsamate ruutvõrrandite süsteeme;
• lahendada lineaar-, ruut- ja murdvõrratusi;
• lahendada ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteeme.

7. peatükk

TRIGONOMEETRIA

1. Õppesisu

Nurga mõiste üldistamine, radiaanmõõt. Ringjoone kaare pikkus ja sektori pindala. Mis tahes nurga trigonomeetrilised funktsioonid (sin á, cos á, tan á), nende väärtused mõnede nurkade korral. Trigonomeetrilised funktsioonid negatiivsest nurgast. Taandamisvalemid nurkade 180° ja 360° korral. Nurkade summa ja vahe siinus, koosinus ja tangens. Kahekordse nurga siinus, koosinus ja tangens. Kolmnurga pindala valemid. Siinus- ja koosinusteoreem. Kolmnurga lahendamine.

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• nurga kraadi- ja radiaanmõõtu;
• mis tahes nurga siinuse, koosinuse ja tangensi definitsioone;
• trigonomeetria põhiseoseid;
• trigonomeetria valemeid kahe nurga summa ja vahe ning kahekordse nurga siinuse, koosinuse ja tangensi jaoks;
• kolmnurga pindala valemeid, siinus- ja koosinusteoreemi.

2.2. Õpilane oskab:
• kasutada taandamisvalemeid;
• kasutada kahe nurga summa ja vahe ning kahekordse nurga siinuse, koosinuse ja tangensi valemeid;
• teisendada trigonomeetrilisi avaldisi, kasutades õpitud valemeid;
• lahendada kolmnurki;
• arvutada kolmnurga, rööpküliku ja hulknurga pindala;
• arvutada ringjoone kaare pikkust ja sektori pindala.

8. peatükk

VEKTOR TASANDIL. JOONE VÕRRAND

1. Õppesisu

Vektori mõiste. Vektorite võrdsus. Vektori koordinaadid. Vektori pikkus. Nullvektor. Ühikvektor. Vastandvektor. Vektorite liitmine, lahutamine ja arvuga korrutamine (geomeetriliselt ja koordinaatkujul). Vektori projektsioonid koordinaattelgedel. Vektori komponendid. Kahe vektori skalaarkorrutis. Kahe vektori ristseis. Joone võrrandi mõiste. Sirge võrrandi erikujud (tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga, punkti ja sihivektoriga, punkti ja tõusuga määratud sirge). Sirge üldvõrrand. Kahe sirge vastastikused asendid tasandil. Nurk kahe sirge vahel. Ringjoone võrrand. Parabooli võrrand. Joonte lõikumisülesanne.

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• koordinaatide meetodit;
• vektori mõistet ja tehteid vektoritega;
• vektori koordinaate;
• vektorite ristseisu ja kolineaarsuse tunnust;
• joone võrrandi mõistet;
• sirget, ringjoont ja parabooli ning nende võrrandeid;
• sirgete vastastikuseid asendeid tasandil.

2.2. Õpilane oskab:
• sooritada tehteid vektoritega nii geomeetriliselt kui ka koordinaatkujul;
• kasutada koordinaatide meetodit ülesannete lahendamisel;
• koostada sirge võrrandit, kui sirge on määratud punkti ja tõusuga, tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga, punkti ja sihivektoriga;
• koostada ringjoone ja parabooli võrrandit;
• joonestada sirgeid, ringjooni ja paraboole nende võrrandite järgi;
• leida kahe joone lõikepunkte.

9. peatükk

FUNKTSIOONID

1. Õppesisu

Arvjada mõiste, jada üldliige. Arvjada piirväärtus. Aritmeetiline jada. Geomeetriline jada. Hääbuv geomeetriline jada. Vastavad üldliikme ja summa valemid. Ringjoone pikkus ja ringi pindala piirväärtusena. Arv e. Võrdeline ja pöördvõrdeline seos. Lineaar- ja ruutfunktsioon. Funktsiooni mõiste ja üldtähis. Funktsiooni määramis- ja muutumispiirkond. Funktsiooni esitusviisid. Naturaalarvulise astendajaga astmefunktsioonid (y = x^2k, y = x^{2k 1}). Paaris- ja paaritu funktsioon. Negatiivse astendajaga astmefunktsioonid (y = x^-1. y = x^-2). Pöördfunktsioon. Funktsioonid Funktsiooni nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkonnad. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni graafiku maksimum- ja miinimumpunktid.

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• arvjada mõistet, aritmeetilise ja geomeetrilise jada mõisteid, aritmeetilise ja geomeetrilise jada üldliikme ja n esimese liikme summa valemit;
• hääbuva geomeetrilise jada summa valemit;
• jada piirväärtuse olemust ja tähist;
• funktsiooni mõistet, üldtähist ja funktsiooni käigu uurimisega seonduvaid mõisteid;
• pöördfunktsiooni mõistet;
• paaris- ja paaritu funktsiooni mõistet;
• ainekavaga fikseeritud funktsioone, nende graafikuid ja peamisi omadusi.

2.2. Õpilane oskab:
• lahendada aritmeetilise ja geomeetrilise jada ülesandeid;
• kirjeldada graafikuga antud suvalist funktsiooni õpitud omaduste piires;
• skitseerida ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid;
• leida lihtsamate funktsioonide korral pöördfunktsiooni.

10. peatükk

FUNKTSIOONID II

1. Õppesisu

Reaalarvulise astendajaga aste. Liitprotsendiline kasvamine ja kahanemine. Eksponentfunktsioon (y = a^x, y = 10^x, y = e^x). Arvu logaritm. Avaldiste logaritmimine ja potentseerimine. Logaritmfunktsioon (y = log_ax, y = log x, y = ln x). Logaritm- ja eksponentvõrrandid. Siinus-, koosinus- ja tangensfunktsioon. Perioodilised funktsioonid. Mõisted arcsin m, arccos m ja arctan m. Trigonomeetrilised põhivõrrandid.

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• reaalarvulise astendajaga astme mõistet;
• liitprotsendilise kasvamise ja kahanemise olemust ning vastavaid valemeid;
• arvu logaritmi ning selle omadusi;
• perioodilise funktsiooni mõistet;
• ainekavaga fikseeritud funktsioone, nende graafikuid ja peamisi omadusi.

2.2. Õpilane oskab:
• lahendada ülesandeid liitprotsendilisele kasvamisele ja kahanemisele;
• skitseerida ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid;
• logaritmida ja potentseerida lihtsamaid avaldisi;
• lahendada lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrrandeid ning trigonomeetrilisi põhivõrrandeid;
• lahendada lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrratusi, kasutades vastavate funktsioonide omadusi.

11. peatükk

FUNKTSIOONI PIIRVÄÄRTUS JA TULETIS

1. Õppesisu

Funktsiooni piirväärtus ja pidevus. Funktsiooni piirväärtuse arvutamine lihtsamatel juhtudel. Hetkkiirus. Funktsiooni tuletise mõiste. Funktsioonide y = xⁿ (n on ratsionaalarv), y = a^x, y = e^x, y = log_ax, y = ln x, y = sin x, y = cos x, y = tan x tuletised. Tuletiste tabel. Funktsioonide summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletised. Lihtsamate funktsioonide tuletise leidmine. Joone puutuja tõus, puutuja võrrand. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni ekstreemumid, ekstreemumülesanded. Funktsiooni uurimise ülesande lihtsamad juhud.

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• funktsiooni piirväärtuse ja tuletise mõistet ning tuletise geomeetrilist ja füüsikalist tähendust;
• funktsiooni graafiku puutuja mõistet;
• funktsiooni positiivsus- ja negatiivsuspiirkonna mõistet;
• funktsiooni kasvamise ja kahanemise tunnuseid;
• funktsiooni ekstreemumkoha ja -punkti mõistet ning funktsiooni ekstreemumkoha leidmise eeskirja.

2.2. Õpilane oskab:
• leida ainekavaga määratud funktsioonide ning nende summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletisi;
• leida funktsiooni nullkohti ning positiivsus- ja negatiivsuspiirkondi;
• leida funktsiooni kasvamis- ja kahanemisvahemikke;
• leida funktsiooni graafiku maksimum- ja miinimumpunkte ning lahendada lihtsamaid ekstreemumülesandeid;
• arvutada funktsiooni piirväärtust lihtsamatel juhtudel;
• uurida lihtsamaid funktsioone ja skitseerida nende graafikuid.
• leida funktsiooni graafiku puutuja võrrandit antud punktis.

12. peatükk

TÕENÄOSUSTEOORIA JA KIRJELDAV STATISTIKA

1. Õppesisu

Sündmuste liigid. Suhteline sagedus, statistiline tõenäosus. Klassikaline tõenäosus. Kombinatoorika liitmis- ja korrutamislause. Permutatsioonid, kombinatsioonid ja nende omadused. Üksteist välistavad sündmused, tõenäosuste liitmisvalem. Sõltuvad ja sõltumatud sündmused, tõenäosuste korrutamisvalem. Tinglik tõenäosus. Geomeetriline tõenäosus. Empiiriliste andmete esitamine, jaotuse arvkarakteristikud. Juhuslik suurus, selle jaotus (tõenäosusfunktsioon). Keskväärtus, tõenäoseim väärtus ja standardhälve. Ühtlane jaotus ja binoomjaotus. Normaaljaotus (jutustavalt).

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• juhusliku, kindla ja võimatu sündmuse mõistet;
• sündmuse tõenäosuse mõistet;
• geomeetrilise tõenäosuse mõistet;
• kombinatoorika liitmis- ja korrutamislauset, permutatsioone ja kombinatsioone ning vastavaid valemeid;
• juhusliku suuruse jaotuse olemust ja ainekavas nimetatud jaotuse arvkarakteristikuid;
• ühtlase jaotuse olemust;
• Pascali kolmnurka;
• binoomjaotuse olemust ning Bernoulli valemit.

2.2. Õpilane oskab:
• arvutada sündmuse tõenäosust (ka geomeetrilist);
• kasutada kombinatoorika lauseid ja valemeid ülesannete lahendamisel;
• kasutada tõenäosuse liitmis- ja korrutamisvalemeid ülesannete lahendamisel;
• arvutada juhusliku suuruse jaotuse ainekavas nimetatud arvkarakteristikuid ning teha nendest järeldusi jaotuse või uuritava probleemi kohta;
• lahendada ülesandeid ühtlasele ja binoomjaotusele.

13. peatükk

STEREOMEETRIA

1. Õppesisu

Ristkoordinaadid ruumis. Punkti koordinaadid. Kahe punkti vaheline kaugus. Sirge ja tasand ruumis. Sirgete vastastikused asendid ruumis. Nurk sirgete vahel. Sirge ja tasandi vastastikused asendid ruumis. Sirge ja tasandi vaheline nurk. Kolme ristsirge teoreem. Kahe tasandi vastastikused asendid ruumis. Kahetahuline nurk. Paralleel-, rist- ja kaldprojektsioon. Hulktahukate liike. Korrapärased hulktahukad. Prisma ja püramiid, nende täispindala ja ruumala. Silinder, koonus ja kera, nende täispindala ja ruumala. Ülesanded hulktahukate ja pöördkehade kohta.

2. Õpitulemused

2.1. Õpilane teab ja tunneb:
• punkti koordinaate ruumis;
• sirgete ja tasandite vastastikuseid asendeid ruumis;
• kahetahulise nurga, kahe sirge ning sirge ja tasandi vahelise nurga mõisteid;
• õpitud teoreeme sirgete ja tasandite kohta ruumis;
• erinevate tahk- ja pöördkehade liike, nende täispindala ja ruumala arvutamise valemeid.

2.2. Õpilane oskab:
• arvutada koordinaatidega antud kahe punkti vahelist kaugust ruumis;
• lahendada ülesandeid sirgete ja tasandite vastastikusele asendile ruumis;
• kujutada tasandil ruumilisi kujundeid ja nende tasandilisi lõikeid;
• arvutada lihtsamate lõigete pindala;
• arvutada ainekavas nõutud kehade pindala ja ruumala;
• rakendada trigonomeetria valemeid ja planimeetria-alaseid teadmisi stereomeetria ülesannete lahendamisel.

14. peatükk

KORDAMINE

1. Õppesisu

Gümnaasiumi matemaatika kursuse kordamine. Üldistavad kokkuvõtted, terviku kujundamine koolimatemaatikast, seoste rõhutamine teiste õppeainetega.

2. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab arvutada peast, kirjalikult või arvutusvahendite abil, oskab kriitiliselt hinnata arvutustulemusi;
• oskab teisendada algebralisi avaldisi;
• oskab lahendada ainekavaga fikseeritud võrrandeid ja võrrandisüsteeme ning võrratusi ja võrratussüsteeme;
• oskab kasutada õpitud mõõtühikuid ja seoseid nende vahel;
• tunneb ainekavaga fikseeritud ruumilisi kujundeid, oskab neid ja nende tasandilisi lõikeid joonisel kujutada;
• oskab arvutada ainekavaga fikseeritud kehade pindala ja ruumala ning kehade tasandiliste lõigete pindala;
• tunneb ainekavaga fikseeritud trigonomeetrilisi seoseid, oskab neid rakendada avaldiste lihtsustamisel, geomeetria ja stereomeetria ülesannete lahendamisel;
• tunneb ainekavaga fikseeritud funktsionaalseid seoseid ja oskab neid kasutada;
• tunneb ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid;
• oskab kirjeldada graafikuga esitatud funktsiooni omadusi;
• oskab uurida lihtsamaid tundmatuid funktsioone;
• tunneb ainekavaga määratud tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika mõisteid;
• oskab rakendada tõenäosusteoorias õpitut ülesannete ja reaalsuse probleemide lahendamisel;
• oskab koostada tabeleid ja diagramme ning neid analüüsida;
• oskab kasutada arvutusvahendeid, käsiraamatuid, teatmeteoseid, tabeleid, kaasaegseid infotehnoloogiavahendeid;
• oskab esemeid ja nähtusi klassifitseerida ühe või mitme tunnuse põhjal;
• saab aru defineerimise vajalikkusest ja oskab ainekavaga fikseeritud mõisteid defineerida;
• oskab liikuda mõttekäikudes üldiselt üksikule ja vastupidi;
• saab aru väidete tõestamise vajalikkusest ja oskab teoreeme teadmiste piires tõestada;
• oskab esitada matemaatiliste sümbolite keeles väljendatud teksti tavakeeles;
• oskab matemaatiliselt kirjeldada ülesannetes esitatud situatsioone ja probleeme ning neid lahendada;
• oskab prognoosida ja analüüsida lahendustulemusi;
• oskab kasutada matemaatilisi teadmisi teistes õppeainetes ja igapäevaelus;
• mõistab matemaatikat kui inimkultuuri osa ja saab aru matemaatika rollist tsivilisatsiooni arengus.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 10

LOODUSÕPETUS

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Loodusõpetus põhikoolis

1.1. Loodusõpetus kujundab baasteadmised ja -oskused teiste loodusteaduslike ainete (bioloogia, füüsika, geograafia, keemia) õppimiseks ja paneb aluse teadusliku mõtlemisviisi kujunemisele.

1.2. Loodusõpetus on seotud teiste õppeainetega, aidates kaasa mitmesuguste pädevuste arendamisele. Loodusõpetuses areneb kirjutamise, lugemise, teksti mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise oskus. Pannakse alus informatsiooni töötlemisele: vaatlus-, mõõtmistulemuste esitamine aruandes, info edastamine verbaalselt ja graafiliselt, kolmandas kooliastmes ka analüütiliselt. Loodusõpetuses õpitakse mõõtma, teavet kvantitatiivselt esitama, kvantitatiivselt esitatud andmeid analüüsima ja tõlgendama. Nii pannakse alus looduslike objektide ja nendevaheliste suhete formaliseeritult kirjeldamise oskusele.

1.3. Loodusõpetus võimaldab arendada kriitilist ja loovat mõtlemist: õpitakse identifitseerima ja märkama elus- ja eluta looduse probleeme; esitama küsimusi, andmeid analüüsima, andmetest järeldusi tegema, tulemusi sünteesima; arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise oskusi; õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ning prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsuste tagajärgi. Loodusõpetus arendab ökoloogilist pädevust: õpitakse mõistma looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning inimese ja tehnika kui looduskeskkonnale mõjuvate faktorite toimet, areneb valmisolek ja võime kaitsta looduskeskkonda. Loodusõpetuses on olulisel kohal elukeskkonda säästvate väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine.

1.4. Loodusõpetuse õppimise käigus kujuneb arusaam, et igal nähtusel on põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, muutuste ahel põhjustab keskkonnas soovitud või soovimatuid tagajärgi. Millisel määral inimese tegevus mõjutab loodusprotsesse soovitud suunas, sõltub sellest, kuivõrd tunnetatakse põhjuslikkuse ahelaid ja milline on prognoosimisvõime. Põhjuslikkuse ahelate kindlakstegemine toimub loodusteadusliku meetodi kaudu.

1.5. Loodusõpetus pakub mitmesuguseid võimalusi kunstiliseks tegevuseks. Loodusõpetuslikel eesmärkidel võib kasutada ka muusikaõpetusele ning kehalisele kasvatusele iseloomulikke töövõtteid.

1.6. Õpikeskkond loodusõpetuses on aktiivne. Seletav-tõlgendavat meetodit rakendatakse vaid juhtudel, kui see on möödapääsmatu. Õpikeskkonda iseloomustab suunatus avastamisele: sooritatakse uurimuslikku laadi praktilisi töid ja projekttöid, lahendatakse probleeme (probleemõpe).

1.7. Olulist tähelepanu pööratakse õpimotivatsiooni kujundamisele. Kasutatakse erinevaid õppeprotsessi aktiviseerivaid meetodeid (ajurünnakut, rollimängu, ekskursiooni jne) ja kaasaegseid infotehnoloogiavahendeid. Õpilaste aktiivne tegevus aitab äratada ja säilitada huvi eluta ja eluslooduse vastu. Õpimotivatsiooni suurendamiseks kavandatakse loodusõpetuse õppeprotsessis intellektuaalse, käelise ja emotsionaalse tegevuse koostoime.

2. Põhikooli õppe-eesmärgid

Loodusõpetuse õpetamisega taotletakse, et õpilane:
• omandab teadmisi looduslikest objektidest ja nähtustest;
• mõistab elusa ja eluta looduse seoseid;
• omandab teadmisi erinevatest looduslikest süsteemidest, nende struktuurist ja vastastikmõjudest;
• õpib tundma levinumaid Eesti elukooslusi ja bioloogilisi liike;
• omandab teadmisi energia saamisest, muundumisest ja kasutamisest;
• teab Eesti põhilisi pinnavorme ja omab ettekujutust nende tekkimisest;
• teab Eesti loodusvarasid, nende paiknemist ja kasutamist;
• saab ettekujutuse Eesti haldusjaotusest;
• tunneb loodus- ja keskkonnakaitse põhiprintsiipe ja nende rakendusi;
• saab ettekujutuse aine organiseerituse erinevatest tasemetest;
• saab ettekujutuse mudelite tähtsusest looduse tundmaõppimisel;
• oskab vaadelda loodusobjekte ja väljendada vaadeldavat oma sõnadega;
• oskab püstitada hüpoteese ja kontrollida neid katseandmete põhjal;
• oskab mõõta;
• oskab esitada vaatlus- ja mõõtmistulemusi tabelina, graafikuna;
• oskab võrrelda ja võrdlemistulemuste põhjal objekte rühmitada, järjestada;
• oskab esitada loodusteaduslikke küsimusi ja hankida loodusteaduslikku infot;
• oskab lugeda, mõtestada ja luua lihtsat loodusteaduslikku teksti;
• oskab looduses käituda, huvitub loodusest ja looduse uurimisest;
• õpib läbi viima katseid ennast ja teisi ohustamata;
• väärtustab loodusteaduslikke teadmisi ja tajub vajadust õppida loodusõpetust;
• suhtub vastutustundlikult oma elukeskkonda ja väärtustab säästvat tarbimist;
• väärtustab terveid eluviise.

2. peatükk

LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Loodusteadusliku hariduse süstemaatiline omandamine üldhariduskoolis algab loodusõpetuse õppimisest. Loodusõpetus on integreeritud õppeaine, milles loodust käsitletakse kui tervikut ega lahutata osadeks loodusteaduste valdkondade järgi. Selline lähenemine vastab põhikooli noorema astme õpilaste maailmakäsitusele, võimaldab vältida loodusteaduslike teadmiste killustatust ja kujundada õpilastel tunnetusoskusi.

1.2. Õpitakse tundma põhiliselt lähiümbrust. Tunnetuse lähtepunktiks on õpilaste praktilised kogemused ja igapäevaelu nähtused.

1.3. Õppeprotsessi planeerimisel lähtutakse järgmisest:
• orienteerumine õpilasele. Loodusõpetuse sisu peab olema jõukohane. Sisu valiku olulisteks kriteeriumideks on õpilaste huvid, kogemused, võimed. Õpitav väärtustub õpilase silmis, kui see seondub tema enda ja tema ümbrusega. Õpetaja loob aktiivsust soodustava õpikeskkonna ja suunab õppeprotsessi;
• teaduslikkus. Põhikooli nooremas astmes ei ole võimalik kasutada rangeid teaduslikke definitsioone, vaid tuleb piirduda lihtsamate mõistete seletamisega. Põhikooli noorema astme õpilastele on jõukohased vaid empiirilised uurimismeetodid ja lihtsamad teadusliku mõtlemise menetlused;
• orienteerumine looduse vahetule kogemisele. Loodusõpetuse õppimisel on õpilaste peamisteks tunnetusobjektideks looduse objektid, nähtused ja protsessid ning nendevahelised seosed. Väga oluline on õpilaste praktiline tegevus looduse objektidega või nende mudelitega;
• orienteerumine tegevusele. Loodusõpetuse õpetamise eesmärgid on saavutatavad vaid õpilaste aktiivse õpitegevuse tulemusena. Õppeprotsess peab suurendama õpilaste iseseisvust ja loovust, samuti kujundama kollektiivse töö oskusi;
• probleemsus. Teadmiste ja oskuste omandamisel ning loovvõimete kujundamisel on oluline probleemide lahendamine.

1.4. Esimeses kooliastmes alustatakse funktsionaalse lugemisoskuse arendamisega. Õpetuse eesmärkide saavutamiseks kasutatakse peamiselt vaatlust, kirjeldamist, mõõtmist, võrdlemist, järjestamist, vestlust, mängu. Loodusõpetuse peamisteks õppevormideks on õpetaja esitus, iseseisev ja rühmatöö, katse, õppekäik, ekskursioon. Õppetööd saab mitmekesistada infotehnoloogilisi võimalusi kasutades. Õpilastes tuleb arendada kodu-uurimuslikku huvi. Koduümbruse loodust õpitakse tundma õppekäikude ja ekskursioonide kaudu. Oluline on pöörata tähelepanu koduümbruse keskkonnaprobleemidele. Õpilastes tuleb arendada säästvat ja kokkuhoidlikku suhtumist ümbritseva suhtes. Klassivälise tegevuse raames võib korraldada õppepäevi looduses, osaleda erinevates projektides.

1.5. Õpilaste tundeelu arendamisel on olulised loodusõpetuse tundides saadud kogemused looduse ilust, samuti looduses liikumise oskus ja positiivsed emotsioonid.

1.6. Kooliastme lõpuks peab jõudma loodusnähtuste lihtsama kirjeldamise juurest lihtsamate seoste loomise ja järelduste tegemiseni. Peab kujunema koostööoskus ja samas ka iseseisva töötamise oskus.

1.7. Õpilane peab oskama loodust märgata, looduses käituda, väärtustama elukeskkonda ning terveid eluviise.

1.8. Esimese kooliastme õpitulemusi hinnatakse selle vanuseastme üldiste hindamispõhimõtete järgi.

2. Õppesisu

2.1. INIMESE MEELED JA AVASTAMINE. Elus ja eluta. Asjad ja materjalid. Vedelikud ja tahked ained.

2.2. AASTAAJAD. Aastaaegade vaheldumine looduses seoses soojuse ja valguse muutustega. Taimed, loomad ja seened erinevatel aastaaegadel.

2.3. MINU KODUKOHT EESTIS. Tutvumine plaanide, kaartide ja piltidega. Koolitee kujutamine plaanil. Kodukoha loodus, taimed ja loomad. Tutvumine kodu(kooli)ümbrusega õppekäikudel.

2.4. ORGANISMID JA ELUPAIGAD. Maismaataimed ja -loomad. Mitmekesisus. Välisehitus. Toitumine ja kasvamine. Veetaimed ja -loomad, erinevus maismaaorganismidest. Toataimed ja koduloomad. Organismide nõuded elukeskkonnale.

2.5. INIMENE. Välisehitus. Inimese toiduvajadused ja tervislik toitumine. Hügieen kui tervist hoidev tegevus. Inimese seosed loodusega erinevates elupaikades (linnas, maal).

2.6. VÕRDLEMINE JA MÕÕTMINE. Massi, pikkuse ja temperatuuri mõõtmine.

2.7. ILMASTIKUNÄHTUSED. Soe ja külm ilm. Ilmamuutuste põhjustajad (õhutemperatuur, õhu liikumine ja vee ringlemine).

2.8. ORGANISMIDE RÜHMAD JA KOOSELU. Taimed. Loomad. Seened. Mikroorganismid. Kooslus. Liik. Toiduahelad.

2.9. LIIKUMINE. Liikumise tunnused. Jõud liikumise põhjusena (katseliselt). Liiklusohutus.

2.10. ELEKTER JA MAGNETISM. Vooluringi koostamine ja uurimine (patarei, juhtmed, lüliti ja lamp). Elektrijuhid ja mitteelektrijuhid. Elektri kasutamine ja säästmine. Ohutusnõuded. Magnetnähtused. Kompass. Tutvumine magnetitega praktiliste katsete kaudu.

2.11. KAART. Kaardi legend. Ilmakaared ja nende määramine kaardil ja looduses. Eesti kaart: olulisemad kõrgustikud, tasandikud, madalikud, saared, poolsaared, lahed, järved, jõed ja asulad Eesti kaardil.

3. Õpitulemused

3. klassi lõpetaja:
• eristab elusat ja elutut;
• tunneb õpitud bioloogilisi liike (levinuimaid taimi, loomi ja seeni);
• teab õpitud bioloogiliste liikide eluavaldusi, eluviise ja elupaiku;
• oskab tuua näiteid erinevate organismide omavahelistest seostest looduses;
• oskab nimetada, rühmitada ja kirjeldada kodukoha elusa ja eluta looduse objekte;
• märkab ja oskab kirjeldada aastaajalisi muutusi looduses;
• oskab teha lihtsamaid loodusvaatlusi;
• oskab käsitseda tavalisemaid elektririistu ennast ja teisi ohustamata;
• teab, et inimene muudab oma tegevusega loodust ning peab seetõttu olema vastutustundlik;
• teab, milline on tervist hoidev käitumine;
• oskab kasutada plaani ja kaarti, tunneb plaani lihtsamaid leppemärke;
• oskab näidata kodukoha asukohta Eesti kaardil;
• teab ja oskab näidata Eesti kaardilt tähtsamaid kõrgustikke, madalikke, suuremaid saari, poolsaari, lahtesid, järvi, jõgesid;
• tunneb koduümbruse loodust;
• oskab joonistada mõõtkavata plaani oma kooliteest;
• teab ilmakaarte määramise viise ja oskab neid kasutada;
• oskab kasutada kompassi põhiilmakaarte määramiseks.

4. peatükk

LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Teises kooliastmes jätkub õpilaste loodusteadusliku maailmapildi süstemaatiline kujundamine. Eesmärgiks on arendada isikuid, kes väärtustavad teadmisi ja õppimist kui elukestvat protsessi. Tuginetakse I kooliastmest saadud teadmistele, oskustele ja hoiakutele. Õppeprotsessi planeerimisel juhindutakse samadest eesmärkidest mis eelmiseski kooliastmes.

1.2. Õppetegevuses kasutatakse vaatlemist, võrdlemist, küsimuste esitamist, mõõtmist, hüpoteeside püstitamist, katseid hüpoteeside kontrollimiseks, vestlust jne. Olulist osa etendavad hinnangulis-emotsionaalne ja praktiline tegevus.

1.3. Õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise tõhusateks vahenditeks on probleemõpe ja uurimuslik õpe. Kujundada tuleb uurimistöö oskusi ja vilumusi, kasutada rühmatööd, projektõpet ning arendada diskussioone.

1.4. Lisaks koduümbruse keskkonnaprobleemidele käsitletakse Eesti keskkonnaprobleeme. Kujundatakse jätkuvalt keskkonda säästvaid hoiakuid ja väärtushinnanguid. Oluline on arendada õpilaste soovi osaleda keskkonnaprobleemide ennetamises ja lahendamises.

1.5. Kriitilise ja loova mõtlemise arendamiseks õpitakse identifitseerima, märkama elus ja eluta looduse probleeme, õpitakse esitama küsimusi, analüüsima andmeid, tegema järeldusi, sünteesima tulemusi; arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise oskusi; õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ning prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsustuste tagajärgi.

1.6. Õpetatakse informatsiooni leidma, korrastama ja kriitiliselt hindama. Nõutud õpitulemuste saavutamiseks korraldatakse lisaks klassitunnile katseid, välitöid, õppekäike, ekskursioone.

1.7. Õppeprotsessi tuleb mitmekesistada interaktiivsete õppematerjalidega ja kasutada infotehnoloogilis-kommunikatiivseid võimalusi. Õpilasi tuleb suunata lugema loodusteaduslikku kirjandust, vaatama loodusteaduslikke televisioonisaateid, videofilme, kasutama interaktiivseid õppematerjale jne. Klassivälise tegevuse raames on soovitatav osaleda kohalikes ja rahvusvahelistes projektides, simulatsioonimängudes.

1.8. Hinnatakse teadmisi, mõistmist, rakendusoskusi, analüüsi- ja sünteesioskusi, samuti õpilaste võimet ise otsuseid teha.

2. Õppesisu

2.1. MAAILMARUUM. Tähistaevas. Päike – Maa energiaallikas. Päikesesüsteem. Raskusjõud.

2.2. MAA. Maa kerakujulisus. Gloobus. Maa kujutamine kaartidel. Mandrid ja maailmajaod. Maailmameri ja selle osad. Maailma kaart (sealhulgas ka poliitiline kaart).

2.3. MAA EHITUS. Kivimid ja kivistised. Maavarad. Vulkaanid ja maavärinad.

2.4. ELU MAAL. Organismide mitmekesisus: ainu- ja hulkraksed organismid. Organismide eluavaldused: toitumine ja hingamine. Elu areng Maal.

2.5. INIMENE. Inimese ehitus: rakk, elundid ja elundkonnad. Elundkondade ülesanded. Organismi terviklikkus. Inimese põlvnemine. Inimese võrdlus loomadega. Taimed, loomad, seened ja mikroorganismid inimese kasutuses.

2.6. ÕHK. Õhu koostis. Õhu omadused. Õhu soojuspaisumine. Soojusülekanne õhu kaudu. Õhu liikumine ja tuul. Atmosfäär – Maa kaitsekiht. Hapniku tähtsus looduslikes protsessides: hingamine ja põlemine. Õhk elukeskkonnana. Õhu tähtsus organismidele. Organismide levik õhu kaudu. Saastunud õhu ohtlikkus ja õhu saastumise vältimine.

2.7. VESI. Vee omadused. Märgumine ja mittemärgumine. Vee soojenemine ja jahtumine. Vee olekud ja nende muutumine. Ainete segunemine ja lahustumine. Õhuniiskus. Vee ringkäik looduses. Sademed ja nende tekkimine. Sademete tähtsus looduses. Vee jaotumine Maal. Põhjavesi. Vesi elukeskkonnana. Taimede ja loomade kohastumine eluks vees. Reostunud vee ohtlikkus ja vee puhastamine.

2.8. MULD. Mulla koostis. Mulla tekkimine. Vee liikumine mullas. Muld elukeskkonnana. Mullaorganismid. Mulla osa taimede elus. Organismide elu mullas suvel ja talvel. Inimtegevuse mõju mullale. Mulla reostumise ja hävimise ohtlikkus. Mulla kaitse.

2.9. TAASTUVAD JA TAASTUMATUD LOODUSVARAD. Päikeseenergia: tuule-, vee-, kütuste energia. Eesti loodusvarad: maa, mullad, veed, metsad, taimed, loomad, maavarad, klimaatilised tingimused. Eesti tähtsamad maavarad, nende paiknemine ja kasutus. Kaevanduste ja karjääride kasutamisega seotud keskkonnaprobleemid. Inimese mõju keskkonnale. Looduskeskkonna muutumine inimtegevuse tulemusena. Tehiskeskkond. Kodukoha keskkonnaprobleemid. Jätkusuutlik areng.

2.10. EESTI ASEND. Piirid ja suurus. Naaberriigid. Eesti maakonnad.

2.11. ASULAD. Maa-asulad ja sealne keskkond. Linnad ja linnakeskkond. Linn kui ökosüsteem. Keskkond ja tervis.

2.12. EESTI PINNAMOOD. Pinnamood ja pinnavormid. Pinnamoe kujutamine ja lugemine kaardil. Absoluutne ja suhteline kõrgus. Suurpinnavormid: kõrgustik, madalik, tasandik, Põhja-Eesti paekallas. Mandrijää osa Eesti pinnamoe kujunemises.

2.13. EESTI ILMASTIK. Ilm, ilmastik, kliima. Ilmaelemendid: temperatuur, õhurõhk, tuul, sademed. Ilmavaatlusjaamad ja ilmaennustused. Läänemere mõju Eesti kliimale, Lääne- ja Ida-Eesti kliimaerinevused. Kliima mõju elusloodusele. Ilma mõju inimtegevusele.

2.14. AED ELUKESKKONNANA. Viljapuu- ja juurviljaaed, iluaed, park. Loodus- ja tehiskeskkonna vahekord. Aiataimed.

2.15. PÕLD ELUKESKKONNANA. Põllustatud alad. Põldude tekkelugu. Mulla viljakus. Keemilise tõrje mõju loodusele. Mahepõllundus.

2.16. NIIT ELUKESKKONNANA. Looduslikud ja inimtekkelised niidud. Erinevad niidutüübid. Elutingimused ja organismidevahelised suhted niidul. Tavalisemad taimed ja loomad. Toiduahelad, toiduvõrgustik. Niitude kaitse.

2.17. METS ELUKESKKONNANA. Eesti metsad. Metsarinded. Nõmme-, palu-, laane- ja salumets, nende bioloogiline ja majanduslik iseloomustus. Metsade tähtsus ja kasutamine. Inimmõju metsale. Metsade kaitse.

2.18. SOO ELUKESKKONNANA. Soode teke ja levik. Soode areng – madalsoo ja raba. Soo kui veekogu. Elutingimused soos. Soode elustik. Organismidevahelised suhted. Toiduahelad. Soode tähtsus ja kasutamine. Soode kaitse.

2.19. JÄRV ELUKESKKONNANA. Järvevee omadused. Toitainete sisaldus järvede vees. Järvede üldiseloomustus. Elutingimused järves. Elustik. Toiduahelad. Eesti järved. Järvede tähtsus, kasutamine ja kaitse.

2.20. JÕGI ELUKESKKONNANA. Jõevee omadused. Vee voolamine jões. Elutingimused jões. Elustik. Toiduahelad. Jõgede üldiseloomustus. Eesti jõed. Jõgede tähtsus ja kaitse.

2.21. LÄÄNEMERI ELUKESKKONNANA. Suuremad lahed, väinad, saared, poolsaared. Rannik. Ranniku pinnavormid. Elutingimused Läänemeres. Mere, ranniku ja saarte elustik. Organismide omavahelised suhted meres ja kaldaaladel. Toiduahelad. Mere mõju inimtegevusele ja ranna-asustuse kujunemisele. Läänemere reostumine ja kaitse.

2.22. LOODUSKAITSE EESTIS.

3. Õpitulemused

6. klassi lõpetaja:
• omab lihtsustatud tõest ettekujutust Päikesesüsteemist ja oskab selgitada Päikese tähtsust loodusele;
• tunneb Maa ehitust;
• oskab nimetada mandreid ja ookeane, näidata neid maailmakaardil ning gloobusel;
• oskab näidata Eestit gloobusel ja maailmakaardil, oskab kasutada Eesti kaarti ja atlast;
• teab ja oskab näidata Eesti kaardilt tähtsamaid suurpinnavorme, veekogusid, linnu;
• teab tähtsamaid Eesti loodusvarasid ja nende kasutamisvõimalusi;
• oskab selgitada Eesti kliima põhijooni;
• oskab nimetada eluks vajalikke tingimusi;
• omab ülevaadet organismide eluavaldustest ja mitmekesisusest;
• omab ülevaadet inimese ehitusest ja talitlusest;
• eristab erinevaid elukeskkondi;
• teab peamisi Eesti elukooslusi; oskab nimetada erinevate koosluste tüüpilisi liike ja teab nendevahelisi seoseid;
• teab inimese kasutatavaid energialiike;
• teab, millist rolli etendavad õhk ja vesi organismide elus;
• oskab seletada veeringet ja teab vee tähtsust looduses;
• teab, kuidas õhk mõjutab ilmastiku kujunemist, oskab seda põhjendada õhu omadustega;
• teab, kuidas vesi mõjutab ilmastiku kujunemist, oskab seda põhjendada vee omadustega;
• tunneb mulla kui elukeskkonna omadusi;
• oskab tuua näiteid inimtegevuse mõjust keskkonnale;
• oskab märgata õhu, vee ja mulla saastumist ja teab, kuidas neid kaitstakse saastamise eest;
• tunneb kodukoha ja Eesti keskkonnaprobleeme, on motiveeritud osalema eakohastes keskkonnakaitselistes üritustes;
• oskab analüüsida lihtsamat loodusteaduslikku teksti, teha järeldusi ja vormistada referaati;
• oskab teha vaatlusi ja lihtsamaid katseid;
• mõistab loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid;
• väärtustab säästvat eluviisi.

5. peatükk

LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 7. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. 7. klassi loodusõpetuse kursuses käsitletakse põhiliselt eluta looduse nähtusi ja valmistatakse õpilasi ette füüsika ja keemia süstemaatiliste kursuste õppimiseks. Õpilastes kujundatakse ettekujutus nähtustest ja objektidest, mis kuuluvad füüsika ja keemia ühisesse ainevaldkonda. Keskseteks ainealasteks mõisteteks on aine, aatom, liikumine ja energia. Keskne üldmõiste on mudel.

1.2. Õpilased omandavad teadmisi füüsika ja keemia keelest. Pannakse alus füüsika ja keemia keele kasutamisele lihtsamate nähtuste ja objektide kirjeldamisel. Arenevad lihtsamate mõõtmisvahenditega mõõtmise oskus ja oskus korraldada katseid ohutult, samuti mitmed üldpädevustega seotud oskused. Õppeprotsess kavandatakse selliselt, et säiliks ja areneks positiivne hoiak looduse ja selle uurimise suhtes.

1.3. Õppeprotsessis domineerib uurimuslik tegevus, mis on peamiselt eksperimentaalne, kuid aineloogikast tulenevalt ka teoreetiline. Avastusprotsessi suunatakse peamiselt probleemide püstitamise ja tööjuhendite abil. Õpikut kasutatakse probleemide lahendamiseks vajaliku info leidmiseks ja õpitu kordamiseks. Õpetaja juhendab ja korrigeerib õpitegevust. Õpilased töötavad põhiliselt paaris, kuid raskemate probleemide lahendamine toimub suuremates rühmades. Probleemide nägemiseks ja identifitseerimiseks korraldatakse ajurünnakuid. Kasutatakse projekttöid.

1.4. Hindamisel lähtutakse õpilase võimest rakendada omandatud teadmisi ja oskusi nähtuste kirjeldamisel ja seletamisel.

2. Õppesisu

2.1. AINED. Aineosakesed: molekul ja aatom. Molekulivalem. Liht- ja liitaine. Puhas aine. Ainete segu. Lahus. Ainete puhastamine. Organismidele mürgised ja kahjulikud ained. Loodushoid.

2.2. LIIKUMINE. Mehaaniline liikumine. Trajektoor. Kiirus. Aineosakeste liikumine.

2.3. VASTASTIKMÕJU. Keha kiiruse muutumine. Jõud. Raskusjõud. Elastsusjõud. Hõõrdejõud. Jõudude tasakaal. Elastne põrge. Aineosakeste vastastikmõju.

2.4. AINE EHITUS. Gaasi, vedeliku ja tahkise mudelid. Aine oleku muutus. Soojuspaisumine. Temperatuur. Aineosakeste põrked. Gaasi rõhk. Aine tihedus.

2.5. AATOMI EHITUS. Aatomi mudel. Aatomituuma mudel.

2.6. AINETE MUUNDUMINE. Iooni tekkimine. Iooniline side. Keemiline reaktsioon.

2.7. MEHAANILINE ENERGIA. Mehaaniline töö ja energia. Kineetiline ja potentsiaalne energia, nende määramine.

2.8. ENERGIA SOOJUSNÄHTUSTES. Siseenergia. Keha soojenemine ja jahtumine. Soojushulk, selle määramine. Soojusnähtused aine agregaatoleku muutumisel.

2.9. KEEMILISE SIDEME ENERGIA. Põlemine, kütuse kütteväärtus. Toitaine energeetiline väärtus. Fotosüntees.

2.10. AATOMITUUMA ENERGIA.

3. Õpitulemused

7. klassi lõpetaja:
• omab ettekujutust kehade liikumisest ja vastastikmõjust;
• omab ettekujutust aine ehitusest;
• omab ettekujutust aine olekutest makro- ja mikrotasandil ning olekute muutustest energeetilisest aspektist;
• omab ettekujutust aatomi ehitusest;
• omab ettekujutust ainete keemilisest koostisest ja selle muutumisest;
• omab ettekujutust energiast, selle muundumisest ja kandumisest ühelt kehalt teisele;
• teab vesiniku, hapniku, lämmastiku ja süsiniku sümboleid; hapniku, süsihappegaasi ja vee molekulivalemeid;
• teeb aine molekulivalemit kasutades kindlaks aine koostise, kui aines on üksnes vesinik, hapnik, lämmastik, süsinik;
• kirjeldab etteantud reaktsioonivõrrandi abil järgmisi nähtusi: põlemine, «leegita» põlemine, fotosüntees.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56 «
Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 11

GEOGRAAFIA

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Geograafia põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Geograafia õpetamisega antakse õpilastele arusaamine looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest, nende ruumilisest levikust ning vastastikustest seostest. Seega on geograafia tugevalt integratiivne õppeaine. Ühendades loodusteadusliku (loodusgeograafia) ja sotsiaalse (inimgeograafia) poole, on ta sillaks loodus- ja sotsiaalainete vahel.

1.2. Nähtuste ruumilise leviku käsitlemiseks on oluline kartograafia. Kartograafiliste teadmiste ja oskuste omandamine on geograafia lahutamatu osa, kuigi kaardi kasutamise oskust on vaja ka teistes õppeainetes.

1.3. Geograafial on tihedad seosed paljude teiste õppeainetega. Geograafia õppimiseks on vaja teatud tasemel eelteadmisi matemaatikast, füüsikast, keemiast, bioloogiast, geoloogiast, ajaloost, sotsioloogiast ja majandusteadusest.

1.4. Geograafia kui iseseisva aine õpetamist alustatakse 7. klassis, kuid vajalikud eelteadmised peab andma algkooli loodus- ning inimese- ja ühiskonnaõpetus. Geograafiakursused on üles ehitatud temaatilisel printsiibil, mis tähendab, et käsitletakse vaid kõige olulisemaid looduses ja ühiskonnas toimuvaid nähtusi ja protsesse ning nendevahelisi seoseid, mida illustreeritakse konkreetsete ja kõige ilmekamate näidetega maailma erinevatest piirkondadest. Erinevalt varasemast regionaalgeograafiast on kaasaegne kooligeograafia jaotunud selgelt loodus- ja inimgeograafiaks. Põhikooli geograafiakursust alustatakse loodusgeograafia teemadega ja hiljem käsitletakse inimgeograafiat, kusjuures looduse ja inimtegevuse vastastikuseid seoseid rõhutatakse läbi kogu geograafiakursuse. Eesti loodus- ja inimgeograafiat õpitakse iseseisva kursusena.

1.5. Geograafia on väga tihedalt seotud igapäevaeluga. Igapäevastest maailma ja kodumaa sündmustest arusaamine eeldab geograafilist määratlemist – koha fikseerimist, kus midagi toimub. Oma maa ja rahva ning looduse arengulugu nõuab geograafilist mõtestatust, mille loogiliseks jätkuks on kodukoha tänapäevaolukorra ja arenguprobleemide mõistmine. Eestimaa geograafia õppimine annab olulise panuse õpilaste identiteedi kujunemisele, kodumaa looduse, kultuuri ja traditsioonide väärtustamisele ning hoidmisele. Maailma looduse ja rahvastiku teemade käsitlemine on aluseks mõistvale ja tolerantsele suhtumisele teiste maade ja rahvaste kultuuri ja traditsioonidesse.

1.6. Geograafiaõpetusega rõhutatakse inimese ja looduse vahelistest seostest arusaamist ning süvendatakse õpilaste keskkonnateadmisi nii kohalikul kui ka globaaltasandil; need loovad aluse jätkusuutliku arengu idee omaksvõtmisele.

1.7. Geograafia õppimise käigus areneb õpilaste kaardilugemisoskus. Kaasaegne geograafiaõpetus võimaldab infotehnoloogia laialdast kasutamist, annab ettekujutuse suurte andmehulkade sidumisest kaardiga, nende vajalikkusest ja rakendamisvõimalustest erinevates eluvaldkondades.

2. peatükk

GEOGRAAFIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE

1. Õppe-eesmärgid

Põhikooli geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• saab üldise ettekujutuse looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning nendevahelistest olulisematest seostest;
• õpib ruumiliselt mõtlema ja omandab geograafia põhisõnavara;
• teab ja hoiab Eesti loodusväärtusi, väärtustab Eesti kultuuri ja traditsioone;
• õpib hindama inimtegevuse võimalusi ja tegevuse tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes;
• saab aru jätkusuutliku arengu vajadusest;
• mõistab ja suhtub tolerantselt teiste maade ja rahvaste kultuuri ja traditsioonidesse;
• õpib kasutama kaarte, pilte, andmetabeleid, diagramme, et hankida, töödelda, analüüsida ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
• õpib lihtsate vahenditega mõõdistamist ja vaatluste tegemist;
• õpib leidma geograafiateavet erinevatest allikatest, kasutama kaasaegseid infotehnoloogiavõimalusi teabe hankimiseks, korrastamiseks ja esitamiseks;
• oskab kasutada geograafiatunnis omandatud teadmisi igapäevaelus toimetulekuks.

2. Õppetegevus

2.1. Põhikooli geograafiakursus toetub tugevalt nii loodus- kui ka inimese- ja ühiskonnaõpetuses omandatud algteadmistele ja oskustele, mis on vajalikud loodus- ja inimgeograafia süsteemseks õppimiseks. Geograafia õpetamisega süvendatakse õpilaste teadmisi ja arusaamist loodusest ja ühiskonnast ning arendatakse edasi varem omandatud õpioskusi ning väärtushinnanguid.

2.2. Geograafia õppimise käigus arenevad eelkõige loodus- ja sotsiaalne pädevus. Õppeprotsessis peaksid ülekaalus olema õpilaste iseseisval ja koostööl põhinevad õpitegevused. Õpetajal on enamasti aktiivset õppekeskkonda loov ning õpimotivatsiooni tõstev roll, kus olulisel kohal on infotehnoloogia kasutamine. Konkreetsete õpitegevuste juures on õpetaja suunaja ja juhendaja.

2.3. Geograafia õppimisel on olulisel kohal õpilaste pidev ja mitmekülgne töö kaartidega. Erinevate kaartidega töötades areneb õpilaste ruumiline maailmapilt ja arusaamine nähtuste vahelistest seostest, mis on igapäevaelus vajalik eeltingimus ruumiga seotud info vastuvõtmisel, sellest arusaamisel ja interpreteerimisel. Analüüsi ja sünteesi oskusi arendab õpilaste iseseisev töö erinevate andmete, diagrammide, tabelite, piltide ja tekstidega.

2.4. Geograafia õppimisel on oluline roll täita välitöödel, sh ekskursioonidel, matkadel, õppekäikudel, mida tuleks läbi viia nii loodusobjektidega tutvumiseks, loodusnähtuste jälgimiseks ja neist arusaamiseks kui ka linnakeskkonnas sotsiaalsete nähtuste ning inimese ja looduse vastastikuste seoste paremaks mõistmiseks. Välitööde käigus õpivad õpilased vaatlusi sooritama, kasutama lihtsaid mõõtmisvahendeid, probleeme nägema ja küsimusi esitama, kaardi järgi maastikul orienteeruma ja ise lihtsaid kaartskeeme koostama, vaatlusandmeid töötlema ja järeldusi tegema.

2.5. Referaatide ja lühikeste uurimistööde koostamise käigus õpivad õpilased erinevatest allikatest teavet otsima, seda süstematiseerima ja kujundlikult ning korrektselt esitama, seejuures ka infotehnoloogiat kasutama. Uurimistööde esitamine arendab õpilaste suulist väljendusoskust ning esinemisjulgust. Referaatide ja uurimistööde temaatika valikuga on võimalik suunata õpilasi oma koduümbrusega põhjalikumalt tutvuma, aidata tugevdada kodukoha identiteeti.

2.6. Mitmesugused rühmatöö ja projektõppe vormid võimaldavad õpitud teadmiste rakendamist uues olukorras. Geograafias on neid õppemeetodeid soovitatav kasutada erinevate piirkondade (mandrite, regioonide, riikide jne) tundmaõppimiseks või õpitava teemavaldkonna mitmekülgsemaks ja sügavamaks käsitlemiseks. Rühmatöö käigus arenevad õpilaste töö organiseerimise oskused, väärtustub koostöö ja vastutuse osa ühises õppeprotsessis. Rühmasisesed arutelud ja diskussioonid arendavad õpilaste kriitilist ja loovat mõtlemist.

2.7. Põhikooli geograafiaõpetusega peaksid õpilased saama esmase seostatud ettekujutuse looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning olulisematest ruumilistest seostest.

2.8. Hindamisel peetakse oluliseks võrdlemise, analüüsi, küsimuste esitamise ja lihtsamate seoste leidmise oskust. Õpitulemuste kontrollimisel oleks soovitatav kasutada suulist ja kirjalikku küsitlust, koostada ülesandeid kaartide, piltide, diagrammide ja meediatekstide alusel, hinnata praktilisi töid, referaate ning uurimistöid.

3. Õppesisu

3.1. Geograafia algkursus

3.1.1. KAARDIÕPETUS. Maakera kuju ja suurus. Üldgeograafilised ja temaatilised kaardid. Suundade määramine, asimuut. Mõõtkava liigid ja erineva mõõtkavaga kaardid. Kartograafilised kujutusviisid. Geograafilised koordinaadid ja nende määramine. Kaardivõrk. Ajavööndid, kohalik ja vööndiaeg.

3.1.2. MAA SISEEHITUS JA ARENG. Maa vanus. Maa siseehitus. Laamtektoonika. Vulkaaniline tegevus. Maavärinad, murrangud. Kurrutused. Kivimite teke: tard-, sette- ja moondekivimid. Kivistised. Setete ja mulla teke.

3.1.3. PINNAMOOD. Pinnavormid. Maismaa pinnamoe suurjaotus: mandrid ja ookeanid. Mäestikud, tasandikud (kiltmaad, lauskmaad, madalikud, alamikud). Pinnamoe kujutamine kaardil. Ookeani põhjareljeef: keskmäestikud, mandrilava, mandrinõlv, süvikud. Pinnamoodi kujundavad välistegurid. Murenemine, vooluvee, tuule, põhjavee, liustike, mere ja inimtegevuse osa pinnamoe kujunemisel.

3.1.4. KLIIMA. Atmosfääri ehitus. Kliima ja seda kujundavad tegurid. Maale saabuva päikesekiirguse sõltuvus geograafilisest laiusest. Aastaajad. Üldine õhuringlus: passaadid, läänetuuled. Ookeani mõju kliimale, mandriline ja mereline kliima. Pinnamoe mõju kliimale, kõrgusvööndilisus. Põhi- ja vahekliimavöötmed. Kliimakaart ja kliimadiagramm. Inimtegevuse mõju kliimale.

3.1.5. VEESTIK. Maailmameri ja selle osad. Maailmamere vee soolsus, temperatuur, jääolud. Hoovused maailmameres. Tõus ja mõõn. Siseveekogud. Jõed, jõgede toitumine, veetaseme muutused, üleujutused. Järved. Liustikud: mägi- ja mandriliustikud. Tehisveekogud. Vee kasutamine ja kaitse.

3.2. Maailma loodus- ja ühiskonnageograafia

3.2.1. LOODUSKOMPONENTIDE VASTASTIKUSED SEOSED. Kliima, vee, pinnamoe, mullastiku, taimestiku, loomastiku ja inimtegevuse vastastikused seosed.

3.2.2. LOODUSVÖÖNDID. Loodusvööndite paiknemise seaduspärasused. Ekvatoriaalsed vihmametsad. Savannid. Kõrbed. Vahemerelised metsad. Parasvöötme rohtlad. Parasvöötme okas- ja lehtmetsad. Tundra. Jäävöönd. Kõrgusvööndilisus.

3.2.3. RAHVASTIK. Maailma rahvastik. Rahvastiku paiknemine ja tihedus. Rahvastikuandmete kujutamine kaardil. Looduslike, majanduslike ja ajalooliste tegurite mõju rahvastiku paiknemisele. Arenenud ja arengumaad. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Sündimus, suremus ja iive arenenud ja arengumaades. Ränne ja selle põhjused. Linnastumine ja sellega kaasnevad probleemid. Eri rahvaste ja riikide roll maailmapildi avardumises. Eestist pärit maadeavastajad. Maailmajaod. Geograafilised uuringud tänapäeval.

3.3. Eesti loodus- ja inimgeograafia

3.3.1. LOODUS JA LOODUSVARAD. Eesti loodusgeograafiline asend, piirid ja suurus. Eesti põhikaart. Ristkoordinaadid. Geoloogiline ehitus: aluskord, pealiskord, pinnakate. Maavarad, nende teke ja kasutamine. Pinnamood ja selle kujunemine. Erineva tekkega pinnavormid. Kliimat kujundavad tegurid. Eesti-sisesed kliimaerinevused. Läänemeri. Rannikumeri ja ranniku tüübid. Jõed, jõgede toitumine ja veerežiim. Järved, järvenõgude teke ja järvede kinnikasvamine. Põhjavesi. Veekogude kasutamine ja kaitse. Sood ja nende areng. Mullastik ja taimkate. Inimtegevus ja selle mõju loodusele. Kaitsealad ja kaitstavad objektid.

3.3.2. RAHVASTIK JA ASUSTUS. Eesti rahvaarv ja selle muutumine muinasajast tänapäevani. Rahvastiku andmeallikad. Sündimus, suremus, loomulik iive. Ränded eri ajaperioodidel. Rahvuslik koosseis, selle ajalooline kujunemine. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis ja rahvastiku vananemine. Rahvastiku tihedus ja paiknemine. Eesti asustussüsteemi ja haldusjaotuse kujunemine. Eriilmelised asulad.

3.3.3. SISSEJUHATUS MAJANDUSGEOGRAAFIASSE. Eesti majandus- ja poliitgeograafiline asend. Majanduse arengut mõjutavad tegurid: kapital, tööjõud ja selle iseärasused, loodusvarad. Majanduse struktuur, harud ja nende rühmad. Spetsialiseerumine ja geograafiline tööjaotus. Ettevõtete paigutust mõjutavad tegurid. Majanduskaardid.

3.3.4. EESTI MAJANDUS. Energiamajanduse olemus ja tähtsus. Energiavarade liigid. Põlevkivi ja turbatööstus. Elektri- ja soojusenergia tootmine. Alternatiivenergia kasutamise võimalused. Metsamajandus ja metsatööstus. Metsade kasutamine. Metsavarad ja nende hindamine. Metsatööstuse harud. Puidu ja puidutoodete eksport. Põllumajandus ja toiduainetööstus. Põllumajanduse looduslikud ja sotsiaal-majanduslikud arengueeldused. Põllumajanduse spetsialiseerumine. Seosed toiduainetööstusega. Masinatööstus ja kergetööstus. Veondus. Veonduse liigid. Teedevõrk ja sadamad. Eesti-sisesed veod. Transiitveondus ja logistika. Eesti osalemine rahvusvahelistes vedudes. Teenindus. Teenuste mõiste ja tähtsus. Äri- ja sotsiaalteenused. Välismajandussidemed. Väliskaubanduse struktuur ja geograafia.

3.4. Euroopa

3.4.1. Euroopa asend ja piiritlemine. Euroopa loodus ja loodusvarad: pinnamood, maavarad, kliima, veestik, mullad ja taimkate.

3.4.2. Euroopa rahvastik ja asustus. Euroopa poliitiline kaart. Euroopa Liit. Euroopa regioonide looduslik, sotsiaalne ja kultuuriline omapära.

4. Õpitulemused

Põhikooli lõpetaja:
• omab ettekujutust Maa siseehitusest ja maakoore ehitusest, sh laamade liikumisest ja sellega seotud nähtustest;
• oskab tuua näiteid erinevatest kivimitest ja setetest ning selgitada nende tekkimist;
• oskab nimetada maismaa pinnavorme ja iseloomustada nende kujunemist, erinevust väliskuju ja üldkõrguse järgi;
• oskab selgitada välisjõudude mõju pinnamoele ning tuua vastavaid näiteid;
• teab tähtsamaid kliimat kujundavaid tegureid;
• oskab iseloomustada kliimavöötmete kliimat;
• oskab tuua näiteid inimtegevuse mõjust kliimale;
• teab vee jaotumist Maal, erinevaid veekogusid ja nende veerežiimi ning veetaseme muutumise peamisi põhjuseid;
• oskab selgitada liustike tekkepõhjusi, mandri ja mägiliustike erinevust ning tuua näiteid nende levikust;
• teab peamiste loodusvööndite (jää- ja külmakõrb, tundra, parasvöötme mets, parasvöötme rohtla, vahemerelised alad, lähistroopilised metsad, kõrbed, savannid, vihmametsad) levikut ja oskab neid iseloomustada (kliima, mullatekke tingimused, tüüpilised taimed ja loomad);
• oskab seletada looduse ja inimtegevuse vastasmõju ning nimetada peamisi keskkonnaprobleeme erinevates loodusvööndites;
• oskab selgitada kõrgusvööndilisuse kujunemist ja tuua vastavaid näiteid;
• teab maailma tihedamini ja hõredamini asustatud alasid, oskab kaardi abil iseloomustada rahvastiku paiknemist ja analüüsida seda mõjutanud tegureid;
• teab riigi või selle osa rahvaarvu mõjutavaid tegureid;
• teab eri rahvaste ja riikide rolli geograafilise maailmapildi avardumises;
• oskab analüüsida Eesti loodus-, majandus- ja poliitgeograafilist asendit;
• mõistab geograafilisest asendist tulenevaid tegureid Eesti majanduse ja sotsiaalelu korraldamisel;
• oskab üldjoontes iseloomustada Eesti geoloogilist ehitust, pinnamoodi, kliimat, veestikku, mullastikku ja taimestikku, selgitada nendevahelisi seoseid;
• teab Eestis leiduvaid maavarasid, nende kasutamisvõimalusi ja kasutamisega seonduvaid probleeme;
• oskab iseloomustada Eesti rahvastiku ja asustuse peamisi arengujooni;
• teab ja oskab analüüsida olulisemaid Eesti majandust mõjutavaid tegureid;
• oskab analüüsida Eesti peamiste majandusharude arengueeldusi ja praegust olukorda;
• teab peamisi Eesti välismajandussidemeid;
• oskab iseloomustada oma koduasulat sotsiaal-majanduslikust aspektist;
• oskab kasutada kaarte ja teisi geograafiliste nähtuste esitusviise ning tehnikaid, et hankida, töödelda ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
• oskab analüüsida tabeleid, graafikuid ja diagramme, teha järeldusi neil esitatud nähtuste sisu ja arengusuundade kohta;
• oskab teha looduses lihtsate vahenditega mõõtmisi ja vaatlusi.

3. peatükk

GEOGRAAFIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• saab aru looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning nendevahelistest seostest;
• oskab hinnata inimtegevuse võimalusi ja tegevuse tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes;
• on teadlik kohalikest, regionaalsetest ja globaalsetest keskkonnaprobleemidest;
• väärtustab jätkusuutlikku arengut;
• saab aru maailmamajanduse kui süsteemi talitlemisest, teab Eesti kohta selles;
• oskab kasutada kaarte, pilte, diagramme, et hankida, töödelda ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
• oskab leida geograafiateavet erinevatest allikatest, kasutada infotehnoloogiavahendeid teabe hankimiseks, korrastamiseks ja esitamiseks;
• oskab teavet kriitiliselt hinnata ja oma seisukohta põhjendada;
• oskab kasutada geograafiatunnis omandatud teadmisi ja oskusi igapäevaelus toimetulekuks.

2. Õppetegevus

2.1. Gümnaasiumis jätkub loodus- ja inimgeograafia teemade käsitlemine, kuid nüüd juba põhjalikumalt ja maailma tasandil. Kuna inimgeograafia kursus toetub väga tugevalt majandusõpetusele ning seostub tihedalt ajaloo-, kodaniku- ja ühiskonnaõpetusega, siis eeldab see nende ainete integreeritud käsitlemist ja õiget järjestamist kooliõppekavas. Gümnaasiumi loodusgeograafia kursuses on tugev rõhuasetus keskkonnaproblemaatikal, mis eeldab põhjalikke eelteadmisi füüsikast, keemiast ja bioloogiast. Selleks et geograafia saaks anda õpilastele maailmast üldistava tervikpildi, on nimetatud kursusi soovitatav õpetada gümnaasiumi lõpuklassides.

2.2. Gümnaasiumis peaks geograafia õpetamisel kasutama varasemast enam õpilaste iseseisval tööl põhinevaid õppemeetodeid: arutlust, diskussioone, rolli- ja otsustusmänge, probleemülesannete lahendamist, referaatide ja uurimistööde koostamist jne. Õppetegevus peaks olema suunatud arutluse ja analüüsi kaudu seoste loomise ja järelduste tegemise oskuse kujundamisele; põhjendatud isikliku suhtumise, iseseisva mõtlemise ja otsuste tegemise oskuse kujundamisele.

3. Õppesisu

3.1. Üldmaateadus

3.1.1. TEADUSLIK MEETOD kui mõtlemisviis. Erinevad teaduslikud uurimismeetodid. Teaduse ja tehnoloogia areng. Teaduse kitsaskohad. Murrangulised loodusteaduslikud avastused teadusajaloos.

3.1.2. KAASAEGSED UURIMISMEETODID GEOGRAAFIAS. Arvutikaardid. Andmete graafilised esitusviisid. Geoinfosüsteemid ja nende rakendused. Koha määramise meetodid ja nende rakendused.

3.1.3. EVOLUTSIOON JA KESKKOND. Maa teke ja areng. Geoloogiline ajaskaala. Geoloogiliste ja bioloogiliste protsesside kulgemise kiirus. Inimese teke ja areng. Rahvaarvu kasv ja inimtegevuse mõju keskkonnale. Ressursid ja jätkusuutlik areng.

3.1.4. MAA KUI SÜSTEEM. Süsteemi mõiste. Erinevad süsteemid. Maa sfäärid kui süsteemid: litosfäär, pedosfäär, hüdrosfäär, atmosfäär, biosfäär. Aine ja energiaringed Maa süsteemides. Maa süsteemide vahelised seosed.

3.1.5. MAA ENERGIASÜSTEEM. Maakera energiabilanss: päikeseenergia, Maa siseenergia, gravitatsioonienergia. Energia liigid ja nende avaldumine looduses. Inimeste energiatarve.

3.1.6. LITOSFÄÄR. Litosfääri koostis. Laamtektoonika. Kivimite ringe. Erinevad kivimid ja maagid kui maavarad. Kaevanduste mõju keskkonnale. Vulkanism ja selle tagajärjed. Ohu vähendamine ja vältimine. Maavärinad ja nende tagajärjed. Maavärinate tugevuse mõõtmine. Ohu vähendamine ja vältimine. Maalihked. Gravitatsiooni, vee ja seismilisuse osa maalihetes.

3.1.7. PEDOSFÄÄR. Murenemine: füüsikaline (rabenemine) ja keemiline (porsumine) murenemine. Mullaprofiilid ja mulla tekkeprotsessid. Mullaviljakuse vähenemine (vee ja tuule erosioon, kõrbestumine). Muld kui ressurss. Muldade kaitse.

3.1.8. ATMOSFÄÄR. Atmosfääri koostis ja ehitus. Kiirgusbilanss. Õhutsirkulatsioon. Tsüklonid ja antitsüklonid. Tormid. Maa ja mere mõju õhutsirkulatsioonile. Õhuniiskus ja sademete globaalne jaotus. Inimese mõju atmosfääri koostisele. Happevihmad. Sudu. Osooniaugud. Kasvuhooneefekt. Õhu saastumine, seire ja rahvusvahelised lepped.

3.1.9. HÜDROSFÄÄR. Vee jaotumine ja vee ringe Maal. Jõed. Veerežiim ja äravool. Kliima mõju äravoolule. Üleujutused ja nende kahjustused. Voolusäng ja sellega seotud protsessid. Lammid ja settetasandikud. Põhjavesi. Põhjavee kujunemine, filtratsioon. Põhjavee kasutamine ja kaitse. Põhjavee alanemine ja reostumine. Merevee omadused ja vee liikumine ookeanis. Soolsus, temperatuur ja tihedus. Meretaseme kõikumised. Rannikute erosioon. Tormikahjustused, üleujutused. Ookeanide reostumine. Rahvusvahelised lepped maailmamere ja selle elustiku kasutamisel.

3.1.10. BIOSFÄÄR. Energiavoog biosfääris ja selle osades. Taimetoitained ja primaarproduktsioon. Metsa, rohumaa, põllu ja veekogude energiasüsteemid ja produktiivsus.

3.1.11. MAA SÜSTEEMIDE VAHELISED SEOSED. Inimtegevuse ja Maa süsteemide vastastikmõju. Maastikuline mitmekesisus. Keskkonnamuutused ja seire. Keskkonnatehnoloogia.

3.2. Maailma ühiskonnageograafia

3.2.1. MAAILMAMAJANDUSE JA MAAILMA POLIITILISE KAARDI KUJUNEMINE. Kaasaegse maailma poliitiline kaart. Riikide arengutaseme näitajad. Kõrgeltarenenud Põhjariigid ja arengumaad. Maailmamajanduse ja maailma poliitilise kaardi kujunemine. Agraarühiskonnast infoühiskonnani. Iseseisev ja sõltuv industrialiseerumine. Koloniaalsüsteemi lagunemine ja murrang maailma poliitilisel kaardil.

3.2.2. MAAILMA RAHVASTIK JA RAHVASTIKUPROTSESSID. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Sündimus, suremus ja iive maailma erinevates regioonides. Demograafiline üleminek. Rahvastikupoliitika. Ränded, nende põhjused. Rahvusvahelised ränded. Rahvastiku paiknemine. Linnastumine. Linnastumise kulg maailmas. Keskkonnaprobleemid suurlinnades. Usundid. Peamised tsivilisatsioonid.

3.2.3. MAJANDUSSEKTORITE GEOGRAAFIA. Kaasaegsed muutused maailmamajanduses. Majanduse üldine struktuur ja selle arengud. Üleminek kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Majanduse globaliseerumine. Rahvusvahelised firmad ja majandusorganisatsioonid.

3.2.4. PÕLLUMAJANDUS JA TOIDUAINETÖÖSTUS. Põllumajanduse looduslikud arengueeldused. Maailma agrokliimavöötmed. Põllumajandusliku tootmise vormid ja nende levik maailmas. Regioonide põllumajandus. Peamiste põllumajandussaaduste tootmise, töötlemise ja kaubanduse geograafia. Põllumajandusega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Maailma rahvastiku toiduprobleemid.

3.2.5. KALANDUS. Kalavarud. Kalanduse vormid ja nende levik. Maailma kalapüügi ja kalasaadustega kauplemise geograafia. Maailmamere keskkonnaprobleemid.

3.2.6. METSAMAJANDUS JA METSATÖÖSTUS. Maailma metsatüübid ja metsavarud. Metsade majandamise põhimõtted. Maailma eri regioonide metsamajandus ja metsatööstus. Metsade hävimine ja selle peamised põhjused. Metsade kaitse.

3.2.7. ENERGIAMAJANDUS. Kaasaegse energiamajanduse struktuur. Alternatiivenergia kasutusvõimalused erinevates loodusvööndites, sellega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Nafta ja maagaasi tootmine, transport ja töötlemine. Tahkete kütuste kaevandamine ja kasutamine. Fossiilsete kütuste kasutamisega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Elektroenergeetika. Regioonide energiamajandus.

3.2.8. METALLURGIA. Metallurgia areng ja metallurgiaettevõtete paiknemine tänapäeval. Metallide tootmise geograafia.

3.2.9. MASINATÖÖSTUS. Masinatööstuse jagunemine vanadeks, uuteks ja uusimateks harudeks. Vanade masinaehitusharude paigutuse põhijooned. Fordistlik tootmiskorraldus uutes harudes ja selle mõju masinatööstuse globaliseerumisele. Uute ja uusimate harude paigutuse põhijooned.

3.2.10. KERGETÖÖSTUS. Kergetööstuse koosseis ja areng. Kergetööstuse paiknemist mõjutavad tegurid. Tootmise geograafia ja maailmamajanduslikud sidemed.

3.2.11. TRANSPORT JA SIDE. Transpordiliigid ja vedude järgud. Logistika. Regioonide veondus. Rahvusvahelised veoteenused. Side ja infosüsteemid.

3.2.12. TEENUSED. Teenuste osatähtsuse kasv. Teenuste struktuur. Äri-, sotsiaal- ja teadusteenused. Puhkemajandus ja selle geograafia.

4. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• saab aru looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning teab nende ruumilist levikut;
• oskab analüüsida ja leida seoseid looduses ja ühiskonnas toimuvate nähtuste ja protsesside vahel;
• oskab selgitada looduskatastroofide – maavärinate, vulkaanide, tormide, üleujutuste ja maalihete tekkepõhjusi, teab nende peamisi esinemisalasid ning oskab analüüsida võimalikke tagajärgi;
• mõistab maailmamajandust kujundanud ja praegu toimivaid protsesse ning selle tulemusena tekkinud majandusharude paiknemist maailmas;
• oskab üldjoontes selgitada majanduse struktuuri omapära erinevates ühiskondades (juhtivaid majandusharusid ja nende vahekorda);
• oskab selgitada poliitilise kaardi omapära erinevatel ajalooperioodidel;
• teab muutusi loodusressursside tähtsustamises, kasutamises ja jaotumises;
• mõistab maailmas toimuvaid rahvastiku- ja kultuuriprotsesse;
• oskab iseloomustada demograafilise ülemineku etappe;
• teab sündimust ja suremust mõjutavaid tegureid;
• teab peamisi rände põhjusi ja nende suundi ning mõju teistele ühiskonnaprotsessidele;
• oskab seletada peamisi muutusi rahvastiku hõives;
• mõistab asulate kujunemisprotsesse, talitlemist ja asulate omavahelisi seoseid;
• teab linnastumisega kaasnevaid sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme;
• väärtustab maailma looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust;
• oskab kasutada kaarte ja infotehnoloogiavahendeid teabe hankimiseks, korrastamiseks ja esitamiseks (arvutikaardid, Internet, CD jne);
• oskab analüüsida tabeleid, graafikuid ja diagramme, teha järeldusi neil esitatud nähtuste arengusuundadest;
• oskab rakendada geograafiateadmisi ökoloogia-, demograafia- ja poliitilistes diskussioonides;
• mõistab looduse ja ühiskonna vastastikmõjusid kohalikul, regionaalsel ja globaalsel tasandil, saab aru säästliku arengu vajadusest;
• oskab kasutada geograafiateadmisi igapäevaelus ja tulevikukavade tegemisel.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 12

BIOLOOGIA

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Bioloogia põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Bioloogial on oluline koht õpilaste loodusteadusliku maailmapildi kujunemises. Bioloogia õppimise kaudu kujunevad õpilastel loodusalased ja mitmed teised elutähtsad pädevused, omandatakse püsivad positiivsed hoiakud kõige elava suhtes, väärtustatakse säästev ja vastutustundlik eluviis. Areneb igapäevase eluga seonduvate bioloogiaprobleemide lahendamise ja kompetentsete otsuste tegemise oskus, mis ühtlasi suurendab õpilaste toimetulekut looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas. Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud integreerituna teistes õppeainetes omandatuga on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele.

1.2. Koolibioloogia õpetuslikeks eesmärkideks on eluslooduse, organismide mitmekesisuse, nende ehituse ja talitluse, pärilikkuse, evolutsiooni ja ökoloogia ning elukeskkonna kaitse põhiprintsiipidest ülevaate saamine, bioloogia haruteadustes kasutatavate põhimõistete omandamine ning inimese eripära ja tervislike eluviiside tutvustamine. Õpitakse tundma bioloogiale omaseid teaduslikke meetodeid, millega seostub vajaliku info hankimine ja selle tõepärasuse hindamine.

1.3. Õpiprotsess lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest iseärasustest ja tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Kujundatakse positiivset hoiakut bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse suhtes, mis muu hulgas väljendub teadlikult vastutustundlikus ja säästvas suhtumises oma elukeskkonda ning eetiliste, moraalsete ja esteetiliste aspektide arvestamises igapäevaelu probleemide lahendamisel.

1.4. Õppeprotsess on õpilasekeskne, erinevate koostöövormide arendamisel arvestatakse õpilaste ealisi ja individuaalseid iseärasusi. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppetegevuse üheks rõhuasetuseks on teadusliku meetodi omandamine ning selle rakendamine looduslikust ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevate probleemide lahendamisel. Õpilased saavad ülevaate kaasaja bioloogia põhilistest saavutustest, seaduspärasustest, teooriatest ning tulevikusuundumustest, see abistab neid ühtlasi tulevases elukutsevalikus. Õppeprotsessi käigus omandatakse erinevate, sh elektrooniliste teabeallikate kasutamise ja nendes leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste bioloogiateadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad neil erinevaid loodusnähtusi kirjeldada, selgitada ja prognoosida.

1.5. Õppeprotsessis pööratakse suurt tähelepanu õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele. Selle tõstmiseks kasutatakse mitmekesiseid aktiivõppe meetodeid, vorme ja võtteid: probleem- ja projektõpet, rollimänge, diskussioone, dispuute, ajurünnakuid, mõistekaartide koostamist, õppekäike, ekskursioone jne. Arvestataval kohal on referaatide ja suuliste ning stendiettekannete koostamine. Õppeprotsessi kõigis etappides kasutatakse kaasaegseid infotehnoloogiavahendeid.

1.6. Bioloogiateadmiste omandamisel on oluline koht praktilistel, sh uurimuslikel töödel, mille käigus õpilased omandavad probleemide püstitamise, hüpoteeside formuleerimise ja katsete või vaatluste planeerimise ning nende läbiviimise oskused. Viimane seostub töövahendite korrektse kasutamisega ning otstarbeka uurimis- ja vaatlusmetoodika valikuga. Tähtsal kohal on saadud tulemuste analüüsi ning nende kirjaliku ja suulise kokkuvõtliku esituse oskus.

2. peatükk

BIOLOOGIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE

1. Õppe-eesmärgid

Põhikooli bioloogiõpetusega taotletakse, et õpilane:
• tunneb huvi ja austust eluslooduse vastu;
• saab aru bioloogia õppimise vajadusest;
• omandab teadmisi eluslooduse objektidest ja nähtustest ning seal toimuvatest protsessidest;
• teab elusa ja eluta looduse vastastikuseid seoseid;
• omandab põhilisi teadmisi bioloogia põhiseisukohtadest ja -teooriatest;
• omandab teadmisi erinevatest organismidest, nende ehitusest ja talitlusest;
• omandab teadmisi ökosüsteemidest ja neid asustavatest liikidest;
• omandab teadmisi loodus- ja keskkonnakaitse põhiprintsiipidest ja nende rakendustest;
• oskab vaadelda ja kirjeldada bioloogilisi objekte ja kasutada lihtsamaid uurimismeetodeid;
• oskab kasutada bioloogias õpitut tavaelu probleemide lahendamisel;
• oskab kasutada erinevaid allikaid bioloogiateabe otsimiseks, neid kriitiliselt hinnata;
• oskab kasutada omandatud teadmisi otsustuste tegemisel ja hinnangute andmisel;
• oskab näha loodusega seotud probleeme ja esitada nende sisulisi lahendusi;
• väärtustab bioloogilist mitmekesisust;
• väärtustab tervislikke eluviise;
• suhtub vastutustundlikult elukeskkonda.

2. Õppetegevus

2.1. Põhikooli bioloogiaõpetus põhineb loodusõpetusest saadud teadmistel, oskustel ja hoiakutel ning jätkab ja täpsustab eluslooduse tundmaõppimist. Bioloogia õppimise seisukohalt on eriti olulised varem omandatud õpioskused, sh oskused teha lihtsamaid loodusvaatlusi ja väljendada looduse kohta oma tähelepanekuid.

2.2. Õpitakse tundma bioloogiateaduse uurimisobjekte, -meetodeid ja -tulemusi. Lähtutakse eakohasuse ja individualiseerituse printsiipidest.

2.3. 7. klassis algab bioloogia süstemaatiline õppimine. Põhikoolis on selle käsitlus suures osas kognitivistlik. Õpilaste tundeelu arendamisel on olulised bioloogiatundides saadud kogemused looduse ilust, samuti looduses käitumise oskused ja positiivsed emotsioonid. Olulist osa etendavad hinnangulis-emotsionaalne ja praktiline tegevus, kus vaatlustel ja katsetel on suur osakaal.

2.4. Et eesmärgiks on arendada isiksust, kes väärtustab teadmisi ja õppimist kui elukestvat protsessi, on õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise tõhusaks vahendiks probleemolukordade loomine ja lahendamine.

2.5. Õpilastes tuleb kujundada uurimistöö oskusi ja vilumusi, kasutada tunnis rühmatööd, kompleksprobleemide (ka ainepiire ületatavate) lahendamiseks projektõpet, arendada diskussioone ja teisi aktiivõppe meetodeid. On oluline, et õpilastel areneks kriitiline ja loov mõtlemine, et õpitakse märkama elus ja eluta looduse probleeme, esitama küsimusi, analüüsima andmeid, tegema järeldusi ja andma argumenteeritud hinnanguid. Arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise oskusi, õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ja prognoosima erinevate lahendusviiside ning otsuste tagajärgi.

2.6. Hinnatakse teadmisi, nende rakendamist, analüüsi- ja sünteesioskust ning põhjendatud hinnangute andmist.

2.7. Bioloogia õppimise käigus kujundatakse eelkõige looduspädevusi, kuid arendatakse ka kommunikatiivseid, sotsiaalseid, refleksiooni- jm pädevusi. Õpetajal on enamasti aktiivset õppekeskkonda loov ja õpimotivatsiooni tõstev roll. Õppeprotsessis kasutatakse kaasaegseid innfotehnoloogiavahendeid, olulisel kohal on õpilaste iseseisev töö ja koostööl põhinev õpe. Õpilasi suunatakse lugema loodusteaduslikku kirjandust, vaatama loodusteaduslikke telesaateid, videofilme. Bioloogia õpetamisel on oluline laiendada õpikeskkonda: korraldada õppekäike, ekskursioone, osaleda kohalikes ja rahvusvahelistes projektides.

3. Õppesisu

3.1. ELU TUNNUSED. Eluslooduse liigitus. Organismi peamised eluavaldused.

3.2. SELGROOGSED LOOMAD. Kalade, kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate välis- ja siseehitus ning kohastumine elukeskkonnaga. Sigimine ja areng. Selgroogsete mitmekesisus ja inimese koht loomariigis. Loomade osa ökosüsteemides ja tähtsus inimese elus.

3.3. TAIMED. Õistaimed. Taimeorganid, nende ülesanded. Ülevaade taimerakust. Põhilised taimekoed. Õistaimede paljunemine ja levimisviisid. Paljasseemnetaimede, sõnajalgtaimede, sammaltaimede ehitus ja eripära. Kõrgemate taimede mitmekesisus, nende osa ökosüsteemides ja tähtsus inimese elus.

3.4. MIKROSKOOPILINE MAAILM. Taime- ja loomaraku ehituse võrdlus. Viirused. Viirused kui rakuparasiidid. Bakterid kui eeltuumsed organismid. Bakterite ehituse ja talitluse iseärasused. Bakterite osa looduses ja tähtsus inimese elus. Algloomad, nende ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Algloomade osa looduses ja tähtsus inimese elus.

3.5. SEENED, VETIKAD, SAMBLIKUD. Seente mitmekesisus, nende ehituslikud iseärasused ja paljunemine. Seente osa looduses ja tähtsus inimese elus. Vetikad. Ainu- ja hulkraksed vetikad, nende paljunemine. Vetikate osa looduses ja tähtsus inimese elus. Samblikud. Samblike ehituslikud iseärasused, paljunemine. Samblike osa looduses ja tähtsus inimese elus.

3.6. SELGROOTUD LOOMAD. Käsnade, ainuõõssete, usside, limuste, lülijalgsete ja okasnahksete üldiseloomustus, nende sigimine ja areng, mitmekesisus. Selgrootute loomade osa looduses ning tähtsus inimese elus. Selgroogsete ja selgrootute loomade võrdlus.

3.7. ORGANISMIDE KOOSELU. Ökosüsteem. Populatsioon, liik ja kooslus. Toiduahelad ja toiduvõrgustik. Organismide aine- ja energiavahetuse iseärasused. Auto- ja heterotroofsed organismid. Organismide kooseluvormid ja vastastikused suhted. Inimtegevuse mõju ökosüsteemidele. Biosfäär. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Looduskaitse Eestis. Globaalprobleemid. Säästev areng.

3.8. INIMESE EHITUSE ÜLDPLAAN. Raku, koe, elundi, elundkonna, organismi tasandid.

3.9. INIMESE ELUNDKONNAD. Nahk. Tugi- ja liikumiselundkond, veri ja vereringeelundkond, hingamiselundkond, seedeelundkond, erituselundkond, närvisüsteem ja meeleelundid, sisenõrenäärmed, immuunsüsteem ning suguelundkond. Inimese elundkondade ehituse ja talitluse põhijooned. Inimese areng viljastumisest surmani. Inimorganism kui tervik.

3.10. PÄRILIKKUS. Pärilikkuse alused: DNA, geenid, kromosoomid. Soo määramine. Pärilik muutlikkus, selle seos paljunemisviisidega. Mittepärilik muutlikkus. Muudetud pärilikkusega organismid. Pärilikud ja mittepärilikud haigused.

3.11. ELUSLOODUSE EVOLUTSIOON. Ülevaade eluslooduse süsteemist. Pärilik muutlikkus evolutsiooni materjalina. Olelusvõitlus ja looduslik valik. Liigitekke mehhanismid. Inimese bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon.

4. Õpitulemused

4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• elu peamisi tunnuseid ja organisatsioonitasemeid;
• raku üldist ehitust ja talitlust;
• organismide ehitust, peamisi talitluslikke protsesse ja elutegevuse iseärasusi;
• tuntumaid organismirühmi, nendevahelisi seoseid, sarnasusi ja erinevusi;
• erinevate organismirühmade kasutamist ja mõjutamist;
• inimese elundkondade ehituse ja talitluse põhijooni;
• inimese individuaalse arengu etappe;
• pärilikkuse aluseid;
• eluslooduse evolutsiooni põhimehhanisme;
• organismide ja keskkonna vastastikuseid seoseid;
• säästliku eluviisi põhimõtteid;
• loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid;
• määrajate kasutamisvõimalusi.

4.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• eristada elusat elutust;
• ära tunda õpitud bioloogilisi liike ja neid omavahel võrrelda;
• joonistelt ära tunda organismide elundeid ja elundkondi;
• selgitada organismide ehituse ja talitluse vahelisi seoseid;
• selgitada seoseid organismide ja keskkonna vahel;
• selgitada bioloogilise mitmekesisuse tähtsust;
• selgitada ja arvestada seoseid inimtegevuse ja looduslike protsesside vahel;
• järgida tervisliku ja säästliku eluviisi põhimõtteid;
• rakendada bioloogiatundides omandatud teadmisi ja seostada neid teistest teabeallikatest saadutega;
• kasutada luupi, mikroskoopi jt bioloogias enamkasutatavaid vahendeid;
• planeerida ja teha lihtsamaid bioloogilisi katseid;
• teha vaatlusi, vormistada tulemusi ja esitada neid suuliselt ja kirjalikult;
• orienteeruda õpikutes ja teatmeteostes, töötada teksti ja joonistega;
• leida vajalikku bioloogiateavet kirjandusest ja Internetist;
• prognoosida oma tegevuse mõju loodusele.

3. peatükk

BIOLOOGIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi bioloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab tervikliku loodusteadusliku maailmapildi;
• saab aru bioloogia osast loodusteadustes, selle üldisest ja erilisest tähendusest;
• omandab positiivse hoiaku bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse suhtes;
• oskab hinnata elusloodusega seonduvaid eetilisi, moraalseid ja esteetilisi aspekte;
• saab aru eluslooduse mitmekesisuse vormidest ja nende säilitamise tähtsusest;
• teab loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid ja probleeme;
• tunneb austust eluslooduse vastu ja suhtub vastutustundlikult looduskeskkonda;
• väärtustab bioloogilist mitmekesisust;
• oskab rakendada teadusliku uurimise meetodeid lihtsamate loodusteaduslike probleemide lahendamisel;
• süvendab teadmisi bioloogia põhiteooriatest ja üldistest seaduspärasustest, saab aru nende rakenduslikest väärtustest;
• oskab kasutada bioloogias omandatud teadmisi igapäevase eluga seonduvate probleemide lahendamisel;
• oskab bioloogias õpitut kasutada loodusnähtuste kirjeldamisel, selgitamisel ja prognoosimisel;
• kasutab bioloogiateabe hankimiseks ja võrdlemiseks erinevaid allikaid, oskab hinnata nende tõepärasust;
• mõistab seoseid looduslike ja ühiskondlike protsesside vahel;
• orienteerub bioloogiateadmisi ja -oskusi nõudvates elukutsetes.

2. Õppetegevus

2.1. Bioloogia õpetamisega gümnaasiumis süvendatakse põhikoolis omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi. Taotletakse õpilaste loodusteadusliku maailmapildi avardumist, mis tugineb senisest enam bioloogia haruteaduste põhilistele teooriatele, üldistele seaduspärasustele ja nende rakenduslikele aspektidele. Õpilaste teoreetilised teadmised kinnistuvad õpilasekeskses individualiseeritud õppetegevuses. Õpilased omandavad iseseisva töö oskused erinevate teabeallikatega ning suudavad hinnata nendes esitatud teabe tõepärasust. Seejuures kasutatakse infotehnoloogiavahendeid.

2.2. Õpilased omandavad praktiliste tööde läbiviimise käigus bioloogias ja teistes loodusteadustes kasutatavaid uurimismeetodeid, neid rakendatakse vaatluste ja eksperimentide läbiviimisel. Seejuures arvestatakse ohutustehnika nõudeid. Õpitakse sõnastama teaduslikke bioloogiaprobleeme ja nende alusel hüpoteese püstitama. Viimaste kontrollimiseks planeerivad õpilased reaalselt teostatavaid praktilisi töid ning õpivad saadud tulemusi vormistama, analüüsima ja nendest järeldusi tegema. Olulisel kohal on uurimistöö vormistamise ning selle kirjaliku ja suulise esitamise oskused.

2.3. Bioloogia õpetamisel on soovitatav laiendada õppekeskkonda: korraldada õppekäike, ekskursioone, osaleda mitmesugustes projektides, kasutada infotehnoloogiavahendeid. Faktiteadmiste omandamise kõrval pööratakse õppeprotsessis tähelepanu õpilaste mõtlemisvõime arendamisele. Selleks kombineeritakse oskuslikult erinevaid tunnimetoodikaid, kasutatakse mitmekülgseid teadmiste kontrolli meetodeid. Klassi-, rühma- ja individuaaltöö käigus õpitakse tekstides, piltidel, joonistel ja graafikutel esitatud informatsiooni analüüsima, sünteesima ning argumenteeritud hinnanguid andma. Õpilased õpivad hinnangute andmisel ja otsuste langetamisel arvestama kaasaja teaduse seisukohti, normatiivdokumente, majanduslikke kaalutlusi, aga ka moraali ja eetika seisukohti.

2.4. Bioloogia õpetamisel pööratakse tähelepanu nüüdisaja bioloogiateaduse põhitulemustele ning arengusuundadele. Olulisel kohal on nende rakendusteaduslikud väljundid igapäevases elus. Koos sellega antakse õpilastele võimalikult terviklik pilt kaasaja bioloogia haruteadustest ning nende seostest teiste loodusteadustega. Õpilased saavad ülevaate bioloogiateadustega tegelevatest Eesti õppe- ja teadusasutustest ning nendes edasiõppimise võimalustest. Sellega arendatakse õpilaste karjääriteadlikkust.

3. Õppesisu

3.1. I kursus

3.1.1. ELU OLEMUS. Elu tunnused. Eluslooduse organiseerituse tasemed. Teadusliku uurimise meetodite rakendamine.

3.1.2. ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS. Keemilised elemendid ja anorgaanilised ühendid organismides. Orgaanilised ühendid: süsivesikud, lipiidid, valgud ja nukleiinhapped, nende ülesanded.

3.1.3. RAKK. Rakuteooria. Eukarüootse raku ehitus ja talitlus. Looma-, taime- ja seeneraku eripära. Ainu- ja hulkraksus. Eeltuumse raku ehitus. Bakterite ehitus ja paljunemine, nende osa looduses ja inimtegevuses.

3.2. II kursus

3.2.1. ORGANISMIDE AINE- JA ENERGIAVAHETUS. Organismide aine- ja energiavahetuse põhijooned. Raku metabolism ja organismi üldine ainevahetus. Fotosüntees ja selle tähtsus. Organismide varustamine energiaga.

3.2.2. ORGANISMIDE PALJUNEMINE JA ARENG. Rakkude jagunemine. Interfaas ja mitoos. Meioos. Organismide suguline ja mittesuguline paljunemine. Loomade paljunemise, kasvu ja arengu eripära. Inimese sugurakkude areng. Inimese viljastumine, embrüonaalne ja sünnijärgne areng. Taimede paljunemise ja arengu iseärasused.

3.2.3. PÄRILIKKUS. Molekulaarbioloogilised põhiprotsessid: replikatsioon, transkriptsioon ja translatsioon. Geenide avaldumine ja selle regulatsioon. Viiruste mitmekesisus ja tähtsus, nende paljunemine DNA viiruse näitel. Mendeli seadused. Soo määramise geneetiline mehhanism erinevatel organismirühmadel. Inimesel esinevad geneetilised puuded. Geneetika ülesanded. Pärilik ja mittepärilik muutlikkus, nende vormid.

3.3. III kursus

3.3.1. RAKENDUSBIOLOOGIA. Bioloogia seos teiste teadustega. Erinevate organismide biotehnoloogilisi rakendusi. Biotehnoloogia ja sellega kaasnevad eetilised probleemid. Geenitehnoloogia, selle arengusuunad. Bioloogia osa meditsiinis.

3.3.2. INIMENE. Inimorganismi üldiseloomustus. Inimese põhilised elutalitlused, nende neuraalne ja humoraalne regulatsioon. Kõrgem närvitalitlus. Inimene kui tervikorganism.

3.4. IV kursus

3.4.1. ORGANISMIDE KOOSEKSISTEERIMINE. Peamised ökoloogilised tegurid. Organismidevahelised suhted. Populatsioon. Ökosüsteemid: iseloomustus, energiavoog, aineringe ja ajalised muutused. Biosfääri iseloomustus ja selle muutused. Bioloogiline mitmekesisus. Keskkonnakaitse regionaal- ja globaal-probleemid. Looduskaitse ja keskkonnapoliitika.

3.4.2. ELU PÄRITOLU. Elu päritolu ja esialgne areng. Elu areng Maal. Evolutsiooni tõendid. Eluslooduse süstemaatika erinevad käsitlused. Evolutsiooni geneetilised alused. Looduslik valik ja selle vormid. Mikro- ja makroevolutsioonilised protsessid. Inimese evolutsioon.

4. Õpitulemused

4.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
• põhilisi elu tunnuseid ja eluslooduse organiseerituse tasemeid;
• organismides esinevaid peamisi keemilisi ühendeid ja nende funktsioone;
• rakkude ehitust ja talitlust erinevates organismides;
• ainevahetuslikke põhiprotsesse ja nende osa organismide elutegevuses;
• pärilikkuse seaduspärasusi ja nende molekulaarseid aluseid;
• erinevate organismide paljunemise ja arengu peamisi seaduspärasusi;
• inimese põhilisi elutalitlusi ja nende regulatsioonimehhanisme;
• inimese kõrgema närvitalitluse iseärasusi;
• bioloogia rakendusteaduslikke külgi;
• organismidevahelisi suhteid ja seoseid keskkonnaga;
• ökosüsteemide ja biosfääri struktuuri ja neis toimuvaid aineringeid;
• loodus- ja keskkonnakaitse probleeme;
• elutekke hüpoteese;
• looduses esinevaid mikro- ja makroevolutsioonilisi protsesse;
• eluslooduse süsteemse käsitluse võimalusi;
• inimese evolutsiooni põhiseisukohti;
• bioloogiateadmisi ja -oskusi nõudvaid elukutseid.

4.2. Gümnaasiumi lõpetaja saab aru:
• bioloogiateaduste üldisest kohast ja eripärast loodusteaduste süsteemis;
• elusa ja eluta looduse erinevustest ning nendevahelistest seostest;
• eluslooduse organiseerituse ja uurimise tasemetest;
• organismides esinevate põhiliste keemiliste ühendite funktsioonidest;
• erinevate rakutüüpide ehituslikust ja talitluslikust eripärast;
• organismide aine- ja energiavahetuse omavahelistest seostest;
• molekulaarbioloogiliste põhiprotsesside omavahelistest seostest ja nende mõjust organismide elutegevusele;
• pärilikkuse seaduspärasuste statistilisest iseloomust ja rakendusvõimalustest;
• erinevate organismirühmade tähtsusest ökosüsteemides ja inimtegevuses;
• ökosüsteemides toimuvatest protsessidest;
• organismide paljunemise ja arengu üldistest ja erilistest seaduspärasustest;
• inimese elundkondade talitluste regulatsioonimehhanismidest;
• bioloogiateaduste rakendusvõimalustest igapäevaelus;
• organismide kooseksisteerimise põhilistest seaduspärasustest;
• loodus- ja keskkonnakaitse põhiprobleemidest;
• loodusliku mitmekesisuse erinevatest avaldumisvormidest ja nende kaitse tähtsusest;
• evolutsiooniliste protsesside olemusest;
• inimese evolutsiooni võimalikest suundadest;
• inimpopulatsioonide muutumise dünaamikast.

4.3. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
• kasutada bioloogiateadmisi igapäevases elus esinevate probleemide lahendamisel ja otsuste tegemisel;
• langetada bioloogia valdkonnas põhjendatud otsuseid, arvestades seejuures teaduslikke, õiguslikke, majanduslikke, eetilisi, moraalseid ja esteetilisi aspekte;
• rakendada bioloogiaprobleemide lahendamisel teaduslikke meetodeid;
• planeerida, läbi viia ja vormistada bioloogiateadmisi nõudvaid vaatlusi ja eksperimente;
• kasutada erinevaid teatmeteoseid ja Internetti bioloogiateabe hankimisel ja selle tõesuse hindamisel;
• selgitada ja analüüsida jooniste, tabelite ja graafikute kujul esitatud bioloogiateavet;
• esitada kirjalikus ja suulises vormis eksperimendi või vaatluse tulemusi;
• selgitada ehituse ja talitluse vahelisi seoseid raku ja organismi tasemel;
• põhjendada pärilikkuse põhilisi seaduspärasusi, kasutades teadmisi molekulaarbioloogiast;
• lahendada ja vormistada geneetikaülesandeid;
• selgitada ja analüüsida erinevates ökosüsteemides esinevaid seaduspärasusi;
• analüüsida erinevaid elu tekke hüpoteese;
• selgitada liikide tekke, muutumise ja väljasuremise mehhanisme.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 13

KEEMIA

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Keemia põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Õppimine keemias nagu ka teistes loodusteadustes on protsess, mille käigus õpilane konstrueerib olemasolevale kogemusele toetudes uue teadmise, süvenevad teadmiste rakendamise oskused, kujunevad väärtushinnangud ning suhtumised.

1.2. Koolikeemia teaduslik komponent sisaldab teadmisi ja arusaamu keemilistest nähtustest ja keemia seaduspärasustest. Protsessuaalne komponent arendab oskust hankida uusi teadmisi, neid analüüsida, süstematiseerida ja rakendada nii tuntud kui ka uues olukorras. Ideeline komponent kujundab väärtushinnanguid ning suhtumist keemia osasse meid ümbritsevas maailmas, arendab oskust näha ja hinnata oma otsustuste või tegevuse võimalikke tagajärgi.

1.3. Keemial koos teiste loodusteadustega on oluline tähtsus mitte ainult ainealaste, vaid ka üldpädevuste kujundamisel ja arendamisel. Seejuures on keemial oma spetsiifika vastavalt keemia kohale ja rollile loodusteaduste süsteemis.

1.4. Keemia õppimine arendab õpilaste oskust kirjeldada vaatluste tulemusi, lugeda ja mõista keemiateksti, lahti mõtestada ja kasutada keemia märksüsteemi (keemia keelt), esitada keemiateavet erinevates koodides – verbaalselt, diagrammide ja graafikutena, mudelitena, valemite kujul – seega kujundab ja arendab õpilaste kommunikatiivset pädevust. Vajadus kasutada matemaatika- ja füüsikateadmisi ning -oskusi keemiaprobleemide kirjeldamisel ja lahendamisel, mõista nähtustevahelisi kvantitatiivseid seoseid, analüüsida ja tõlgendada keemia arvutusülesannete tulemusi ning hinnata nende tõepärasust kujundab ja arendab õpilaste matemaatikapädevust.

1.5. Keemia õppimine kujundab õpilaste tehnoloogilis-tehnilist pädevust, arendades õpilaste oskust kasutada laboris ja argielus vajalikke katsevahendeid ning reaktiive, töötada ohutult, hinnata reaktiivide ja meid ümbritsevas tehiskeskkonnas kasutatavate materjalide ohtlikkust inimeste tervisele ja looduskeskkonna seisundile, mõista keemiatööstuse ja energeetika probleeme, hankida teavet ja kasutada seda praktilises tegevuses. Vajadus mõista protsesside dünaamikat ning tasakaalu ja rakendada neid arusaamu ka looduses ning ühiskonnas toimuvate protsesside analüüsimisel ning võimalike tagajärgede hindamisel arendab õpilaste loomingulise ja kriitilise mõtlemise oskust. Samuti arendab keemiaõpe oskust mõista tervete eluviiside ja tervisliku toitumise tähtsust organismis toimuvate keemiliste protsesside tasakaalu seisukohalt, mõista puhta looduskeskkonna ja tervise vahelisi seoseid.

1.6. Keemial on oluline roll isiksuse arendamisel. Keemia õppimine arendab loogilist mõtlemist, analüüsi- ja üldistamisoskust, põhjuslike seoste mõistmist, loomingulist aktiivsust ja praktilise töö oskusi, annab aluse looduse ja ühiskonnaga seotud probleemide mõistmisele ja väärtushinnangute kujunemisele. Vastutustunnet ja austust looduse vastu, teiste inimeste ja ühiskonna suhtes, oskust näha ja hinnata oma otsustuste ja tegevuse otseseid ja kaudseid tagajärgi, oskust teha koostööd – kõiki neid väärtus- ja sotsiaalseid pädevusi kujundatakse õpilastes keemiaõppe käigus.

1.7. Vajalike pädevuste saavutamisel on oluline tähtsus õpimotivatsiooni kujundamisel, mitmesuguste probleem- ja aktiivõppe meetodite kasutamisel, süstemaatiliste tööharjumuste kujundamisel, keemiaõpingute väärtustamisel. Vajalik on keemiaprobleemide käsitlemine integreeritult teiste loodusteadustega, kasutades teistes loodusteadustes omandatud oskusi ja teadmisi.

2. peatükk

KEEMIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE

1. Õppe-eesmärgid

Põhikooli keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab lihtsa, kuid tervikliku ettekujutuse keemiast kui loodusteadusest;
• õpib tundma keemia põhimõisteid ja seaduspärasusi;
• hakkab mõistma maailma terviklikkust: keemiliste nähtuste füüsikalist olemust ja looduslike protsesside keemilist tagapõhja;
• õpib seostama keemiateadmisi teistes loodusteadustes omandatuga;
• õpib nägema ja mõistma keemilisi nähtusi kodus, looduses ja ümbritsevas elus ning tehnikas;
• õpib aru saama keemia keelest, ainete koostise ja keemiliste reaktsioonide väljendamisest valemite ja reaktsioonivõrranditega;
• õpib mõistma ja koostama keemiateksti, selgitama mõistete ja seaduspärasuste sisu;
• arendab loogilise mõtlemise, analüüsi ja järelduste tegemise oskust;
• õpib mõistma keemiliste nähtuste vahelisi loogilisi seoseid ja kvantitatiivseid seaduspärasusi;
• õpib tegema lihtsamaid arvutusi ainete valemite ja keemiliste reaktsioonide võrrandite alusel, protsentarvutusi ainete ja lahuste koostise alusel;
• õpib tegema vaatlusi, kirjeldama ja süstematiseerima nende tulemusi, eristades olulist ebaolulisest;
• õpib püstitama hüpoteese ja neid lihtsamate katsete abil kontrollima;
• omandab teadmised, oskused ja vilumused lihtsamate keemiakatsete tegemiseks, säilitades ohutuse;
• õpib väärtustama säästlikku suhtumist elukeskkonda;
• saab aru keemiateadmiste vajalikkusest.

2. Õppetegevus

2.1. Põhikooli keemiaõpetus tugineb loodusõpetuses, eriti 7. klassi loodusõpetuses omandatud teadmistele ja oskustele. Õpitakse tundma olulisemaid keemilisi objekte, nähtusi ja seaduspärasusi ning lihtsamaid uurimismeetodeid. Teoreetilisi küsimusi käsitletakse maksimaalse lihtsusega, kuid mitte vastuolus teadusliku tõega.

2.2. Õppetegevused on suunatud keemiast lihtsa, kuid tervikliku ettekujutuse loomisele ning loodusteadusliku maailmapildi kujundamisele.

2.3. Eesmärgiks on keemia põhimõistete ja seaduspärasuste sisuline omandamine, käsitledes valemeid ja reaktsioonivõrrandeid kui vahendeid keemiliste nähtuste üleskirjutamiseks, mitte omaette eesmärgina. Õppematerjali käsitlus on valdavalt induktiivne, peab arvestama õpilase arengu taset, kasutama õpilasele arusaadavaid mudeleid, eelkõige aatomite ja molekulide ehituse selgitamisel. Võimalikult palju tuleb kasutada näitmaterjali. Õppematerjali selgitamisel ja näidete valikul tuleb eelistada Eesti loodusvarade, tööstuse ja keskkonnaga seonduvat.

2.4. Õppetegevusega arendatakse õpilaste huvi keemia vastu, arusaamist keemiateadmiste vajalikkusest, oskust lugeda ja mõista keemiateksti ning märksüsteemi (valemeid ja reaktsioonivõrrandeid), selgitada õpitud mõistete ja seaduspärasuste sisu, teha nende põhjal järeldusi. Õpilasi tuleb suunata kasutama teatmeteoseid, sobiva raskusega täiendavat keemiakirjandust, infotehnoloogiavahendeid.

2.5. Olulisel kohal põhikooli keemiaõpetuses on vaatlused ja katsed. Katsed esitatakse uurimisülesannetena, mitte kindla eeskirja järgi tehtavate tööoperatsioonidena. Eelnevalt püstitatakse tööhüpotees, koos õpilastega arutatakse läbi uurimisviis ja katse läbiviimiseks vajalikud tingimused, pöörates seejuures erilist tähelepanu ohutusele. Katsetulemused peavad olema õpilasele mõistetavad, aitama õppematerjali sisu lahti mõtestada ja kinnistada. Katsete käigus õpitakse vaatlema ja kirjeldama keemilisi nähtusi ning objekte, eristama olulist ebaolulisest, vormistama ja analüüsima saadud katsetulemusi ning nende alusel hindama püstitatud tööhüpoteesi õigsust. Katsete tegemisel omandavad õpilased vajalikud tööoskused ja -võtted, saavad iseseisva ja rühmatöö kogemusi.

2.6. Kuigi põhikooli keemias ei ole arvutusülesanded omaette eesmärk, on nende lahendamine vajalik selleks, et süvendada õpilaste arusaama keemiaprobleemidest ja arendada loogilise mõtlemise oskust. Arvutusülesannete lahendamise käigus omandavad õpilased keemiliste suurustega opereerimise põhimõtted, mõistavad sügavamalt keemiliste nähtuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid ning õpivad arvutustulemuste põhjal järeldusi tegema. Arvutusülesannete lahendamine arendab õpilaste oskust rakendada oma matemaatikapädevust konkreetsete loodusteaduslike probleemide lahendamisel. Põhikooli keemiaülesannete lahendamine arendab eriti protsentarvutuse põhimõtete ja võrdelise sõltuvuse rakendamise oskust. Oluline on arendada ja kinnistada oskust hinnata lahenduskäigu õigsust ning ligikaudselt ka saadud tulemuste reaalsusele vastavust.

2.7. Keemiaõpetuse oluliseks eesmärgiks on õpilaste isiksuse arendamine. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse mitmekesiseid didaktikameetodeid, mis arendavad õpilaste aktiivsust, iseseisvust, töökust, vastutustunnet ja suhtlusoskust. Keemia õpetamisel arendatakse õpilaste kriitilise mõtlemise võimet, loovust, oskust esteetiliselt ja eetiliselt väärtustada elukeskkonda, hinnata oma tegevuse tagajärgi ning teha nende alusel eetilisi otsuseid. Õpetatakse märkama ja teadvustama keemiaga seotud probleeme looduses ja tehnikas, mõistma looduses valitsevaid seaduspärasusi ning loodusliku tasakaalu rikkumisest tulenevaid tagajärgi.

2.8. Koostöös teiste loodusteadustega arendatakse loodusteaduslikku mõtteviisi, integreerides keemias omandatud teadmisi ja arusaamu teistes loodusteadustes omandatuga.

3. Õppesisu

3.1. MILLEGA TEGELEB KEEMIA. Ained, nende omadused. Keemilised reaktsioonid. Lahused. Segude lahutamine koostisosadeks. Lahuste protsendiline koostis. Tähtsamad laborivahendid. Ohutusnõuded laboris.

3.2. AATOMI EHITUS. KEEMILISTE ELEMENTIDE PERIOODILISUSSÜSTEEM. Planetaarne aatomimudel. Keemilised elemendid. Perioodilisustabeli ehitus. Tabeli seos aatomite elektronstruktuuriga (väliskihi elektronide ja elektronkihtide arvuga).

3.3. MOLEKULID. LIHT- JA LIITAINED. Ettekujutus keemilisest sidemest. Molekulmass. Metallid ja mittemetallid, liht- ja liitained. Aine keemiline valem. Ühinemisreaktsioon. Reaktsioonivõrrand.

3.4. HAPNIK. OKSIIDID. VESINIK. Hapnik. Oksüdatsiooniaste. Oksiidid. Vesinik. Oksüdeerija ja redutseerija. Hapnik oksüdeerijana reageerimisel lihtainetega. Redoksreaktsioonid. Arvutused reaktsioonivõrrandi järgi (aatomite ja molekulide arvu põhjal).

3.5. KEEMILISTE ÜHENDITE PÕHIKLASSID. Happed, nende koostis ja omadusi. Happelised oksiidid. Aluste koostis ja omadusi. Leelised. Aluselised oksiidid. Neutralisatsioonireaktsioon. Lahuste pH-astmiku esmatutvustus. Ohutusnõuded hapete ja leeliste kasutamisel. Soolad, nende koostis, saamisvõimalusi.

3.6. ÜLEVAADE TÄHTSAMATEST METALLIDEST. Alumiinium ja raud, nende omadused, sulamid, kasutamine. Raua tootmine ja korrosioon (roostetamine). Elementide metalliliste omaduste muutus perioodilisustabelis. Metallide füüsikaliste omaduste võrdlus. Metallid redutseerijana; jaotus aktiivseteks, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivseteks metallideks. Lühiülevaade tähtsamatest metallidest (Na, Ca, Sn, Pb, Cu, Ag, Au, Zn, Hg). Metallid argielus.

3.7. AINE HULK JA MASS. Mool kui ainehulga põhiühik. Molaarmass. Moolarvutused. Arvutusi reaktsioonivõrrandite põhjal.

3.8. SÜSINIK JA SÜSINIKUÜHENDID. Süsinik lihtainena. Süsinikuühendite äärmuslikud vormid: oksiidid ja süsivesinikud. Süsinikuühendite paljusus. Ettekujutus molekulide ruumilisest ehitusest. Struktuurivalemid. Süsinikuaatomi erinevad esinemisvormid molekulides. Alkoholide ja karboksüülhapete tähtsamad esindajad. Eluks olulised süsinikuühendid (sahhariidid, rasvad, valgud), nende roll organismis. Süsinikuühendid kütusena.

3.9. LAHUSED. Ainete lahustumise protsess, soojusefekt ainete lahustumisel. Ainete lahustuvus, selle sõltuvus tingimustest. Lahuste koostise arvutused (massiprotsendi alusel, arvestades ka lahuse tihedust). Vee karedus. Tõelised lahused ja pihussüsteemid.

3.10. KEEMIA ARGIELUS. Looduslikud ja tehismaterjalid. Kiudained. Tarbekeemia saadusi. Ohutusnõuded kemikaalide kasutamisel. Keemia ja elukeskkond. Elukeskkonna reostusallikaid.

4. Õpitulemused

4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• ainet iseloomustavaid füüsikalisi omadusi;
• keemilise reaktsiooni esilekutsumiseks vajalikke tingimusi: ainete kontakt, kuumutamine, süütamine;
• põhilisi ohutusnõudeid kemikaalide kasutamisel ja laboritöödel;
• tähtsamaid laborivahendeid (katseklaas, keeduklaas, kolb, põleti, lehter, uhmer, statiiv);
• põhilisi mõisteid: keemiline reaktsioon, keemiline element, aatom, ioon, molekul, keemiline side, lihtaine, liitaine, metall, mittemetall, oksiid, hape, alus, sool, indikaator, redoksreaktsioon, redutseerija, oksüdeerija, lahus, korrosioon, põlemine, süsivesinik, alkohol, karboksüülhape, polümeer, mool, molaarmass, lahuse massiprotsent;
• tähtsamate keemiliste elementide tähiseid ja nimetusi (~20);
• metallide iseloomulikke füüsikalisi omadusi (hea elektri- ja soojusjuhtivus, läige, plastilisus);
• aatomi ehituse seoseid elemendi asukohaga perioodilisustabelis (mida näitab järjenumber, perioodi number, rühma number).

4.2. Põhikooli lõpetaja mõistab:
• keemiliste nähtuste füüsikalist olemust ja looduses toimuvate protsesside keemilist tagapõhja;
• füüsikaliste ja keemiliste nähtuste erinevust;
• ohutusnõuete järgimise vajalikkust.

4.3. Põhikooli lõpetaja oskab:
• seostada keemilise elemendi asukohta perioodilisustabelis elemendi aatomi ehitusega (A-rühmades);
• iseloomustada elementide omaduste muutumist perioodilisustabelis (perioodides ja A-rühmades), võrrelda metalliliste ja mittemetalliliste elementide aatomi ehitust ja omadusi;
• tunda ära reaktsiooni toimumist iseloomulike tunnuste järgi;
• tunda ära valemi järgi oksiide, happeid, aluseid ja soolasid;
• nimetada oksiide, happeid, hüdroksiide ja sooli, koostada nende valemeid;
• koostada reaktsioonivõrrandeid: lihtaine O₂, happeline või aluseline oksiid vesi, hape metall, hape alus;
• määrata valemi põhjal oksüdatsiooniastmeid, tunda ära redoksreaktsioone, leida oksüdeerijat ja redutseerijat (eespool loetletud reaktsioonitüüpide korral);
• koostada struktuurivalemeid etteantud aatomite (C, H, O) järgi, eristada struktuurivalemi põhjal süsivesinikke, alkohole ja karboksüülhappeid, koostada süsivesinike (täieliku) põlemise reaktsioonide võrrandeid;
• sooritada arvutusi aine hulga, massi ja gaasi ruumala seoste abil; arvutusi reaktsioonivõrrandite põhjal; arvutusi lahuste massiprotsendi alusel;
• ohutult töötada keemialaboris ja kasutada kemikaale;
• kirjeldada ja selgitada katseid;
• selgitada tähtsamate keemiliste ainete ja protsesside rakendusi tööstuses, põllumajanduses ja argielus (O₂, Fe, Al, H₂O, CO₂, SiO₂, CaO, HCl, H₂SO₄, NaOH, Ca(OH)₂, NaCl, CaCO₃, CH₄, C₂H₅OH, CH₃COOH);
• iseloomustada peamisi keemilise saaste allikaid ja nende mõju keskkonnale (happesademed, osoonikihi lagunemine, kasvuhooneefekt, üleväetamine).

3. peatükk

KEEMIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Keemia gümnaasiumis

1.1. Gümnaasiumi keemia ainekava koosneb neljast kursusest, neist kaks on üldise ja anorgaanilise keemia ning kaks orgaanilise keemia kursused. Ainekavas esitatud jaotus kursusteks ja teemade järjestus ei ole kohustuslik. Õppematerjali täpse jaotuse kursusteks ja teemade järjestuse otsustab õpetaja kooli ainekava koostamisel, arvestades kooli suundumusi, keemia integratsiooni teiste loodusteadustega ning õpilaste teadmiste taset. Gümnaasiumis nagu põhikooliski kuuluvad põhimaterjali juurde lahutamatu osana arvutusülesanded ning näit- ja õpilaskatsed.

1.2. Lisaks kohustuslikele kursustele võib kool õpilastele pakkuda ühe või mitu valikkursust.

2. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab alused nüüdisaegse tervikliku loodusteadusliku maailmapildi kujundamiseks;
• laiendab ja süvendab põhikoolis omandatud teadmisi ja arusaamu keemia põhilistest mõistetest ja seaduspärasustest;
• mõistab sügavamalt keemiliste protsesside olemust ning nende tähtsust looduses, ühiskonnas ja argielus;
• laiendab ja süvendab teadmisi keemia keelest ja mõistete süsteemist, õpib neid kasutama keemiliste objektide ja nähtuste kirjeldamiseks ja seletamiseks;
• õpib rakendama omandatud teadmisi ja arusaamu probleemide lahendamisel uudses olukorras;
• õpib kasutama erinevaid teabeallikaid keemiateabe hankimiseks;
• arendab oma loogilise mõtlemise võimet, analüüsi- ning järelduste tegemise oskust;
• laiendab ja süvendab oma oskust lahendada keemia probleem- ning arvutusülesandeid;
• õpib tundma ja kasutama lihtsamaid keemia uurimismeetodeid;
• süvendab oma eksperimentaalse töö oskusi, oskab säästlikult ja ohutult kasutada keemilisi reaktiive nii keemialaboris kui ka argielus;
• õpib arusaamise ja vastutustundega suhtuma oma tegevuse võimalikesse tagajärgedesse;
• mõistab keemia seost nüüdisaegse tehnoloogiaga ja keskkonnaprobleemidega, keemia integratsiooni teiste loodusteadustega;
• oskab näha ja väärtustada protsessidevahelist tasakaalu looduses ja ühiskonnas, mõista selle säilitamise vajalikkust;
• oskab hinnata keemia praktilise rakendamise positiivseid ja negatiivseid tulemeid ning nendega seotud eetilisi probleeme;
• tunneb huvi keemia ja teiste loodusteaduste vastu, mõistab keemia osatähtsust ühiskonna majandus- ja kultuurielus.

3. Õppetegevus

3.1. Gümnaasiumi keemiaõpetus süvendab põhikoolis omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi. Taotletakse õpilaste keemia-alase ja üldise loodusteadusliku maailmapildi avardumist. Võrreldes põhikooliga käsitletakse keemilisi objekte ja nähtusi sügavamalt, täpsemalt ja süsteemsemalt, suuremat tähelepanu pööratakse seoste loomisele erinevate nähtuste ja seaduspärasuste vahel. Õppeprotsessis lisandub induktiivsele käsitlusele ka deduktiivne käsitlus. Õpitakse õpitu põhjal järeldusi tegema, erinevaid nähtusi seostama, õpitud seaduspärasusi uudsetes olukordades rakendama. Õppetegevus on suunatud õpilaste mõtlemisvõime arendamisele.

3.2. Keemia õpetamisel tuleb rõhutada keemia seoseid teiste loodusteadustega, seoseid looduses (sealhulgas inimeses endas) toimuvate protsessidega, samuti inimese suhteid looduslike ja tehismaterjalidega. Õpetatakse mitmekesist teavet analüüsima ning sünteesima, andma selle põhjal põhjendatud hinnanguid, langetama kompetentseid ja eetilisi otsuseid.

3.3. Orgaanilise keemia kursuste teljeks on kaasaegse struktuuriteooria ning orgaaniliste ühendite reaktsioonide üldistatud käsitlus (elektroonne käsitlus vabade radikaalide, elektrofiilide ja nukleofiilide tasandil). See vähendab oluliselt tuima päheõppimist ning võimaldab nähtustest sisuliselt aru saada ja väheste põhieelduste alusel paljusid asjaolusid iseseisvalt tuletada. Orgaanilise keemia kursuste põhieesmärk on anda oskus käsitleda suvalisi (õpitu raames) tundmatuid struktuure, otsustada nende kõige olulisemate omaduste üle ning ennustada nende võimalikke keemilisi muundumisi, samuti anda oskus otsida uut teavet ning seda õpituga süsteemselt siduda. Oskus reprodutseerida tüüpreaktsioonide võrrandeid, loetleda aineklasside esindajaid ja nende kasutusalasid on väiksema tähtsusega.

3.4. Kursuste põhieesmärgi saavutamine on võimalik siis, kui materjali traditsiooniline esitamine ja reprodutseerimine jäetakse tagaplaanile ning põhiliseks muutub struktuuride ja molekulimudelite vaatlemine, uurimine ja konstrueerimine ning ülesannete ja probleemide lahendamine ja analüüs. Tuleb julgelt suunata õpilasi töötama tundmatute, küllalt keeruliste struktuuridega (neid pähe õppimata), kujundada struktuuride oluliste tsentrite leidmise ja nendega õpitud reaktsioonivõrrandite kirjutamise vilumust. Suur tähtsus on õpilaste iseseisval tööl probleemide lahendamisel ja üldistavate lühireferaatide kirjutamisel. Faktilise materjaliga tutvumiseks tuleb õpilasi suunata populaarteaduslikku kirjandust kasutama (ka võõrkeeltes).

3.5. Väga oluliseks tuleb pidada näitkatsete ja laboratoorsete tööde tegemist. Need peavad olema õpilastele mõistetavad, võimalust mööda uurimuslikud ning teenima õpetamise põhieesmärkide saavutamist. Gümnaasiumi laboratoorsed tööd on põhikooliga võrreldes sisukamad ja keerulisemad, nõuavad suuremat iseseisvust ning eksperimentaalse töö oskusi. Lisaks tavalistele laboritöödele on soovitatav anda õpilastele mahukamaid eksperimentaalse tööga seotud probleemülesandeid, mis eeldavad vastava kirjanduse läbitöötamist, hüpoteesi püstitamist, katsete planeerimist, katsetulemuste vormistamist ja nende põhjal järelduste tegemist. Selliseid töid on soovitatav anda rühmatööna, jaotades konkreetsed tööülesanded õpilaste vahel. See arendab õpilaste iseseisvust, koostööoskust ja vastutustunnet.

3.6. Arvutusülesannete lahendamisel pööratakse tähelepanu eelkõige ülesannete sisu ja lahenduskäigu mõistmisele ning tulemuste analüüsile, mitte rutiinsele tüüpülesannete matemaatiliste algoritmide äraõppimisele.

3.7. Suurt tähelepanu pööratakse õpilaste iseseisva töö oskuste arendamisele, oskusele kasutada erinevaid teabeallikaid, eristada olulist ebaolulisest. Nõutavate õpitulemuste saavutamiseks peab õpetajal olema võimalus kasutada nüüdisaegseid infotehnoloogiavahendeid ning viia osa ainetunde läbi arvutiklassis.

4. Õppesisu

4.1. Üldine ja anorgaaniline keemia I

4.1.1. AINE EHITUS:
• aatomi elektronkatte ehitus (kihid ja alakihid). Aatomorbitaalid (s, p, d), elektronvalem ja ruutskeem (1.–4. perioodi elementidel). Aatomiehituse seos keemilise elemendi asukohaga perioodilisustabelis. Elementide metalliliste ja mittemetalliliste omaduste (elektronegatiivsuse) muutus perioodilisustabelis (A-rühmades). Keemiliste elementide tüüpiliste oksüdatsiooniastmete seos aatomiehitusega, tüüpühendite valemid;
• keemilise sideme energeetiline põhjendus. Ekso- ja endotermilised reaktsioonid. Mittepolaarne ja polaarne kovalentne side. Osalaeng. Iooniline side. Vesinikside. Metalliline side. Ainete omaduste sõltuvus keemilise sideme tüübist. Molekulidevaheliste jõudude ja keemilise sideme tugevuse võrdlus.

4.1.2. ANORGAANILISTE ÜHENDITE PÕHIKLASSID. ELEKTROLÜÜTIDE LAHUSED:
• oksiidid, happed, alused ja soolad, nende nomenklatuur, keemilised omadused ja saamisviisid. Elektrolüüdid ja mitteelektrolüüdid. Tugevad ja nõrgad elektrolüüdid. Lahuse happelisuse (aluselisuse) iseloomustamine pH abil (kvalitatiivselt);
• mittepöörduv (lõpunikulgev) ja pöörduv reaktsioon; keemiline tasakaal elektrolüütide lahustes. Ioonidevahelised reaktsioonid lahustes, nende lõpunikulgemise tingimused. Soolade hüdrolüüs (reaktsioonivõrrandeid nõudmata).

4.2. Üldine ja anorgaaniline keemia II

4.2.1. METALLID, NENDE TÄHTSAMAD OMADUSED JA ÜHENDID:
• metallide võrdlev iseloomustus (aatomi ehitus, keemiline aktiivsus, A- ja B-rühmade metallide erinevused). Metallid redutseerijana; metallide keemilised omadused (reageerimine mittemetallidega, veega, lahjendatud hapetega, soolalahustega). Keemilise reaktsiooni kiirus, seda mõjutavad tegurid. Metalliühendid, nende levik looduses;
• metallid praktikas. Metallide saamine maagist. Elektrolüüsi põhimõte ja kasutusalad. Keemiline vooluallikas (tööpõhimõte, reaktsioonivõrrandeid nõudmata). Keskkonna saastumine raskmetalliühenditega, selle ohtlikkus.

4.2.2. MITTEMETALLID JA NENDE TÄHTSAMAD ÜHENDID:
• mittemetallide võrdlev iseloomustus (aatomi ehitus, füüsikalised omadused, redoksomadused). Allotroopia. Lämmastikhape ning kontsentreeritud väävelhape kui tugevad oksüdeerijad, nende iseärasused reageerimisel metallidega. Reaktsioonivõrrandite tasakaalustamine elektronbilansi meetodil. Keemilise reaktsiooni tasakaalu nihkumine (Le Chatelier’ printsiip);
• lühiülevaade tähtsamatest mittemetallidest ja nende ühenditest (halogeenid, väävel, lämmastik, fosfor, räni). Mittemetallilised elemendid looduses. Mittemetallide ühenditega seotud keskkonnaprobleemid.

4.2.3. ARVUTUSÜLESANDED (sobivate teemade juures). Arvutused reaktsioonivõrrandite järgi lisandite, lahuste koostise, saagise, kao ja ühe lähteaine ülehulga arvestamisega. Lahuste koostise arvutused lahuste lahjendamisel ja segamisel (ka lahuste tiheduse arvestamisega ja kristallhüdraatide korral).

4.3. Orgaaniline keemia I

4.3.1. SISSEJUHATUS. ALKAANID. Süsiniku aatomi ehitus ja valentsmudelid. Süsinikahel, isomeeria, struktuurivalemid, nomenklatuur. Süsinikuühendite omaduste ja struktuuri vaheline seos. Orgaaniliste ainete oksüdeerumine. Radikaalmehhanismiga reaktsioonid. Alkaanid olmes ja tehnikas.

4.3.2. POLAARSE ÜKSIKSIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (HALOGEENID, ALKOHOLID, AMIINID):
• asendusrühm. Polaarne side, osalaengud, polaarse sideme katkemine. Nukleofiil, elektrofiil. Reaktsiooni mehhanismi analüüs. Nukleofiilne asendusreaktsioon. Halogeenühenditega seotud keskkonnaprobleemid;
• alkoholide struktuur ja omadused. Funktsionaalrühm. Struktuuri- ja asendiisomeeria. Alkohol kui hape. Vesinikside. Eetrite määratlemine;
• alküülamiinide struktuur ja omadused. Amiin kui alus.

4.3.3. MITTEPOLAARSE KORDSE SIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (ALKEENID, ALKÜÜNID, AREENID):
• küllastumatuse mõiste. Alkeenid ja alküünid. Kaksiksideme nukleofiilsus. Elektrofiilne liitumine kaksiksidemele;
• areenid. Aromaatsus. Areenide asendusreaktsioonid. Fenoolid, nende erinevus alkoholidest. Delokalisatsioon. Aromaatsete ühendite keskkonnaohtlikkus.

4.4. Orgaaniline keemia II

KARBONÜÜLÜHENDID JA KARBOKSÜÜLÜHENDID:
• aldehüüdide ja ketoonide struktuur. Polaarne kaksikside, selle reaktsioonid. Aldehüüdide redoksomadused. Sahhariidide mõiste ja liigitus, bioloogiline tähtsus;
• karboksüülhapete struktuur, omadused ja liigid. Funktsionaalderivaadid – estrid ja amiidid. Estrite hüdrolüüs. Rasvad, nende bioloogiline tähtsus. Aminohapped. Valgud, nende bioloogiline tähtsus.
• POLÜMEERID. Polümeeride keemia põhimõtted. Polümerisatsioon ja polükondensatsioon.
• ÜLDISTAV OSA. Orgaaniliste ühendite klassifitseerimine ja nende nomenklatuurid. Struktuuriteooria põhimõtete formuleerimine. Happed ja alused. Katalüüs.

5. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab iseloomustada elemendi aatomi ehitust elektronvalemi ja ruutskeemi abil;
• oskab seletada ja põhjendada keemiliste elementide ja nende ühendite omaduste perioodilist sõltuvust aatomi tuumalaengust (esimese 4 perioodi ulatuses);
• oskab iseloomustada lihtainete ja keemiliste ühendite omadusi, lähtudes vastavate keemiliste elementide asukohast perioodilisustabelis ning koostada tüüpühendite (oksiidid, vesinikuühendid, happed, hüdroksiidid) valemeid;
• mõistab, et molekulide teke aatomitest ja kristallide teke ioonidest on aineosakeste üleminek püsivamasse olekusse; oskab selgitada keemilise sideme teket ja iseloomustada osakestevaheliste sidemete mõju aine omadustele;
• teab keemilise reaktsiooni olulisi tunnuseid ja oskab neid seletada;
• oskab käsitleda keemilisi reaktsioone energeetilisel tasandil;
• mõistab, et keemilised reaktsioonid ei tarvitse alati kulgeda lõpuni, vaid võib kujuneda tasakaal vastassuunaliste reaktsioonide vahel, oskab iseloomustada välistegurite mõju keemilisele tasakaalule;
• tunneb põhilisi reaktsiooni kiirust mõjutavaid tegureid ja keemilise reaktsiooni kiirendamise võimalusi;
• oskab koostada võrrandeid anorgaaniliste ainete põhiklasside keemiliste omaduste ja saamise kohta (ka ioonilisel kujul), otsustada reaktsiooni toimumise üle;
• oskab eristada elektrolüüte ja mitteelektrolüüte, iseloomustada nende tugevust, selgitada hüdratatsiooniteooriast lähtudes ioone sisaldavate lahuste teket;
• oskab hinnata lahuse keskkonda (happe, aluse, oksiidi või soola korral);
• oskab eristada redoksreaktsioone mitteredoksreaktsioonidest, teha kindlaks oksüdeerija ja redutseerija ning tasakaalustada redoksreaktsioonide võrrandeid elektronbilansi meetodil;
• oskab lahendada arvutusülesandeid: massiprotsendi arvutused (ka lahuste lahjendamisel ja segamisel, tiheduse arvestamisega, kristallhüdraatidega), moolarvutused, arvutused reaktsioonivõrrandite alusel (arvestades saagist, kadu, lisandeid, ülehulka);
• oskab kujutada molekuli struktuuri (klassikaline ja lihtsustatud struktuurivalem, molekuli graafiline kujutis);
• tunneb orgaaniliste ainete funktsionaalseid rühmi ning struktuuriühikuid (alkaanid, halogeeniühendid, alkoholid, eetrid, amiinid, alkeenid, alküünid, aldehüüdid, ketoonid, karboksüülhapped, estrid, areenid);
• oskab õpitud aineklasside raamides anda nimetusi IUPACi nomenklatuuri järgi ning konstrueerida nimetuste alusel ainete struktuurivalemeid;
• teab struktuuri ja omaduste vastavust;
• mõistab süsinikuühendite reaktsioonide käsitlust vabade radikaalide, nukleofiilide ja elektrofiilide tasandil;
• oskab ennustada ainete happelis-aluselisi omadusi ja keemilist käitumist ning koostada vastavaid võrrandeid õpitud reaktsioonitüüpide raamides;
• oskab ennustada ainete olulisemaid füüsikalisi omadusi: suhteline keemistemperatuur, lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites;
• oskab etteantud monomeeri põhjal koostada polümeeri struktuuri ja vastupidi;
• mõistab ja oskab selgitada orgaaniliste ainete osa eluslooduses, tööstuses ja olmes;
• oskab struktuurist lähtudes selgitada olmes rakendatavate koolis õpitud ainete keemilist alust, võimalikku keskkonnaohtlikkust ja toksilisust;
• oskab leida informatsiooni ainete ja materjalide omaduste, saamise ja kasutamise kohta;
• oskab teha järeldusi, üldistusi, valikuid ja otsustusi õpitud materjali põhjal, vastu võtta ja analüüsida temale uut keemiateavet (ka graafiliste andmete põhjal);
• tunneb põhilisi laboratoorse töö võtteid ja oskab neid kasutada praktiliste ülesannete lahendamisel;
• on tuttav Eesti maavarade, keemiatööstuse ja keskkonnaprobleemidega.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 14

FÜÜSIKA

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

1. Füüsika põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Koolifüüsikat käsitletakse kolmekomponendilise süsteemina, mis koosneb teaduslikust, protsessuaalsest ja ideelisest komponendist. Teaduslik komponent kindlustab füüsikateadmised, protsessuaalne komponent füüsikale omase teadmiste hankimise viisi ja teadmiste rakendamise oskused nii tuntud kui ka uues olukorras, ideeline komponent kujundab väärtushinnanguid.

1.2. Füüsika õppimine toimub aktiivses, teatud juhtudel interaktiivses õppekeskkonnas. Suhteliselt väheaktiivset seletav-tõlgendavat meetodit rakendatakse vaid juhtudel, kui see on vältimatu. Füüsikaõpet iseloomustab suunatud avastamine: sooritatakse uurimuslikku laadi praktilisi töid, lahendatakse probleeme ja tehakse mitmesugused projekttöid. Õppimine füüsikas on õpilase jaoks tähenduslik, st õpilane tajub õpitava vajalikkust ja kasulikkust. Õpilased teevad koostööd, töötatakse rühmas, tehakse meeskonnatööd. Kasutatakse ajurünnakut, rollimängu, ekskursiooni, välitööd, küsimuste moodustamist teksti põhjal, diskussiooni ja teisi õpitegevust aktiviseerivaid meetodeid, vorme ja võtteid.

1.3. Loodusteaduse meetodi kasutamine võimaldab kujundada teaduslikku suhtumist ümbritsevasse maailma. Nähtuste eksperimentaalne uurimine, probleemolukordade loomine ja nende lahendamine on tõhusad uudishimu äratamise ja õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise vahendid. Katsete, sh mõtteliste katsete sooritamine ning teoreetilised arutlused eeldavad probleemide teadvustamist, hüpoteeside püstitamist, hüpoteeside kontrollimist, vajalike katsete, arutluste jm planeerimist, katseandmete salvestamist ja töötlemist, katsetulemuste põhjal järelduste tegemist ning nende seostamist juba olemas olevate teadmistega, tehtud tööle hinnangu andmist jne. Selline tegevus aitab kaasa mõtlemisprotsesside – võrdlemine, liigitamine, klassifitseerimine, analüüs, süntees jne – arenemisele. Sel viisil kujuneb ka praegusaegses teabetulvas vajalik skeptiline suhtumine teabesse.

1.4. Füüsika õpitegevustele annab mõtte väärtustav tegevus, mis seob selle isiksuse emotsionaalse sfääriga ning võimaldab esteetilisi elamusi. Õpitegevuste loomingulisus ja vabadus aitavad kaasa tunnetuses peituvate esteetiliste väärtuste kasutamisele. Jõukohaste õpiülesannete täitmisega kaasnev eduelamus loob soodsa keskkonna teadmiste omandamiseks. Füüsikaõppe väärtustamise seisukohalt on oluline, et õpilased tajuksid omandatavate teadmiste ja oskuste kasulikkust ning vajalikkust nüüdisaegse tehnologiseeritud infoühiskonna eluliselt tähtsate küsimuste lahendamisel.

1.5. Füüsikateadmiste ja -oskuste abil saab loodusnähtusi seletada ainult teatud aspektist. Mingi nähtuse seletus on täielikum, kui kasutame ka teistes loodusteaduslikes ainetes omandatud teadmisi ja oskusi. Sageli piirdub füüsika osa keeruliste nähtuste seletamisel vaid kõige üldisemate printsiipide sõnastamisega. Just selliste integreeritud probleemide lahendamisel saab näidata, et füüsika ei ole asi iseeneses, et füüsikas omandatu abil on võimalik nähtusi seletada ja probleeme lahendada.

1.6. Oluline on füüsika seostamine tehnika ja tehnoloogiaga, sh keskkonnatehnoloogiaga. Füüsikateadmised võimaldavad avada tehniliste seadmete tööprintsiipe ja tehnoloogiate aluseid. Siinkohal on sobiv käsitleda füüsika osa globaalprobleemidele lahenduste leidmisel. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt aitab lahendada mitmeid inimkonna ette kerkinud probleeme, kuid võib kaasa tuua ka konflikte loodusega ning uute palju keerulisemate probleemide tekke. Inimkonna eksisteerimiseks on oluline, et uute tehnoloogiate arendamisel ja juurutamisel suudaksid kaasa rääkida võimalikult paljud inimesed.

1.7. Füüsikas õpitavale tähenduslikkuse loomiseks pakutakse õpiülesandeid ja probleeme, millega õpilased puutuvad kokku igapäevaelus ning mille lahendamisel ei piirduta ainult momendil käsitletava teemaga. Projektõppe kasutamine loob sisemise integratsiooni teiste õppeainetega, kuna probleemi lahendamine eeldab laialdaste teadmiste ja oskuste kasutamist.

1.8. Et avada füüsika sotsiaalset rolli, on soovitatav õpilastele tutvustada füüsikaideede ajaloolist arengut ning mõju elukeskkonnale, väljapaistvate füüsikute elu ja panust kultuurilukku, kõnelda teadusliku tunnetuse loomingulisest iseloomust ning tunnetusprotsessi esteetilisest väärtusest. Selline käsitlus võimaldab esile tuua põhjusi, mis ärgitasid teadlasi probleeme valima ning nende lahendamise teid; näidata teadust kui teatud inimeste tööd ning teadlaste seost ühiskonna ja kultuuriga; näidata rahvuste ja riikide piire ületanud ja üldkultuurilise tähenduse omandanud ideid ja printsiipe, mille juured on füüsikas.

2. peatükk

FÜÜSIKA AINEKAVA PÕHIKOOLILE

1. Õppe-eesmärgid

Põhikooli füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab füüsikast lähtuvalt teadmisi loodus- ja tehisobjektidest ning nende muutustest;
• omandab teadmisi füüsika keelest ja mõistete süsteemist; teaduslikust meetodist ja mudeli tähtsusest loodusobjektide uurimisel;
• õpib tundma füüsikateadmiste rakendusvõimalusi füüsikas jt õppeainetes, tehnikas, olmes ja loodushoius; lokaalseid ja regionaalseid tehnilisi seadmeid ning tehnoloogiaid füüsikalisest aspektist;
• mõistab isiksuse osa füüsika arengus;
• väärtustab füüsikateadmisi seoses erinevate elukutsetega;
• õpib lugema ja mõtestama lihtsat loodusteaduslikku teksti, sellest ning teatmeteostest füüsikateavet leidma;
• õpib füüsikalisi nähtusi ja objekte kirjeldama, seletama ja ennustama, füüsika-alast teksti looma;
• märkab looduse ja olmega seotud probleeme, mida saab seletada ja lahendada füüsikateadmiste abil.

2. Õppetegevus

2.1. Põhikooli füüsikakursus annab tervikliku ettekujutuse füüsikast kui loodusteadusest, kuigi haarab vaid minimaalse füüsikaliste nähtuste ringi. Põhimõistete ja seaduspärasustega tutvutakse valdavalt vaatluste ning katsete teel. Kursuses domineerib fenomenoloogiline lähenemine füüsikalistele nähtustele. Matemaatilist aparatuuri rakendatakse minimaalselt – vaid põhiliste seoste ja seaduste käsitlemisel. Valitsev on induktiivne käsitlus. Põhitähelepanu pööratakse vaatluste ja lihtsamate katsete korraldamisele. Õpitakse olulist eristama, seda füüsika keeles esitama, järeldusi tegema. Laboritööd korraldatakse kas mingi nähtusega tutvumiseks, selle kvalitatiivseks analüüsiks või siis lihtsamate mõõtmisoskuste kujundamiseks koos mõõtmistulemuste esitamisega tabeli või graafikuna.

2.2. Olulise tähendusega on füüsikaliste nähtuste ja objektide kirjeldamine, seletamine ja ennustamine. Enamasti kasutatakse ainult kvalitatiivseid seoseid ja seaduspärasusi. Seletust alustatakse nähtuse või objekti kirjeldamisest, eristatakse olulised tunnused. Järgnevalt leitakse seadus või seaduspärasus ning sõnastatakse tingimused, millest selgub, et nähtuse või objekti seletamiseks sobib just antud seadus või seaduspärasus.

2.3. Kuigi arvutusülesannete lahendamine pole põhikoolis omaette eesmärk, on nende lahendamine vajalik selleks, et õpilased tutvuksid füüsikaliste suurustega opereerimise algoritmidega. Tähelepanu pööratakse ülesande tingimuste adekvaatsele kirjeldamisele füüsika keeles, tehetele mõõtühikutega ja vastuse reaalsuse kontrollimisele. Õpitakse vormistama ka ülesande lahenduskäiku.

2.4. Koostöös bioloogia, geograafia ja keemiaga arendatakse loodusteaduslikku mõtlemisviisi. Areneb arusaam, et igal nähtusel on põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, mis võivad põhjustada keskkonnas soovitud või soovimatuid tagajärgi. Füüsikat õppides areneb õpilastel lugemise, kirjutamise, teksti mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise oskus. Arendatakse edasi mõõtmis- ning infotöötlusoskusi. Õppetegevuses areneb õpilaste kriitiline ja loov mõtlemine: õpitakse märkama ja teadvustama füüsika ainevaldkonnaga seotud probleeme elus ja eluta looduses; küsimusi esitama, vaatlusi ja mõõtmisi korraldama, mõõtmistulemusi analüüsima ja sellest järeldusi tegema, tulemusi tõlgendama, sünteesima; õpitakse probleemidele alternatiivseid lahendusi leidma ning erinevate lahendusviiside ja otsuste tagajärgi prognoosima. Õppides mõistma looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning inimese ja tehnika mõju looduskeskkonnale, areneb õpilastel tehnoloogilis-tehniline pädevus.

3. Õppesisu

3.1. VALGUSÕPETUS. Valgusallikas. Valguse levimine: valguskiir, sirgjoonelise levimise seadus. Vari. Valguse peegeldumine: langemis- ning peegeldumisnurk, mattpind, tasapeegel. Valguse murdumine: murdumisnurk, valguse murdumise seaduspärasus. Lääts: kumerlääts, nõguslääts, fookus, fookuskaugus, läätse optiline tugevus. Kujutis: tõeline kujutis, näiv kujutis. Prillid. Silm. Valguse spekter.

3.2. MEHAANIKA. Kehade ja ainete omadused: mõõtmine, mass, tihedus, ühikute eesliited: kilo-, detsi-, senti-, milli-. Mehaaniline liikumine: trajektoor, teepikkus, ühtlane liikumine, mitteühtlane liikumine, kiirus, keskmine kiirus, punkti koordinaadid tasanditel (s, o, t). Vastastikmõju seaduspärasus. Võnkliikumine: võnkumine, amplituud, periood, sagedus. Kehade vastastikmõju: rõhk, elastsusjõud, hõõrdejõud. Mehaaniline töö ja energia: töö, võimsus, energia, energia jäävuse seadus, lihtmehhanism. Ujumine: üleslükkejõud, ujumise seaduspärasus. Heli: heli, heli kiirus, võnkesageduse ja heli kõrguse seos.

3.3. SOOJUSÕPETUS. Gaasi, vedeliku ja tahkise ehituse mudelid: soojusliikumine, siseenergia, aineosakeste kiiruse ja temperatuuri seos, termomeeter. Soojusülekanne: soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, soojushulk, keha soojenemiseks kuluv soojushulk, kalorimeeter, termos; soojusülekande suund; soojusbilansi võrrand. Aine agregaatoleku muutused: sulamine ja tahkumine, sulamissoojus, aurumine ja kondenseerumine, keemissoojus.

3.4. ELEKTRIÕPETUS. Elektriline vastastikmõju: elektrilaeng, elementaarlaeng, elektroskoop, elektriväli, juht, isolaator. Elektrivool: elektrivool metallis, vabad laengukandjad, elektrivoolu toimed, voolutugevus, ampermeeter. Suletud vooluring: vooluallikas, vooluring, pinge, voltmeeter, Ohmi seadus, elektritakistus, reostaat; pinge ja voolutugevuse seos jada- ja rööpühendusel. Elektrivoolu töö ja võimsus, elektrisoojendusriist. Elektriohutus. Magnetnähtused: püsimagnetid, magnetnõel, magnetväli, elektromagnet.

3.5. AATOMI- JA UNIVERSUMIÕPETUS. Aine ehitus: molekul, molekulide-vahelised tõmbe- ja tõukejõud; ühe ja sama aine molekulide eristamatus. Aatom: elektron, prooton, neutron, aatomituum. Valguse teke: Bohri aatom, valguse kiirgumine ja neeldumine portsjonite (kvantide) kaupa. Tuumareaktsioon: tuumajõud, radioaktiivne lagunemine, siseenergia vabanemine tuumareaktsioonis. Looduskaitse. Astronoomilised uurimismeetodid. Galaktika, täht. Päikesesüsteem: planeet, kaaslane, komeet, meteoor. Aastaaegade vaheldumine. Kuu faaside teke.

4. Õpitulemused

4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
• füüsikaliste nähtuste iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste nähtustega, nähtuste kasutamist praktikas;
• füüsikamõisteid, sh füüsikalisi suurusi, nähtusi või omadusi, mida mõiste iseloomustab; suuruste seoseid teiste füüsikaliste suurustega, mõõtühikuid, mõõtmisviise ja mõõtmisvahendeid;
• seoste sõnastust, seost väljendavat valemit, seose õigsust kinnitavaid katseid, seose kasutamist praktikas;
• mudelite tunnuseid, mudeli ja tegelikkuse vahekorda, rakendusvaldkonda ja -piire;
• mõõteriistade ja seadmete otstarvet, töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja reegleid, ohutusnõudeid;
• keskkonna- ja energiasäästu vajalikkust.

4.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
• vaadelda nähtusi füüsika seisukohalt;
• kasutada mõisteid ja seoseid loodus- ja tehnikanähtuste kirjeldamisel, seletamisel ja ennustamisel;
• leida teatmeteostest füüsikateavet;
• lahendada arvutus- ja graafilisi ülesandeid, kasutades õpitud seoseid;
• kasutada füüsikaliste suuruste tabeleid;
• koostada skeemi järgi katseseadet;
• kasutada mõõteriistu;
• ohutult läbi viia lihtsamaid katseid;
• töödelda mõõtmistulemusi ja teha katsetulemuste põhjal järeldusi.

3. peatükk

FÜÜSIKA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Õpetuse eesmärgid

Gümnaasiumi füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• omandab alused nüüdisaegse põhjuslik-tõenäosusliku füüsikalise maailmapildi kujunemiseks;
• süvendab ja laiendab teadmisi füüsika keelest ja mõistete süsteemist ning õpib neid kasutama füüsikaliste nähtuste ja objektide kirjeldamiseks, seletamiseks ning ennustamiseks;
• teadvustab teaduslike mõistete kujundamise viise ja meetodeid ning rakendab neid uute teadmiste omandamisel;
• arendab kriitilist mõtlemist;
• süvendab vaatlus- ja eksperimenteerimisoskusi;
• süvendab mõõtmisvahendite kasutamise oskusi;
• mõistab füüsika seost tehnika ja nüüdisaegse tehnoloogiaga ning integratsiooni teiste teadustega;
• säilitab positiivse hoiaku füüsika kui õppeaine ja kultuurifenomeni suhtes;
• tutvub ideede «draamadega» ja isiksuse osaga füüsika arengus;
• mõistab füüsika humanitaarset külge;
• teadvustab vajadust käsitseda tehnilisi ja tehnoloogilisi seadmeid ennast ja neid säästes;
• kujundab füüsikateadmiste ja -oskuste alusel elu ja elukeskkonna säilimiseks vajalikud väärtushinnangud, tegutseb loodust säästvalt.

2. Õppetegevus

2.1. Gümnaasiumi füüsikaõpe on süstemaatiline. Põhikooliga võrreldes õpitakse liikumisvorme ja vastastikmõjude põhjusi täpsemalt tundma, otsitakse seoseid erinevate liikumisvormide vahel. Õppematerjali esitusel lisandub induktiivsele käsitlusele deduktiivne. See loob võimalusi mõtte-eksperimentideks, teoreetilisteks arutlusteks ja arvutusteks. Nähtuste kvantitatiivsele seletusele eelneb üldjuhul kvalitatiivne.

2.2. Laboritööde sooritamisel suureneb õpilaste iseseisvus. Nähakse ette tööhüpoteeside püstitamist, eksperimendi planeerimist, eksperimendi võimalikult korrektset läbiviimist, tulemuste registreerimist ja järelduste tegemist. Tutvutakse mõõtemääramatuse hindamisega.

2.3. Arvutusülesannete lahendamisel pööratakse ülesande sisu ja tulemuste analüüsile suuremat tähelepanu kui põhikoolis. Ülesandeid õpitakse lahendama üldkujul, st omandatakse teatud tüüpi, mitte üksikülesannete lahendamise juhiseid. Tutvutakse suurusjärguliste hinnangute andmisega.

3. Õppesisu

3.1. Mehaanika

3.1.1. Mehaaniline liikumine: ühtlane sirgjooneline liikumine, ühtlaselt muutuv liikumine, punktmass, taustsüsteem, nihe, hetkkiirus, kiirendus, liikumise suhtelisus, liikumisvõrrand. Kehade vastastikmõju: mass, jõud, jõu liigid, impulss, Newtoni I seadus, Newtoni II seadus, Newtoni III seadus, gravitatsiooniseadus, impulsi jäävuse seadus, reaktiivliikumine. Mehaaniline töö, mehaaniline energia, mehaanilise energia jäävuse seadus.

3.1.2. Perioodilised liikumised. Ringliikumine: nurkkiirus, kesktõmbekiirendus, joonkiiruse ja nurkkiiruse seos. Võnkumine: amplituud, hälve, periood. Laine: ristlaine, pikilaine, laine levimiskiiruse ja lainepikkuse seos.

3.2. Soojusõpetus

3.2.1. Ideaalne gaas, selle olek ja oleku muutumine, siseenergia: molekul, mikroparameeter, makroparameeter, soojusliikumine, siseenergia, temperatuur, soojushulk, gaasi rõhk, ideaalse gaasi olekuvõrrand, rõhu ja absoluutse temperatuuri seos. Termodünaamika I printsiip. Termodünaamika II printsiip. Pööratav ja mittepööratav protsess, entroopia.

3.2.2. Soojusmasin, soojusmasina kasutegur. Aine agregaatolek ja selle muutumine. Vedelik. Tahkis. Pindpinevus. Difusioon.

3.3. Elektromagnetism

3.3.1. Elektromagnetiline vastastikmõju. Elektrilaeng, elektrilaengu jäävuse seadus, punktlaeng, Coulomb’i seadus. Elektriväli: elektrivälja tugevus, töö elektriväljas, potentsiaalide vahe ja pinge. Elektrimahtuvus, kondensaator. Elektrivool: voolutugevus, elektritakistus, elektrivoolu töö ja võimsus. Vooluallikas, vooluallika elektromotoorjõud. Vooluring: Ohmi seadus vooluringi osa ja koguvooluringi kohta, juhtide jada- ja rööpühenduse seadused, multimeeter.

3.3.2. Magnetväli: magnetinduktsioon, Ampere’i seadus, Lorentzi jõud. Elektromagnetiline induktsioon: induktsiooni seadus, eneseinduktsiooni nähtus, pooli induktiivsus. Elektromagnetvõnkumine, Thomsoni valem. Elektromagnetlaine. Vahelduvvool. Elektrienergia ülekanne.

3.4. Optika

Valgus kui laine: elektromagnetlainete skaala, lainefront, lainepikkus, sagedus, periood, faas. Valguse difraktsioon. Valguse koherentsus ja interferents. Valguse murdumine, murdumisseadus, murdumisnäitaja. Valguse dispersioon: spektrid, spektraalanalüüs, spektroskoop. Fotoefekt: footon, footoni energia ja sageduse seos, Einsteini valem fotoefekti kohta. Valguse kiirgumine ja neeldumine: joonspekter, pidevspekter, kiirgusspekter, neeldumisspekter. Valguse dualistlik käsitlus.

3.5. Aine struktuur

3.5.1. Aatomifüüsika: Bohri aatomimudel: peakvantarv, energianivoo, Bohri postulaadid. Kvantmehaanika teke ja põhiideed. Kaasaegne aatomimudel. Energiatasemed tahkises: metall, pooljuht, dielektrik.

3.5.2. Tuumafüüsika: prooton, neutron, laenguarv, massiarv, keemiline element, isotoop, radioaktiivsus, poolestusaeg. Tuumaprotsessid: tuumade lõhustumine, seoseenergia, massidefekt, tuumade süntees, tuumaenergeetika, tuumapomm, kiirguskaitse, dosimeeter. Elementaarosakesed.

3.6. Kosmoloogia. Nüüdisaegne maailmapilt

3.6.1. Tähistaevas: tähtkuju, taevakaart. Päikesesüsteem: planeet, planeedi kaaslane, asteroid, komeet, meteoor, varjutused. Tähed ja tähesüsteemid. Galaktikate teke ja evolutsioon. Suur Pauk.

3.6.2. Maailmapildi mõiste ja ajalooline areng. Mateeria põhivormid: aine ja väli. Vastastikmõjude liigid: gravitatsiooniline, nõrk, elektromagnetiline, tugev. Jäävusseadused: laengu, massi ja energia jäävus. Põhiprintsiibid: potentsiaalse energia miinimumi, entroopia kasvu, superpositsiooni, määramatuse ja relatiivsuse printsiip. Põhjuslikkus ja tõenäosuslikkus. Eksperimendi tähtsus. Mudel ja teooria, nende rakenduspiirid. Relatiivsusteooria alused. Füüsikaline maailmapilt ja pseudoteadused.

4. Õpitulemused

4.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
• füüsikaliste nähtuste iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste nähtustega; nähtusi selgitavaid teaduslikke teooriaid, nähtuste kasutamist praktikas;
• füüsikamõisteid, sh füüsikalisi suurusi, nähtusi või omadusi, mida mõiste iseloomustab; suuruste seoseid teiste füüsikaliste suurustega; mõõtühikuid, mõõtmisviise ja mõõtmisvahendeid;
• seaduste või seaduspärasuste sõnastust, seadust väljendavat valemit, nende õigsust kinnitavaid katseid, kasutamist praktikas ja seaduse rakendatavust;
• teooria eksperimentaalset põhjendust; põhimõisteid, -seisukohti, -seadusi; põhilisi järeldusi, praktilist kasutamist ja rakendatavust;
• mõõteriistade, mehhanismide, masinate otstarvet, töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja reegleid, ohutusnõudeid;
• erinevust klassikalise ja kvantmehaanilise füüsikalise maailmapildi vahel;
• keskkonna- ja energiasäästu vajalikkust;
• füüsika osa ühiskonna ja kultuuri arengus, tema osa rahvuskultuuris.

4.2. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
• vaadelda nähtusi füüsika seisukohalt;
• kasutada mõisteid, seadusi ja teooriaid loodus- ja tehnikanähtuste seletamisel;
• eristada teaduslikku ja pseudoteaduslikku maailmakäsitust;
• lahendada arvutus- ja graafilisi ülesandeid, kasutades õpitud seadusi ja valemeid, vormistada lahendusi;
• leida infot teatmeteostest ja füüsikaliste suuruste tabelitest;
• planeerida katset;
• koostada skeemi järgi katseseadet;
• kasutada mõõteriistu;
• ohutult läbi viia lihtsamaid katseid;
• töödelda mõõtmistulemusi ja teha katsetulemuste põhjal järeldusi;
• hinnata mõõtemääramatust;
• lahendada probleemülesandeid.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 15

AJALUGU

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Ajalugu põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Üldhariduskooli ajalooõpetus on kontsentriline. Põhikoolis õpitakse maailma (eelkõige Euroopa) ja Eesti ajalugu vanimast ajast kuni tänapäevani. Gümnaasiumis käsitletakse Eesti ajalugu vanimast perioodist kuni kaasajani, maailma ajalugu muinasajast kuni tänapäevani.

1.2. Ajalooõpetuse dimensioonid on kronoloogiline, poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon.

1.3. Õppekava üks põhinõudeid on õpilase arendamine. Valmis teadmiste vahendamine on asjakohane ülevaateteemade puhul. Peamine on aga õppimine, kus õppija peab õpikuteksti, ajalehe või ajakirja artikli, algallika või muu materjali põhjal looma endale ise ajaloopildi, tegema järeldusi, väljendama oma arvamust ühe või teise ajaloosündmuse või nähtuse kohta. Ajalooprobleemide lahendamise käigus tekivad uued oskused, rikastub väärtussüsteem, kujuneb rahvuslik ja kultuuriline identiteet, sallivus ja pooldav suhtumine demokraatlikesse väärtustesse, avardub õpilase isiklik maailm.

1.4. Taolisest põhimõttest lähtuva õpetuse puhul ei saa ajaloo õppimine koolis olla entsüklopeediline, vaid eksemplaarne, s.o ajaloomaterjaliga tutvutakse valikuliselt. Sealjuures tuleb vältida eksemplaarse lähenemise suurimat puudust – ajaloolise aja mõiste hülgamist – ja realiseerida kronoloogiline dimensioon kronoloogilis-temaatilise printsiibina. Sel puhul saab rääkida ajalooteadmisest mitte kui lihtsalt faktikogust, vaid kui protsessist. Mitmekesiste ülesannete lahendamise käigus arenevad õpioskused, ajalooline mõtlemine, kujutlusvõime, rikastub ajalooteadvus.

1.5. Ajaloo õpetamisel rakendatakse orienteeruvat ja detailset käsitlust. Orienteeruva käsitlusega avatakse ajalooliste seoste süsteem, asetatakse sündmused põhilisse kronoloogilisse struktuuri ning tehakse üldistusi. Detailselt vaadeldakse mõningaid olulisemaid sündmusi selles struktuuris.

1.6. Tähtis on silla loomine mineviku ja kaasaja ajaloosündmuste ja -nähtuste vahel, arusaama kujundamine, et minevikku pöördumata on raske mõista tänapäeva, kriisikollete olemust, samuti paljusid Eesti ajalooga seotud probleeme. Ajalooallikatega töötades otsitakse kõigepealt vastuseid küsimustele kes, mis, millal, kuidas, seejärel jõutakse järk-järgult küsimuseni miks. Õpilased kogevad, kui keeruline on otsustada ühe või teise sündmuse põhjuste üle. Seetõttu on väga oluline selgitada mõisteid põhjus-tagajärg, sarnasus-erinevus, muutus-järjepidevus.

1.7. Ajaloo mõistmise seisukohalt on tähtis kujundada võimet asetada end kellegi teise olukorda, vaadelda maailma kellegi teise seisukohast lähtudes. Ajalootundides peaks õpilastele tutvustatama ka erinevaid ajalookäsitusi ühtki neist peale surumata. Õpilastes peab kujundama kriitilist suhtumist erinevatesse mõtteviisidesse. Otstarbekas on võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist erinevates õpikutes ja raamatutes. See aitab mõista, et ajaloo kirjutamine on ikka sõltunud ajast ja ajaloolaste seisukohtadest.

1.8. Ajaloopilt, mida igaüks endaga kaasas kannab, ei kujune üksnes koolis. Ajaloopildi kujunemisele aitavad kaasa ekskursioonid ja õppekäigud ning kokkupuude ajaloo- ja ilukirjandusega, teatri ja kinoga, erinevate inimeste ja paikadega. Selle kogemuse ühendamisel koolis õpituga kujunebki õpilasel järk-järgult välja ainult temale omane ajaloopilt.

1.9. Õpilaste maailmapilti rikastab ainetevaheline integratsioon, lähedaste teemade käsitlemine erinevatest aspektidest lähtuvalt.

1.10. Ajaloo õpitulemuste kontrolli ja hindamise eesmärgiks on saada ülevaade ajalooõpetuse eesmärkide saavutamisest, õpilase individuaalsest arengust, ja kasutada saadud teavet õppeprotsessi tulemuslikumaks kavandamiseks.

1.11. Õpitulemuste kontrollimise vormid peaksid olema mitmekesised, sisaldama suulist ja kirjalikku küsitlust, tööd kaartidega, allikmaterjaliga, piltidega, pikaajaliste projektide, referaatide ja uurimistööde koostamist, arutluse kirjutamist.

1.12. Arutluse hindamisel tuleb arvestada teemast arusaamist ja selle avamist; töö loogilist ülesehitust (sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte); oma seisukoha esitamist ja selle põhjendamist konkreetsete näidetega; seoste loomise ja järelduste tegemise oskust. Hindeskaala valib õpetaja vastavalt õpilaste vanuseastmele ja ülesande keerukusele.

1.13. Allikaülesandeid hinnatakse lähtuvalt vastuse kvaliteedist (lihtsast loendamisest kuni analüüsini). Allikaülesande hindamisel on aluseks järgmised tasemed:
• (rahuldav): teksti alusel loendi või seisukoha esitamine ja kirjeldamine;
• (hea): iseloomustamine ja võrdlemine;
• (väga hea): analüüs, isiklik hinnang ning selle põhjendamine.

1.14. Üksikfaktide tundmisele tuleb eelistada olulisemate ajaloosündmuste ja nähtuste analüüsi nõudvaid ülesandeid, ajalooõpetusega kujundatud oskusi. Projektülesande ja iseseisvate uurimistööde hindamisel tuleb jälgida ka töö valmimise protsessi (probleemi püstitamine, andmete kogumine, selekteerimine, analüüsimine, töö vormistamine, klassis ettekandmine), mitte ainult lõpptulemust. Hindamisprotsessis on oluline õpilase enesehinnang ja selle arenemine, mis tõstab vastutust õppimise suhtes. Hindamine peab olema paindlik, arvestama õpilase individuaalsust, erinevaid kursusi ja nende raskusastet.

1.15. Kokkuvõttev hinne peab kujunema erinevate osaoskuste hindamisest (näiteks: eneseväljendus- ja analüüsioskus, materjali reprodutseerimine, arutluste kirjutamine, töö allikmaterjaliga jne).

2. Põhikooli õppe-eesmärgid

Põhikooli ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane:
• hakkab tundma huvi mineviku vastu, õpib tundma ajaloo põhimõisteid;
• õpib tundma oma kodukoha ajalugu, Eesti ajalugu süstemaatiliselt, Euroopa ja maailma ajalugu nii ülevaatlikult kui ka vastavat ajastut kõige enam iseloomustavate sündmuste ja protsesside kaudu;
• hakkab aru saama kaasaja sündmustest, mõistab mineviku ja kaasaja seost;
• tunneb ja oskab kasutada erinevaid õpivõtteid, tekstiliike ja infokanaleid;
• õpib leidma, omandama, üldistama, tõlgendama, hindama, talletama, kasutama ja edastama ajalooteavet, oskab seda kriitiliselt hinnata;
• õpib eristama ajaloofakti tõlgendusest ja arvamusest, oskab näha ja sõnastada probleeme, esitada neist lähtuvalt küsimusi ja pakkuda lahendusteid;
• hakkab tunnustama inimeste, vaadete ja olukordade erinevusi, õpib oma arvamust kujundama ja põhjendama, oma tegevust analüüsima ja hindama, oma eksimusi nägema ja korrigeerima;
• õpib mõistma põhjuse-tagajärje, sarnasuse-erinevuse, järjepidevuse ja tõenduse olemust ajaloosündmuste ja -protsesside analüüsimisel;
• määratleb end oma rahvuse liikmena.

2. peatükk

AJALOO AINEKAVA 5.–6. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Ajalugu on omaette õppeainena kavas alates 5. klassist. Algkursuses lähenetakse ainele, lähtudes õpilasest kui ajaloos osalejast. Tema eluajal on toimunud juba mitmesuguseid sündmusi isiklikus elus, Eestis ja maailmas. Õppetegevuses on kesksel kohal vestlus ja mänguline tegevus, toetutakse varasematele teadmistele. Õpilastelt võib küsida, missuguseid sündmusi nad ise meenutada suudavad. Esimeseks ülesandeks sobib nt koduloolisele ainele tugineva lühijutu või omaenese ajaloo (eluloo) koostamine vanematelt ja vanavanematelt saadava informatsiooni vahendusel. Õpilased peaksid hakkama mõistma, et ajalugu ongi tegelikult «igaühe lugu». Läbi õppetegevuse tutvuvad õpilased ajaloo põhimõistetega ja omandavad mitmesuguseid oskusi: küsimuste esitamine, informatsiooni hankimine, suuline ja kirjalik eneseväljendus. Arenevad koostööoskus ja kujutlusvõime.

1.2. Teemavaliku aluseks 5. klassis peaks olema õpilaste ajaloohuvi äratamine. Süstemaatiliste teadmiste, oskuste kujundamist 5. klassi ajalookursus eesmärgiks ei sea. Samu põhimõtteid peaks jälgima ka õpilaste hindamisel. Seega ei tohi kontrollida enamat kui ühte õpitud teemat korraga.

1.3. 6. klassis algab süstemaatiline ajalooõpe. Õppetegevustes toetutakse õpilaste varasematele kogemustele. Eelkõige juhindutakse sellest, et üleminek 5. klassist 6. klassi ei oleks liiga järsk. Valdavaks meetodiks sobib algul samuti vestlus. Oluline on ajalooliste kujutluste loomine, koostööoskuse ja iseseisva töö oskuse kujundamine. Seejärel on sobiv minna üle nõudlikumale metoodikale: küsimuste esitamine tekstide kohta, kavastamine, jutukeste koostamine, probleemsituatsioonide loomine, ajaloosündmuste ja -protsesside lihtsam analüüs, empaatia kujundamine ülesannete kaudu. Kursuse lõpuks peaks õpilane tundma muinas- ja vanaaja kõige olulisemat kultuuripanust ja eristama ühiskonna arenemise põhietappe.

2. Õppesisu

2.1. Ajaloo algkursus

Ajaloo algkursus hõlmab peatükke maailma ja Eesti ajaloost vanimast ajast tänapäevani. Vastust võiks otsida küsimustele mis on ajalugu, kuidas on toimunud areng, mis on ajalooallikad, kust on võimalik leida informatsiooni mineviku kohta, mida tähendab ajaarvamine ajaloos. Tutvustada valikuliselt mõningaid kultuurisaavutusi, tehnika arengut, huvitavaid sündmusi ja ajaloo suurkujusid.

2.2. Muinas- ja vana-aja ajalugu

2.2.1. MUINASAEG. Muinasaja arengujärgud ja nende üldiseloomustus. Eesti ala vanim asustus. Eesti nooremal kiviajal ja varasel metalliajal.

2.2.2. VANA-AEG. Vana-aja sisu ja üldiseloomustus:
• Vana-Ida: Vana-Egiptus. Sumerid. Mesopotaamia. Iisraeli ja Juuda riik. Vana-Ida kõrgkultuuride põhijooned.
• Vana-Kreeka: vanim kõrgkultuur Euroopas. Kreeka linnriigid. Kreeka-Pärsia sõjad. Ateena õitseng. Vana-Kreeka kultuuri põhijooned. Hellenism.
• Vana-Rooma: Rooma riigi tekkimine. Rooma vabariik. Rooma keisririik. Eluolu ja kultuur. Kristluse tekkimine ja levik. Rooma impeeriumi nõrgenemine ja kokkuvarisemine. Eesti Rooma rauaajal.

3. Õpitulemused

6. klassi lõpetaja:
• oskab kasutada aja mõistega seonduvaid sõnu ja fraase: aeg, muinasaeg, vana-aeg, sajand, aastatuhat, eKr, pKr;
• tunneb mõnda olulist sündmust kodukoha ja Eesti ajaloost, seostab neid omavahel;
• tunneb ühiskonna üldist arengut muinas- ja vana-ajal, toob ajajärkude iseloomustamiseks näiteid;
• mõistab vana-aja kultuuripärandi tähtsust inimkonna ajaloos, esitab näiteid erinevatest kultuurivaldkondadest;
• mõistab, et ajaloosündmustel ja -nähtustel on põhjused ja tagajärjed, loob lihtsamaid seoseid (nt kirjeldab mõnda sündmust);
• teab, et mineviku kohta saab teavet ajalooallikatest, mõistab ajalooallika tähtsust, oskab töötada lihtsamate allikatega;
• püüab vaadelda maailma minevikus elanud inimeste pilgu läbi, aru saada nende inimeste elulaadist ja tegevusmotiividest;
• väljendab oma teadmisi nii suuliselt kui ka kirjalikult, oskab koostada kava, kasutab ajalookaarti.

3. peatükk

AJALOO AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. 7.–9. klassis jätkub maailma ja Eesti ajaloo õppimine. Eesti ajalugu õpetatakse integreerituna maailma ajaloo kursusesse. Ainekavas eraldi välja toodud Eesti ajaloo teemasid käsitletakse põhjalikult ja süsteemselt. Võimalusel tõmmatakse maailma ajaloo teemade käsitlemisel paralleele Eesti ajalooga.

1.2. Tegemist on suurt ajalooperioodi hõlmavate keerukate sündmuste ja protsessidega. Seetõttu on eriti oluline õppetegevuste eakohane organiseerimine ja varem omandatuga arvestamine, et õpilastel ei kaoks huvi ajaloo vastu. Tähelepanu tuleks pöörata õpioskuste kujundamisele ja oma õpistiili leidmisele. Õppetegevustes kasutatakse mitmekesiseid töövõtteid (nt vestlus, diskussioonid, märksõnade leidmine, ajastust kronoloogilise raamistiku loomine – ajajoon, skeemide ja plaanide koostamine, rolli- ja otsustusmängud jne). Võimalusel viiakse õpilasi «ajaloo juurde»: korraldatakse õppekäike ja ekskursioone, õppetunde muuseumides ja arhiivis. Õpetatakse informatsiooni leidma ja korrastama, kriitiliselt hindama. Positiivne on õpilastes kodu-uurimusliku huvi õhutamine. Kooliastme lõpuks jõutakse ühiskonna arengu kirjeldamise juurest lihtsamate seoste loomise ja järelduste tegemiseni. Õpilased õpivad probleeme nägema ja neile lahendusteid otsima, järeldusi tegema ning arutlema. Areneb eneseanalüüsi ja koostööoskus.

1.3. Põhikoolis hinnatakse sündmuste, nähtuste järjestamist, lihtsamate mõistete kasutamist ajaloolises kontekstis; lihtsamate seoste loomist, võrdlemist ja üldistamist, oskust kasutada kronoloogilist raamistikku ja iseloomustada ajalooperioodi; sarnasuste ja erinevuste leidmist ning kirjeldamist; erinevate seisukohtade esitamist; küsimuste esitamise, teabe korrastamise ja süstematiseerimise oskust (kava); oskust asetada end ajaloolisesse situatsiooni.

2. Õppesisu

2.1. Kesk- ja varauusaja ajalugu

2.1.1. MAAILM KESKAJAL (476–1492):
• keskaja koht maailma ajaloos. Keskaja üldiseloomustus;
• kirik keskajal. Euroopa rahvaste ristiusustamine. Kiriku osa keskaegses kultuuris;
• Frangi riik;
• araablased. Araabia kultuur ja selle tähendus Euroopale;
• Bütsantsi keisririik. Bütsantsi kultuuri ja teaduse saavutused;
• Põhja-Euroopa. Skandinaavlaste eluviis ja ühiskond;
• keskaja riiklus Saksamaa ja Inglismaa näitel;
• ristisõjad. Esimene ristisõda. Vaimulikud rüütliordud;
• keskaegne ühiskond Prantsusmaa näitel. Läänikorralduse üldiseloomustus. Feodaalide ja talurahva eluolu. Rüütlikultuur. Saja-aastane sõda;
• linnad ja kaubandus Hansa näitel;
• keskaja kultuur. Ülikoolid ja teadus. Keskaegse inimese maailmapilt. Romaani ja gooti stiil. Renessanss;
• Eesti ajalugu ristiusustamisest reformatsioonini. Muistne vabadusvõitlus. Jüriöö ülestõus. Eluolu. Linnade areng.

2.1.2. MAAILM VARAUUSAJAL (1492–1600):
• suured maadeavastused;
• reformatsioon ja vastureformatsioon;
• Eesti 16. sajandil. Eluolu. Vaimuelu ja kultuur.

2.2. Uusaja ajalugu

2.2.1. MAAILM AASTAIL 1600–1815:
• absolutismiajastu Euroopas Prantsusmaa näitel;
• barokkajastu;
• parlamentarism Inglismaal;
• valgustatud absolutism Preisimaa ja Venemaa näitel;
• Eesti Rootsi ja Vene riigi koosseisus. Muudatused majanduses ja poliitikas. Vaimuelu ja kultuur;
• USA iseseisvumine;
• Suur Prantsuse revolutsioon. Napoleoni sõjad.

2.2.2. MAAILM AASTAIL 1815–1918:
• kapitalismi areng;
• rahvuslus 19. sajandil Saksamaa näitel;
• koloniaalimpeeriumid Inglismaa näitel;
• Eesti 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Ärkamisaeg ja rahvuslik liikumine;
• Esimene maailmasõda;
• kultuur 19. sajandil ja 20. sajandi algul.

2.3. Lähiajalugu

2.3.1. MAAILM KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:
• rahvusvaheline olukord. Maailmamajandus. Demokraatia ja diktatuurid 1920.–1930. aastail. Kultuur ja eluolu 20. sajandi I poolel;
• Eesti Vabariik: majandus, sise- ja välispoliitika, kultuur.

2.3.2. TEINE MAAILMASÕDA. Eesti Teise maailmasõja ajal.

2.3.3. MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA:
• külm sõda. Arenenud tööstusriigid USA ja Saksamaa LV näitel. Kommunistlikud riigid NSV Liidu näitel. Eesti Nõukogude okupatsiooni all. Rahvaste vabadusliikumine ja koloniaalimpeeriumide lagunemine;
• kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Maailm 1990. aastail;
• kultuur ja eluolu 20. sajandi teisel poolel.

3. Õpitulemused

Põhikooli lõpetaja:
• on omandanud maailma ajaloo põhietappide kronoloogilise raamistiku, suudab asetada sinna uut informatsiooni, teab tähtsamaid ajaloosündmusi;
• mõistab eri ajastute ajaloo kultuuripanust, iseloomustab tähtsamaid ajaloosündmusi, isikuid, kultuurinähtusi;
• teab Eesti ühiskonna arengujärke, oskab neid suhestada kodukoha, naabermaade ja Euroopa ning maailma ajalooga, teab tähtsamaid ajaloosündmusi;
• oskab leida ajaloosündmuste ja -nähtuste sarnasusi ja erinevusi, põhjusi ja tagajärgi;
• saab aru, et ajaloosündmusi võib alati mitmeti tõlgendada;
• töötab mitmesuguste ajalooallikatega, kommenteerib ja hindab neid;
• põhjendab oma seisukohti nii suuliselt kui ka kirjalikult, oskab anda hinnangut, osaleb diskussioonis;
• töötab kaardiga, suudab ise koostada lihtsamaid skeeme ja andmekaarte;
• oskab koostada ajalooalast referaati ja lühiuurimust;
• oskab end asetada minevikus elanud inimese olukorda.

4. peatükk

AJALOO AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Gümnaasiumi õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane:
• õpib ennast suhestama kodukoha, Eestimaa, Euroopa ja maailmaga;
• õpib ajalooteavet leidma, tõlgendama, üldistama, hindama, talletama ja edastama;
• õpib mõistma ja hindama kaasaja sündmusi Eestis ja maailmas ajaloolises taustsüsteemis;
• õpib fakte ja nähtusi seostama, tunnetama ajalookäigu terviklikkust;
• mõistab tänapäeva Eesti ühiskonna probleeme, tunneb vastutust nende lahendamise eest;
• õpib analüüsima ja hindama ajaloosündmusi ja -protsesse;
• õpib osalema diskussioonis, kaitsma argumenteeritult oma seisukohta, väitlema;
• õpib ajalooallikast tõendusmaterjali leidma sündmuse, probleemi, küsimuse vms kohta ja otsustama selle usaldusväärsuse üle;
• õpib kasutama erinevaid teabeallikaid eesmärgipäraselt ja kriitiliselt;
• õpib kriitiliselt analüüsima massiteavet.

2. Õppetegevused

2.1. Gümnaasiumiastmes vaadeldakse Eesti ja maailma ajalugu teise kontsentrina. Eesti ajaloo kursuses on oluline vaadelda Läänemeremaade mõju Eesti ajaloole. Õpetaja valib gümnaasiumiastmes kursuste õpetamise järjekorra.

2.2. Gümnaasiumis peab õpetus olema probleemikeskne, et vältida põhikoolis õpitu pelka kordamist. Õppetegevustes kasutatakse erinevaid võtteid, sh neid, mis olid soovituslikud juba põhikoolis (nt vestlus, diskussioon, õpetaja jutustus, töö allikmaterjaliga, rolli- ja otsustusmäng, referaatide ja uurimistööde koostamine, arutluste kirjutamine jne). Õppetegevustes suunatakse arutluse ja analüüsi kaudu seoste loomisele ja järelduste tegemisele, isikliku suhtumise kujundamisele ja sellele argumenteeritud põhjenduste leidmisele. Kriitilise mõtlemise kujundamiseks on soovitatav käsitleda erinevaid õppematerjale, mis annavad ajaloosündmusele hinnangu erinevast seisukohast lähtuvalt. Tähelepanuta ei tohi jätta teabe leidmise ja kriitilise hindamise oskust. Väga oluline on õpilaste ajaloolist mõtlemist, empaatiavõimet ja iseseisvate otsustuste tegemise oskust arendavate probleemsituatsioonide loomine.

2.3. Gümnaasiumis hinnatakse analüüsi- ning seoste leidmise ja loomise oskust; kronoloogia tundmist, muutustele ja järjepidevusele hinnangu andmist; oskust analüüsida suhteid ja seoseid inimeste, sündmuste ja muutuste vahel ühiskonnas; oskust analüüsida ja hinnata erinevaid seisukohti ja tõlgendusi seoses vastavate ajalooperioodidega; allikatele hinnangu andmise, võrdlemise ja kokkuvõtvate järelduste tegemise ning iseseisvale põhjendatud järeldusele jõudmise oskust; konkreetsetele näidetele tugineva loogilise ülesehitusega analüüsiva isiklikku hinnangut sisaldava arutluse kirjutamise oskust.

3. Õppesisu

3.1. Eesti ajalugu

3.1.1. MUINASAEG. Tähtsamad arheoloogilised kultuurid. Suhted naaberrahvastega. Eesti ühiskond muinasaja lõpul. Muinasusund ja ristiusu levik. Muistne vabadusvõitlus.

3.1.2. KESKAEG. Vana-Liivimaa riigid. Jüriöö ülestõus. Eesti rahvastik, linnad. Kirik ja kultuur. Reformatsioon ja selle tagajärjed.

3.1.3. SÕDADE AEG. Liivi sõda. Eesti kolme kuninga valduses. Kultuur.

3.1.4. ROOTSI AEG. Uus halduskord. Eesti rahvastik, majanduslik areng. Vaimuelu ja kultuur. Põhjasõda.

3.1.5. VENE AEG. Balti erikord. 19. sajandi talurahvaseadused. Kultuur 18. sajandil – 19. sajandi I poolel.

3.1.6. ÄRKAMISAEG JA RAHVUSLIK LIIKUMINE. Venestusaeg. Eesti sajandivahetusel. Kultuur 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul.

3.1.7. EESTI VABARIIK 1918–1940. Eesti iseseisvumine. Vabadussõda. Eesti Vabariigi majandus, sise- ja välispoliitika. Kultuur.

3.1.8. EESTI RIIK JA RAHVAS II MAAILMASÕJAS.

3.1.9. EESTI NSV: ühiskond, majandus, rahvastik, kultuur, vastupanu võõrvõimule, pagulus.

3.1.10. EESTI TAASISESEISVUMINE.

3.2. Maailma ajalugu: inimene, ühiskond, kultuur

3.2.1. ESIAEG JA VANA-AEG. Tsivilisatsiooni tekkimine:
• Vana-Ida. Lähis-Ida rahvad ja riigid.
• Vana-Kreeka. Hellenism.
• Vana-Rooma.

3.2.2. KESKAEG JA VARAUUSAEG. Keskaja tähtsus maailma ajaloos:
• Üleminek antiikajast keskaega. Suur rahvasterändamine. Ristiusk ja kirik. Araablaste vallutused ja kultuur.
• Läänikord. Linnad. Kolmas seisus.
• Suured maadeavastused. Renessanss. Reformatsioon.

3.2.3. UUSAEG:
• Euroopa uue aja koidikul. Inimene, ühiskond, kultuur «vana korra» ajal (1600–1789). Rahvusvahelised suhted.
• Suur Prantsuse revolutsioon, selle mõju ühiskonnale ja kultuurile. Napoleoni sõdade ajastu. Valgustus.
• Maailm 19. sajandil. Kapitalistlik ühiskond ja kodanlik elulaad. Rahvuslik liikumine. Rahvusriikide tekkimine Saksamaa ja Itaalia näitel. Rahvusvahelised suhted. Poliitilised õpetused ja majandusteooriad. Industriaalühiskond. Koloniaalpoliitika.
• Kultuur 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil.

3.3. Lähiajalugu

3.3.1. MAAILM XX SAJANDI ALGUL. Esimene maailmasõda. 1917. aasta revolutsioon Venemaal.

3.3.2. MAAILM SÕDADEVAHELISEL AJAJÄRGUL. Rahvusvahelised suhted. Majandus. Demokraatia ja diktatuurid. Kultuur ja elu-olu.

3.3.3. TEINE MAAILMASÕDA.

3.3.4. MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA:
• Külm sõda. Ameerika Ühendriigid. Euroopa;
• NSV Liit ja kommunistlik süsteem. Baltimaad Nõukogude Liidu okupatsiooni all;
• rahvaste vabadusliikumine ja koloniaalimpeeriumide lagunemine. Islamimaailm.

3.3.5. MAAILM XX SAJANDI LÕPUL. Kommunistliku süsteemi lagunemine. Balti riikide taasiseseisvumine. Kultuur ja elu-olu.

4. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• oskab rekonstrueerida minevikus elanud inimeste elu, vaadelda maailma nende pilgu läbi;
• oskab leida, selekteerida, refereerida, analüüsida ja kriitiliselt hinnata erinevaid ajalooallikaid ja seisukohti;
• oskab analüüsida massiteavet;
• oskab esitada teabetöötluse tulemusi suuliselt, visuaalselt, kirjalikult; koostada teese ja uurimusi, kirjutada ajalooteemalisi arutlusi; osaleda ajaloodiskussioonides, töötada kaardiga;
• mõistab ja teab ajalooliste ajastute põhisisu ning vaimulaadi;
• tunneb maailma olulisemaid kultuurisaavutusi, mõistab kultuuri järjepidevust;
• tunneb Eesti ajalugu ja selle seoseid teiste Läänemeremaade ning Euroopa ja maailma ajalooga;
• mõistab ühiskonnas toimunud muutusi, ajaloolise arengu järjepidevust.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 16

INIMESEÕPETUS

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Inimeseõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Inimeseõpetuse eesmärk on eelkõige õpilase tervikliku isiksuse, üldinimlike väärtuste ja sotsiaalse kompetentsuse arendamine.

1.2. Inimeseõpetuse ainete õpetus on isiksusekeskne, rõhuasetusega väärtuskasvatusel. Õpetuses liigutakse tervikliku mina poole ning situatiivselt vahetu ümbruse tajumiselt ühiskonna sotsiaalsele tunnetusele. Väärtustatakse sotsiaalselt efektiivseid käitumisoskusi, positiivse minapildi kujunemist, tolerantsust ning üldinimlikke väärtusnorme.

1.3. Inimeseõpetuse ainete õpetamisel on olulised nii teadmiste-oskuste kujundamine kui ka õpilaste kõlbelis-väärtuseline areng. Väärtuskasvatus ja hoiakute kujundamine peavad toimuma demokraatlikus ja üksteist mõistvas koostööõhkkonnas ning olema suunatud positiivsele mõtlemisele oma toimetulekuvõimaluste üle.

1.4. Inimeseõpetus on kontsentriline õppeaine, selle põhiteemasid käsitletakse igal järgneval kooliastmel uuest vaatenurgast, arvestades vanuseastmele olulisi probleeme. Inimeseõpetuse eesmärgiks I kooliastmes on õpilase mina-pildi kujundamine ning enese suhestamine pere, kodu ning ühiskonnaga. II kooliastmes on kaks inimeseõpetuse kursust, mille raames käsitletakse tervise ja suhtlemise problemaatikat. III kooliastme inimeseõpetuse kursus käsitleb murdeealise probleeme. Gümnaasiumis on üks kohustuslik inimeseõpetuse kursus, vastavalt kooli valikule kas perekonnaõpetus või psühholoogia.

1.5. Inimeseõpetuse ainete õpitulemuste kontrolli ja hindamise eesmärgiks on saada ülevaade ainetes püstitatud eesmärkide saavutamisest, õpilase individuaalsest arengust ning saadud teabe kasutamine õppeprotsessi tulemuslikumaks kavandamiseks. Inimeseõpetuse ainetes võib hinnata õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, aga mitte hoiakuid.

1.6. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised, sisaldama nii suulist kui ka kirjalikku küsitlust, praktilisi ülesandeid ja tegevusi.

2. Põhikooli õppe-eesmärgid

Inimeseõpetusega taotletakse, et õpilane:
• õpib tundma ja teadvustama oma mina, oskab anda hinnangut oma tegevusele;
• õpib tundma oma keha ja oskab selle eest hoolitseda;
• oskab hoida puhtust ja korda;
• teadvustab ennastkahjustava käitumise kahjulikku mõju organismile, teab ja oskab määratleda uimastitega seotud riske ning oskab langetada otsuseid uimastitega seotud olukordades;
• õpib probleeme ja olukordi hindama teiste inimeste seisukohalt, aktsepteerib inimeste erinevusi, on tolerantne;
• õpib teistega arvestama, on koostöövõimeline, peab kinni kokkulepetest, vastutab oma tegude eest; on valmis suhtlema;
• õpib tundma ja järgib üldkehtivaid käitumisnorme ja -reegleid; tuleb oma emotsioonidega toime kaaslasi häirimata;
• hakkab väärtustama perekonda, kodu ja kodumaad;
• mõistab murdeeast tulenevaid võimalusi ja ohte, iseenda otsustavat osa oma tuleviku kujundamises;
• mõistab seksuaalsuse olemust ja sellega kaasnevat vastutust;
• tajub enesekasvatuse vajalikkust ja võimalusi, oskab rakendada enesekasvatuse võtteid;
• õpib oma tegevusi planeerima.

2. peatükk

INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. I kooliastme teemade valikul on lähtutud printsiibist lähemalt kaugemale. I kooliastmes on otstarbekas alustada emotsionaalsel tasandil isamaalist kasvatust; inimestevaheliste erinevuste käsitlemist väärtuste, mitte puudustena; tervislike eluviiside väärtustamist ja sellega seonduvaid konkreetseid harjumusi. Seega juhatab õpetus I kooliastmes sisse nii inimese- kui ka ühiskonnaõpetuse algtõdedesse. Tutvustatakse põhimõisteid ja õpitakse neid kasutama.

1.2. Õppetegevused muutuvad põhikooli kolme kooliastme jooksul lihtsamatest komplitseeritumateks, ent peavad aine objektist lähtuvalt olema õpilase jaoks mõistetavad ja tähenduslikud – toetama arusaama õpitava vajalikkusest. I kooliastmel on otstarbekas kõnelda ajast ja lubadustest kinnipidamisest, kuulamisoskusest. Eakohane on vestlus, millega selgitatakse välja õpilaste teadmised käsitletavas küsimuses, julgustatakse neid sõna võtma, kujundatakse kaaslaste eesmärgistatud jälgimise ning üksteisega arvestamise oskust. Keerukamate küsimuste käsitlemisel on kõige otstarbekam õpetaja jutustus. Õpetaja saab õpilase mõttetööd juhtida vestluse ja vestlema ärgitavate tekstide abil (jutustades lugusid tegelikust elust või suunates õpilasi lugema, samuti meenutades vajalikke situatsioone lapse kogemustest või kirjandusest). Sel kombel saab lapse ette tuua probleemülesanded, millele vastuste otsimine võib toimuda individuaalselt, rühmatööna või ühises arutluses. Loovtööd, eriti joonistamine käsitletaval teemal (nt ennast, perekonda, kodu, sõpru jne) aitavad probleemidesse süveneda. Soovitatav on kaasa haarata ka lapsevanemaid (eestkostjaid, hooldajaid). Koduülesannetena võib õpilastel paluda esitada küsimusi vanematele või isegi vanavanematele. Inimeseõpetuse ainete õpetamisel kasutatakse aktiivõppe meetodeid: rühmatööd, arutlusi, samuti praktilisi õppusi ja õppekäike. Soovitatav on kasutada rollimänge, eriti suhtlemis- ja käitumisoskuste harjutamiseks. Kogu ainekäsitlus on võimalikult elulähedane.

2. Õppesisu

2.1. MINA. Mina erinevused ja sarnasused teiste inimestega. Igaühe individuaalsus ja väärtuslikkus. Eneseteadvus ja enesehinnang. Lapse õigused, kohustused ja kaitse.

2.2. MINU KEHA. Keha eest hoolitsemine. Terve ja haige inimene. Tervislik eluviis. Isiklik hügieen. Ohud tervisele. Abi saamise võimalused. Esmaabi. Liikumine ja tervis. Kahjulikud harjumused.

2.3. MINA JA MEIE:
• minu ja teiste vajadused. Sõbrad ja sõpruse hoidmine. Üksteise eest hoolitsemine ja teiste aitamine. Sallivus. Oskus panna end teise olukorda. Oma vigade ja süü tunnistamine. Vabandamine. Leppimine. Ausus ja õiglus vastukaaluks ebaõiglusele, kaebamisele ja tagakiusamisele. Hakkamasaamine kiusamise ja vägivallaga. Muredest rääkimine ja oma tunnete väljendamine. Abi otsimise ja leidmise võimalused;
• minu hea ja halb käitumine, õige ja vale käitumine. Käitumine, selle mõju ja tagajärjed. Käitumisreeglid. Käitumisnormide tähendus ja vajalikkus koolis, kodus ja väljaspool kodu;
• mäng ja töö. Õppimine. Meeskonnatöö tähtsus ja reeglid: tähelepanelikkus, teistega arvestamine, tööjaotus, kohusetunne, jagatud vastutus. Keeldumine kahjulikust/kahjustavast ühistegevusest.

2.4. MINA JA MINU PERE. Vanemad, õed, vennad. Vanavanemad ja teised sugulased. Sugupuu. Pereliikmete rollid. Abivalmidus, kohuse- ja vastutustunne. Pereliikmetega arvestamine. Pereliikmete lahkumine ja lein. Uus pereliige. Vanemate töö. Kodused tööd. Kodu traditsioonid. Koduümbrus. Naabrid ja naabruskond. Kodutus. Lastekodu.

2.5. INIMENE JA TEAVE, AEG JA ASJAD:
• teave ja teabeallikad, nende kasutamine. Reklaami eesmärk ja mõju;
• aja planeerimine, oma tegevuse kavandamine, täpsus, lubadused, vastutus. Hinnangu andmine oma tegevusele;
• minu oma, tema oma, meie oma. Asja väärtus ja hind. Suhtumine asjadesse ja teiste töösse. Raha. Raha teenimine, hoidmine, kulutamine, laenamine. Arvestamine teiste inimeste vajadustega. Kulutuste planeerimine.

2.6. MINA JA TURVALISUS:
• ohud: tuleohutus, looduslikud ohud ja ohtlikud ained ning abi kutsumine. Võõras ümbrus ja võõraga kaasaminek. Ahistamise probleem;
• liiklusreeglid. Politsei. Laste usaldustelefon. Turvakodu. Sotsiaalne hädaabi.

2.7. EESTIMAA MEIE KODUNA. Küla. Vald. Linn. Maakond. Riik ja selle kaitse. Seadused kui ühiskonnaelu reeglid. Eesti Vabariigi ja kodukoha sümbolid. Riigikogu. Valitsus. President. Eestimaa rikkus: loodus, inimesed, kultuur, haridus. Elukutsed. Kodukoha ja Eesti riigi tuntud inimesed. Tavad, pühad ja kombed. Eesti vähemusrahvused. Naaberriigid. Meie välismaal ja teised meie hulgas. Sallivus erinevate kultuuride ja rahvuste suhtes.

3. Õpitulemused

3. klassi lõpetaja:
• teab, kuidas hoida tervist;
• teab, mis on ennastkahjustav käitumine;
• oskab ohuolukorras abi kutsuda;
• teab, mis on perekond, kodu, kodukoht, kodumaa, riik;
• teab kodukoha ja Eesti riigi tuntud inimesi;
• tunneb Eesti riigi sümboleid ja lähemaid naaberriike;
• teab kõlbelise käitumise norme ja käitumisreegleid;
• oskab suhelda ja käituda, teistega arvestada;
• teab, mis on ausus, õiglus, kohustused ja vastutustunne;
• oskab teha koostööd, suhelda ja teistega arvestada;
• oskab anda hinnangut oma tegevusele;
• oskab planeerida oma aega ja tegevusi;
• oskab hinnata asjade ja raha väärtust;
• teab, et inimesed, nende arvamused, hinnangud ja väärtused on erinevad;
• mõistab oma õigust jääda eriarvamusele ja keelduda ühistegevusest, kui see on ennastkahjustava iseloomuga;
• oskab leida vajalikku infot erinevatest teabeallikatest.

3. peatükk

INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE

1. Õppetegevused

1.1. II kooliastmel on inimeseõpetuse sisuks tervisekasvatus ning sotsiaalse kompetentsuse arendamine. See on vanus, mil laps vajab abi oma arenguliste muutustega toimetulekuks. Samas on sobiv aeg võtta kokku ja teadvustada I kooliastmes omandatud inimese tervist puudutav teave.

1.2. II kooliastmes võib õpilastele anda ülesande koostada õpimappe ja teha uurimistöid. Õppekäikudel eelnevate juhendite alusel kogutud materjali läbitöötamine ja arutelu aitavad käsitletavatesse teemadesse süveneda ja muudavad õpetuse elulähedasemaks. Võib ära kasutada õpilaste varasemat lugemust, samas suunata neid lugema kirjandust, kust käsitletava teema kohta midagi mõtlemapanevat leiab.

1.3. Eriti olulised on inimeseõpetuse õpetamisel aktiivõppe meetodid: rühmatööd, rollimängud (nt konfliktide lahendamine, «ei» ütlemine jne), diskussioonid, arutlused. Võib kasutada ka vanemate või muude oluliste inimeste intervjueerimist, mis aitab tajuda sugupõlvede järjepidevust.

2. Õppesisu

2.1. Tervisekasvatus

2.1.1. TERVIS. Tervise olemus. Tervist mõjutavad tegurid. Tervise hindamine.

2.1.2. TERVISLIK ELUVIIS. Tervisliku eluviisi komponendid. Päevakava. Keha puhtus. Karastamine.

2.1.3. VAIMNE TERVIS. Vaimse tervise komponendid. Positiivne mõtlemine.

2.1.4. TERVISLIK TOITUMINE. Minu toiduvalik ja mis seda mõjutab. Tervisliku toitumise põhimõtted. Minu tervislik päevamenüü.

2.1.5. KEHALINE AKTIIVSUS. Kehalise aktiivsuse vormid. Kehaline aktiivsus tervise tugevdajana. Tervistava kehalise aktiivsuse põhimõtted. Enesetestimine. Sobiva spordiala valik. Tippsport.

2.1.6. SOOLINE ARENG. Küpsemine. Kehaline areng ja muutused suhetes vastassugupoolega. Seksuaalsus.

2.1.7. UIMASTID. Uimastite liigitus, üldiseloomustus ja mõju organismile. Käitumine uimastitega seotud situatsioonides.

2.1.8. ÕNNETUSJUHTUMID. Õnnetusjuhtude vältimine. Ohutu käitumine koolis, kodus, tänaval ja õues.

2.1.9. ESMAABI. Esmaabi põhimõtted ja oskused tegutsemiseks. Esmaabi erinevates olukordades. Koduapteek.

2.1.10. HAIGUSED. Enamlevinud haigused ja nende ennetamine. Nakkuslikud ja mittenakkuslikud haigused. Allergia. Vaktsineerimine. Sugulisel teel levivad haigused. AIDS. Meditsiiniabi. Sinu kui abisaaja õigused ja kohustused.

2.1.11. KESKKOND JA TERVIS. Tervislik elukeskkond. Füüsilised ja psühhosotsiaalsed tingimused tervise tagamiseks.

2.2. Suhtlemisõpetus

2.2.1. INIMENE SOTSIAALSETES SUHETES. Vajadused. Vajaduste hierarhia. Inimene sotsiaalsetes suhetes kaasinimestega. Väärtused ja väärtuste hierarhia. Hariduse omandamine kui väärtus. Kõlblusnormid.

2.2.2. SUHTLEMINE TEISTEGA. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine. Suhtlemisakt. Aktiivne kuulamine. Tunnete väljendamine. Eneseavamine inimestevahelistes suhetes.

2.2.3. SUHTLEMINE ISEENDAGA. Mina-pilt. Enesehinnang. Eneseanalüüs. Oma väärtuste selgitamine ja väärtusorientatsiooni kujunemine. Konfliktid iseendaga.

2.2.4. ENESEKEHTESTAMINE JA ENESEKONTROLL. «Ei» ütlemine. Agressiivne, ennastkehtestav ja alistuv käitumine. Teistest hooliv käitumine vastukaaluks agressiivsele käitumisele. Vabandamine ja süüteo ülestunnistamine. Enesekontroll ja enesepiiramine.

2.2.5. KONFLIKTID. Konfliktide olemus ja põhjused. Efektiivsed ja ebaefektiivsed konfliktide lahendamise teed. Kriitikaga hakkamasaamine. Läbirääkimiste pidamine.

2.2.6. KRIIS. Kriisi olemus. Põhjused. Kriisi kulg. Reaktsioonid ja käitumine kriisiolukorras. š;;okiseisund ja sellega hakkamasaamine. Kriisiabi. Nõustamisabi võrgustik. Psühholoogilise nõustamise võimalused noortele.

2.2.7. SOTSIAALNE KOMPETENTSUS. Üksteise aitamine, jagamine, koostöö ja hoolitsemine. Efektiivsed ja ebaefektiivsed sotsiaalsed oskused. Sõprus. Empaatia. Vastutus. Eakaaslaste mõju. Konformsus ja sõltumatus. Sõltumatu inimese sõltuvus teistest inimestest. Toetus ja abi teistelt inimestelt.

2.2.8. PROBLEEMIDE LAHENDAMINE. Erinevate alternatiivsete käitumisviiside leidmine probleemide lahendamisel. Tagajärgedest mõtlemine. Vahend-eesmärk-mõtlemine. Sotsiaalsete dilemmade lahendamine.

2.2.9. ERINEVUSTE AKTSEPTEERIMINE. Sallivus enda ja teiste vastu. Individuaalsed erinevused. Erivajadustega inimesed. Soolised erinevused. Erinevused multikultuurilises ühiskonnas.

2.2.10. POSITIIVNE MÕTLEMINE. Positiivne mina-pilt. Terviklik mina.

3. Õpitulemused

6. klassi lõpetaja:
• teab inimese murdeeas toimuvaid muutusi;
• teab, mis on tervis, ja oskab järgida tervislikku eluviisi (tervise ohutegurid, traumade vältimine, hädaabi teenused), oskab anda esmaabi;
• teab erinevaid terviseriske ja uimastite kahjulikku mõju inimorganismile;
• teab olulist seksuaalelust ja suguhaigustest;
• teab efektiivseid suhtlemis- ja käitumisviise;
• teab konfliktide võimalikke põhjusi;
• oskab ennast väärtustada, oma võimeid ja käitumist hinnata;
• mõistab, et inimesed on erinevad, oskab teistega arvestada ja teeb koostööd;
• austab kõlbelisi väärtusi ja üldinimlikke põhimõtteid.

4. peatükk

INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Isiksuse arengu seaduspärasusi arvestades on III kooliastmel eriti oluline inimese identiteedi, enesekasvatuse ja kõlbeliste normidega seostuv. Sel perioodil vajab õpilane iseendaga tegelemise võimalust, soovib rääkida iseendast ja oma probleemidest, väärtustab iseennast isiksusena. Samas vajab murdeealine teadmisi tervislikust eluviisist ja ohtudest tervisele, mida rakendada igapäevases käitumises.

1.2. Õpilastele on soovitatav anda senisest enam iseseisvat tööd, arvestada õpilaste individuaalseid iseärasusi, nende tugevaid ja nõrku külgi ning probleeme. Tehtud töödest kokkuvõtete tegemiseks on soovitatav kasutada rühmatööd, lasta õpilastel üheskoos probleemsituatsioonidele ja kõlbelistele dilemmadele vastuseid otsida. Selles vanuses õpilane on oma isiksusest väga huvitatud, seega sobivad hästi mitmesugused testid ja ankeedid (tuleb olla ettevaatlik tulemuste interpreteerimisel, murdeealised kalduvad liiga kergesti tegema laiaulatuslikke üldistusi). Kasutatavad on uurimuslikku laadi projektid, õpimapid, võib-olla ka raamatute vms kirjutamine, illustreerimine ja retsenseerimine.

1.3. Mida vanemate õpilastega on tegemist, seda enam võib toetuda nende lugemusele ja elulistele tähelepanekutele. Vestlus ja diskussioonid ühendavad III kooliastmes nagu eelmisteski kõiki muid meetodeid. Inimeseõpetuse õpetaja mõistvus ja sallivus kõikide õpilaste suhtes on seega eriti oluline. Demokraatliku ja sõbraliku õhkkonna puhul on arutluste kasutegur suurem, samas on võimalik ka rollimängude ulatuslikum kasutamine ja kommenteerimine.

2. Õppesisu

2.1. INIMESE ELUKAAR JA MURDEEA KOHT SELLES. Areng ja kasvamine. Inimese elukaar ja selle perioodid. Murde- ja noorukiiga. Inimese võimalused ise oma eluteed kujundada. Enesekasvatuse alused ja probleemid.

2.2. INIMENE JA TEMA SOTSIAALNE KÄITUMINE. Erinevad grupid ja indiviidi osa nendes. Kooselu normid ja seadused. Juhtimine, võim ja autoriteet grupis.

2.3. INIMENE JA TEMA TERVISLIK ELUVIIS. Tervisliku eluviisi sisu ja vormid. Tervisliku eluviisi kujundamine. Tervist tugevdavad ja kahjustavad tegurid. Välise mina aktsepteerimine tervikliku mina aspektina. Ohud ja probleemid seoses füüsilise minaga.

2.4. TERVISEOHUD. Erinevad uimastid ja nende tarvitamisest tulenevad tervise-, sotsiaalsed ja juriidilised riskid. Uimastiseotuse olemus. Sõltuvus. Käitumine ja otsuste langetamine uimastitega seotud olukordades. Abi saamise võimalused.

2.5. HAAVUV, HAAVAV JA HAAVATAV MURDEEALINE. Suhtlemise ABC. Suhtlemise tasemed. Suhtlemine eakaaslastega ja sõpradega. Konfliktid suhetes. Sallivus suhetes. Stressiga toimetulek.

2.6. TÜTARLAPSEST NEIUKS, POISIST NOORMEHEKS. Varajane ja hiline küpsemine – igaühel oma tempo. Nooruki põhimured küpsemisperioodil. Neiu, keda noormehed hindavad, ja noormees, keda neiud hindavad. Seksuaalhuvi tärkamine ja ilmnemine. Vabadus valida. Vastutus seksuaalsuhetes. Pereplaneerimine.

2.7. UUED SUHTED PEREKONNAGA. Murdeealise õigused ja kohustused. Arusaamatused ja konfliktid kodus. Konfliktide ennetamine ja lahendamine. Sõltumatus, selle olemus.

2.8. ESIMESED KIINDUMUSED. Kiindumussuhete olemus. Noorukite kiindumussuhted. Käimine. Lahkumineku tragöödia.

2.9. ÕNN. Toimetulek iseenda ja oma eluga õnne eeldusena.

3. Õpitulemused

Põhikooli lõpetaja:
• oskab hinnata oma võimeid, võimalusi ja rolle;
• mõistab, et inimesed on erinevad;
• tunneb kooselu norme ja seadusi, tunnetab oma kohta teiste hulgas;
• mõistab üldinimlike kõlblusnormide tähtsust ja tähendust inimühiskonnas;
• teab, missugused muudatused toimuvad murdeeas, mõistab murdeea eripära teiste eluperioodide seas;
• teab, kuidas toimub suguline küpsemine, olulist seksuaalelust ja raseduse vältimise võimalusi;
• tunneb peamisi tervist tugevdavaid ja kahjustavaid tegureid ning terviseriske, stressiga toimetuleku võimalusi, oskab oma tervislikku seisundit jälgida ja hinnata.

5. peatükk

PSÜHHOLOOGIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Õppe-eesmärgid

Psühholoogia õpetamisega taotletakse, et õpilane:
• hakkab huvi tundma psühholoogia kui sotsiaalteaduse vastu;
• õpib tundma põhilisi psühholoogilisi seaduspärasusi ja mehhanisme;
• omandab valmiduse kasutada psühholoogiateadmisi enda ja teiste inimeste mõistmiseks ning oma õpingute organiseerimiseks;
• õpib psühholoogiateadmisi rakendama reaalsete ja eluliste probleemide lahendamisel.

2. Õppetegevus

2.1. Kogu põhikooli vältel on õpilastel erinevate õppeainete raames olnud võimalik omandada oma isiksusega toimetulekuks vajalikke psühholoogiateadmisi. Gümnaasiumi süstemaatiline psühholoogiakursus loob terviku, mõtestades seni omandatut kõrgemal tasemel.

2.2. Kursuses ei keskenduta valmis tõdedele, õppimine peab olema aktiivset mõtlemist ärgitav, aitama kõigutada ja kummutada ühiskonnas kehtivaid stereotüüpe (nt soo, elukutsete, rahvuste jm kohta).

2.3. Psühholoogiat ei ole võimalik õpetada ilma selgitamata ja mõistmata, kuidas tulemused ja järeldused on saadud. Õpetamisel sobib kasutada katseid, mis võimaldavad õpilasel ise avastada ja taasleida psühholoogia olulisemaid seaduspärasusi. Psühholoogiat õpetades võib tekkida oht, et õpilased näevad testides omaette eesmärki, mis annab neile isiksuse kohta valmis teavet. Testimise käigus on oluline õpetaja ja õpilase interaktsioon ning õpetajapoolse tagasiside paindlik kasutamine mitte ainult psühholoogilistel, vaid ka kasvatuslikel eesmärkidel.

2.4. Psühholoogia õpetamisel on eriti olulised aktiivõppe meetodid.

3. Õppesisu

3.1. PSÜÜHIKA ARENG. Psüühika areng loomariigis. Loomade käitumine. Etioloogia: keerulised käitumise vormid. Õppimine. Loomade kommunikatsioon. Loomade mõtlemine.

3.2. PSÜÜHIKA ARENG. Kultuuri osa psüühika arengus. Inimkeele osa psüühika arengus. Inimkeel ja teised märgisüsteemid. Sotsiaalne, keeleline ja sensoorne isolatsioon. Kultuuri ja bioloogia koostöö. Teadvuse areng.

3.3. PSÜÜHIKA JA AJU. Närvisüsteemi ehitus. Psüühiliste protsesside lokaliseerumine ajus.

3.4. TUNNETUS. Taju kui ümbritsevast keskkonnast mudeli loomine. Inimesele tajutav ja tajumatu osa ümbritsevast maailmast. Intensiivsuse kokkusurumine. Värvuste tajumine. Tajutava maailma stabiilsus. Ajaline mõõde tajus. Liikumise ja visuaalsete sündmuste tajumine. Keeruliste objektide tajumine.

3.5. MÄLU. Lühiajaline sensoorne mälu. Peamised mäluprotsessid. Lühiajaline verbaalne mälu. Inimese töömälu. Õppimine ja unustamine. Episoodiline ja semantiline mälu. Mäluvead.

3.6. MÕTLEMINE. Vaimsed kujutlused. Mõtlemise areng. Ülesannete lahendamine. Mõtlemise ühikud ja nende maht. Järeldamine ja otsuste tegemine. Loominguline mõtlemine.

3.7. TEGEVUSE REGULATSIOON. Motivatsioon. Emotsioonid. Aktivatsioon.

3.8. INIMESTEVAHELISED ERINEVUSED. Vaimsed võimed. Isiksuse omadused. Psühhopatoloogia.

3.9. TEADUS JA ELUKUTSE. Psühholoogia kui teaduse kujunemise peamised etapid. Psühholoogia tänapäeval. Psühholoogia kui elukutse. Psühholoogia rakendused.

4. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• tunneb põhilisi käitumise ja psüühiliste protsesside seaduspärasusi;
• tunneb olulisemaid meetodeid, mille abil tekib psühholoogiline teadmine;
• tunneb inimese vaimse arengu peamisi tegureid;
• teab tunnetuse, mälu, mõtlemise ja tegevuse regulatsiooni põhilist olemust;
• tunneb igapäevases elus kasutusel olevaid psühholoogiaga seotud mõisteid ja kontseptsioone;
• oskab valida oma õpistiili vastavalt õpieesmärgile ja -situatsioonile;
• oskab näha oma tegevuse regulatsiooni aluseid;
• mõistab inimestevaheliste erinevuste päritolu ja individuaalsust-unikaalsust.

6. peatükk

PEREKONNAÕPETUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Õppe-eesmärgid

Perekonnaõpetuse õpetamisega taotletakse, et õpilane:
• väärtustab perekonda, tunnetab lähedastest inimsuhetest tulenevat vastutust;
• tunnetab sõpruse, armastuse ja koostöö osa inimsuhetes, suudab analüüsida, aktsepteerida ja valitseda oma tundeid;
• on võimeline planeerima ja teostama pikemaajalisi ühistegevusi, tegutsema vastavalt vajadusele erinevates rollides, juhtima või alluma;
• elab tervislikult, hoidub teadlikult ennast ja kaasinimesi kahjustavast käitumisest;
• oskab väärtustada vanemlust, tunneb vanemlusest tulenevat individuaalset ja ühiskondlikku vastutust;
• tunneb lapse arengu põhilisi seaduspärasusi, on valmis omandama kasvatamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi;
• tunnetab iseennast ja oma rolli nii kasvuperekonna kui ka tulevase perekonna liikmena.

2. Õppetegevus

2.1. Perekonnaõpetuses keskendutakse inimsuhete ja perekonnaelu psühholoogiale ning eetikale. Noored vajavad teadmisi ka perekonnaõigusest ja perekonna rollist ühiskonnas. Perekonnaõpetuse õpetamisel on kasulik toetuda õpilase psühholoogiateadmistele, seega on juhul, kui kool valib nii psüholoogia kui ka perekonnaõpetuse kursuse, soovitatav läbida esimesena psühholoogiakursus.

2.2. Perekonnaõpetuse õpetamisel on eriti olulised aktiivõppe meetodid: rühmatööd, rollimängud, diskussioonid, arutlused, samuti praktilised õppused ja õppekäigud ning ulatuslikumad uurimistööd. Noorukiealistele on eakohased mitmesugused testid ja küsimustikud, kus õpetaja roll tulemuste interpreteerijana on eriti oluline. Diskussioonide ja arutluste aluseks tuleks võtta tänapäeva aktuaalsed probleemid, sotsiaalsed konfliktid ja vastuolud, samuti demograafilised andmed, mille alusel õpilased saaksid lahendada probleemülesandeid ja dilemmasid. Kasutatavad on mitmesugused mängulised võtted. Eriti hästi sobivad perekonnaõpetuse tundidesse rollimängud, sest rollimängus läbielatu jõuab paremini õpilaseni. Soovitatav on kasutada ka ulatuslikumaid referaate ja uurimistöid, õpilased võivad teha küsitlusi, analüüsida ja võrrelda saadud vastuseid.

2.3. Perekonnaõpetuses hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, mitte seisukohti ega hoiakuid – tuleb aktsepteerida õpilase isiklikku arvamust. Üldsuse seisukohalt mitteaktsepteeritavate seisukohtade üle võib vaielda, kuid nad ei tohi mõjutada hinnet.

3. Õppesisu

3.1. PEREKOND. Perekonna olemus ja ajalugu. Kaasaegne perekond ja perevormide paljusus. Familistlik ja individualistlik perekäsitus. Perekonna funktsioonid indiviidi ja ühiskonna seisukohalt. Perekonna tähtsus inimese jaoks erinevatel eluperioodidel. Perekond kui kõige pikemaaegsete, elu läbivate inimsuhete looja ja anoomia eest kaitsev institutsioon.

3.2. NOORTE SUHTED. Kiindumussuhete teke ja areng. Armastus, armastuse liigid ja komponendid. Enese sidumine ja vastutus lähedastes inimsuhetes. Püsisuhete kujunemine ja promiskuiteet. Sotsiaalne küpsus ja abieluküpsus.

3.3. ABIELU. Abielu/vabaabielu, muud kooselu vormid. Abielu eesmärgid ja abieluga seotud lootused. Abielust tulenevad õigused ja kohustused. Abielu müüdid ja abieluline kohanemine. Traditsiooniline ja egalitaarne abielu. Abielulise rahulolu muutumine elu jooksul. Mehe ja naise tarbed, erinevused ja rollid abielus. Abikaasade suhted. Seksuaalelu ja seda mõjutavad tegurid. Ekstramaritaalne seks.

3.4. PEREKONNAELU. Perekonna arenguperioodid. Armastus abielus. Lahkhelid, nende põhjused ja lahendused. Pereliikmete vaheline kommunikatsioon. Tülitsemine. Armukadedus. Avatud ja suletud perekond. Kodu kui elukeskkond. Perekonna majanduselu. Rahaprobleemid, laenud ja võlad. Uimastite kahjulik mõju peresuhetele. Kaassõltuvus. Uimastisõltuvuse ravi. Perekonnaseadus.

3.5. VANEMLUS. Perekonna planeerimine. Rasedus ja sellega seonduvad probleemid abielus. Lapse sünd. Vanemaks kasvamine. Bioloogiline, sotsiaalne, juriidiline ja psühholoogiline vanemlus. Emadus, isadus. Lastetus. Adopteerimine.

3.6. LAPSED JA LASTE KASVAMINE PEREKONNAS. Lapse arengu tegurid ja arenguperioodid. Lapsevanema (eestkostja, hooldaja) osa lapse arengu erinevatel perioodidel. Kiindumussuhte kujunemine ja tähtsus lapse normaalseks arenguks. Lapse põhitarvete täitmine ja perekonna osa selles. Lapsevanemate (eestkostjate, hooldajate) hoiakute ja uskumuste mõju lapse arengule. Vanemate funktsioonid. Üksikema(-isa) lapse kasvatajana. Kaugisa(-ema) roll ja võimalused.

3.7. PEREKONNA OSA INIMESE ELUS. Ebaõnnestunud abielu. Lahutuse-eelse perioodi ja lahutuse mõju perekonnaliikmetele. Elu lahutuse eel, ajal ja järel, perekonnaliikmete võimalused sel ajal abi saada. Uuspere, laste probleemid seoses vanemate elumuutustega. Generatsioonide vahelised sidemed. Abielu hoidmine. Õnnestunud perekonnaelu.

4. Õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:
• teab abielu ja perekonna eri vormide osa üksikisiku ja ühiskonna elus;
• oskab näha perekonnaelu psühholoogilisi, eetilisi ja praktilisi probleeme, ennustada ja lahendada konflikte perekonnaelus;
• oskab planeerida perekonna majanduselu;
• teab lapse arengu põhilisi seaduspärasusi;
• tunneb lapse arengu põhiküsimusi ja lapsevanema (eestkostja, hooldaja) rolli lapse kasvatamisel;
• teadvustab soostereotüübid ning meeste ja naiste vahelised erinevused;
• mõistab oma vastustust iseenda, partneri ja tulevaste laste ees.

Haridusminister Tõnis LUKAS

Vabariigi Valitsuse
25. jaanuari 2002. a
määruse nr 56
«Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava»
lisa 17

ÜHISKONNAÕPETUS

1. peatükk

ÜLDALUSED

1. Ühiskonnaõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis

1.1. Ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane hakkaks ühiskonnas toimuvat nägema ja mõistma ning omandaks oskuse ja valmiduse ühiskonnaellu sekkuda. Sellest tulenevalt rõhutatakse ühiskonnaõpetuses senisest enam aine praktilist kallakut.

1.2. Ühiskonnaõpetus on õppeaine, mis aitab õpilasel kujuneda ennast teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ühiskonnaliikmeks. Aine vahendusel kujundatakse õpilase sotsiaalseid pädevusi, rõhutatakse demokraatia põhimõtete väärtustamist, tolerantsust, ühiskonnaelu eetilisust ja kodumaa-armastuse põhimõtet.

1.3. Ühiskonnaõpetus on kontsentriline õppeaine, millel on poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon.

1.4. Kogu ainetsükli vältel rõhutatakse vajadust kujundada õpilastel:
• ühiskondlike protsesside toimemehhanismide mõistmine;
• hoiak, et ühiskonnaelu puudutavates küsimustes isikliku argumenteeritud seisukoha omamine on vajalik;
• ühiskonnaelus osalemise oskused ja valmidus, kodanikuosaluse tähenduse ja vajalikkuse mõistmine.

1.5. Taotluseks on õpilase enesemääratluse kujundamine, teadlike ja motiveeritud valikute tegemise valmidus.

1.6. Õppesisu ja -meetodite valikul arvestab ühiskonnaõpetus eakohasuse printsiipi, Eesti ühiskonna arengut, rahvusvahelisi printsiipe, spetsiifilisi integratsiooniküsimusi ning nende lahendamise riiklikke prioriteete.

1.7. Eesmärkide saavutamisel nähakse ühiskonnaõpetuse kui pedagoogilise protsessi komponentidena:
• teadmiste vahendamist poliitilistest ja majandusteooriatest, -süsteemidest, -struktuuridest ning protsessidest, inimestevahelisest suhtlemisest, rahvusvahelisest elust;
• demokraatlike tõekspidamiste kujundamist, nagu õiglus, võrdsus, vastutustunne, vabadus, mitmekesisus, tolerantsus ja privaatsus;
• intellektuaalsete oskuste kujundamist: oskus koguda teavet, õppida, langetada otsuseid, vaadelda probleeme ja olukordi erinevatelt positsioonidelt;
• osalusoskuste kujundamist: omandatud teadmisi, tõekspidamisi ja mõtlemisoskust kasutatakse selleks, et olla kootöövõimeline, määratleda enda kuuluvus mingisse rühma, olla kompromissivõimeline ja salliv, tulla toime erinevates elusituatsioonides;
• kodanikuosaluseks valmisoleku kujundamist: informeeritus ümbritsevas elus toimuvast, oma seisukoha kujundamine, oskus ja tahe olukorrale vastavalt käituda.

1.8. Ühiskonnaõpetuse protsess ja resultaat ongi see, et iga õpilane jõuab kodanikuosaluseni, toetudes teadmistel ja isiklikel tõekspidamistel rajanevatele intellektuaalsetele ja osalusoskustele. Õpetaja ülesanne on õppetöö vastav metoodiline ja didaktiline korraldamine.

1.9. Ühiskonnaõpetust õpetatakse põhikooli kahes kooliastmes. I kooliastmes on ühiskonnaõpetuse teemad integreeritud inimeseõpetusse, mille üldeesmärgiks on ühiskonna kui inimeste elukorralduse vormi ja elukeskkonna tutvustamine. II kooliastmes esineb ühiskonnaõpetus iseseisva õppeainena. Õpilased omandavad isiklikele kogemustele toetudes ning peamiselt kodukoha näiteil ühiskonna-alased alusteadmised, neil kujundatakse kõige elementaarsemad sotsiaalsed oskused. III kooliastmel integreerib ühiskonnaõpetus lisaks spetsiifilisele ainesisule teiste õppeainete (eeskätt ajaloo, inimeseõpetuse, geograafia ja kirjanduse) vahendusel omandatud vastavaid teadmisi, hoiakuid ja oskusi ning sünteesib II kooliastmel õpitut, lähtudes esmajoones Eesti Vabariigist.

1.10. Gümnaasiumiastmes kujundatakse õpilases ühiskonnaõpetuse kursuse kaudu arusaama kaasaja maailmast tervikuna ning selles toimuvatest poliitilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest ja muudest ühiskonnaellu kuuluvatest ning seda kujundavatest protsessidest. Aine erinevate sisuplokkide õppimist gümnaasiumiastmel toetab terve rida teisi õppeaineid – lisaks traditsioonilistele lähedalt seotud õppeainetele näiteks ka reaal- ja loodusained ning oskusained. Ühiskonnaõpetus saab oma sisu kaudu muuta kogu koolis seni õpitu seotud ning mõtestatud tervikuks ja aidata õpilasel end adekvaatselt määratleda ning oma tulevikku kavandada.

1.11. Õpitulemuste kontrollimise vormid ühiskonnaõpetuses on mitmekesised, alates lihtsaimast tunnikontrollist kuni keerukama projektides osalemise hindamiseni. Õpitulemuste kontrollimisega taotletakse tagasisidet õppeprotsessi tulemuslikkusest ning teadmiste omandamise, demokraatlike tõekspidamiste kujunemise, intellektuaalsete ja osalusoskuste ning kodanikuosaluse väljakujundamise käigust ja saavutatud tasemest. Iga saavutuse jälgimiseks ja hindamiseks on palju võimalusi. Aine sisu ja õppemeetodite mitmekesisuse tõttu peab kontrollimeetodite valikul tingimata arvestama õpilaste vanust ja igaühe individuaalseid võimeid ning valmidusi.

1.12. Kõigil vanuseastmetel on keskseteks kontrollimise vormideks suuline arutlus ning osalemine diskussioonis, mis annavad teavet tundideks valmistumisest ning õpilaste individuaalsest ainealasest arengust. Jooksval hindamisel on alates II kooliastmest otstarbeks rakendada kirjalikku kontrolli (nt lühiteste), millega jälgitakse terminoloogia, faktoloogia, põhikontseptsioonide jms omandatust. Alates III kooliastmest sobivad kokkuvõtlikuks hindamiseks kirjalikud arutlused, mille kaudu selgub, kas omandatud teadmised on süsteemsed ja relevantsed ning kas õppija oskab teadmistega õigesti opereerida.

1.13. Aine pakub rikkalikult võimalusi mitmekesiseks tööks erinevate allikatega (nt pildid, skeemid, tabelid, tekstid) ja üksikjuhtumite analüüsiga (case study). Nii saab hinnata mitmeid intellektuaalseid oskusi. Kontrollida võib nt antud õppeülesande täitmise korraldust, metoodikat, kiirust, ulatust ja kvaliteeti. Vanuseastmele vastavalt võib allikatega töötades anda lihtsaid ülesandeid mõne fakti või väite leidmiseks, vaadeldu/loetu lihtsaks ümberjutustamiseks või keerukamaks analüüsimiseks, ühte laadi teabe tõlkimiseks teise vormi (nt illustratsiooni põhjal jutu kirjutamine või tekstis leiduvate andmete kandmine tabelisse).

1.14. Kõigil vanuseastmetel on üheks õpitulemuseks eespool nimetatud osalusoskused, mis ilmnevad hästi paaris- või rühmatöös ning vanematel kooliastmetel projektide elluviimises. Kõrgeimaks saavutuseks, mida ühiskonnaõpetusega taotletakse, on kodanikuosaluse julguse ja võime väljakujundamine. See kujuneb järk-järgult ning on erinevatel kooliastmetel eakohaselt hinnatav kui protsess. Näiteks, milline on õpilase tunnis osalemise üldine aktiivsus, tema initsiatiivikus. Gümnaasiumiõpilase puhul on kodanikuosaluse ideaaliks õpilase omaalgatuslik huvitumine mõnest ühiskonnaelu probleemist, oskus seda analüüsida ja hinnata (vajadusel iseseisvalt teavet juurde hankides), selle suhtes argumenteeritud seisukohta kujundada, suutlikkus seda teistele selgitada, vajadusel oma seisukohta kaitsta, oskus astuda ühiskonnaliikmena vajalikke praktilisi samme.

1.15. Osalusoskuste kontrollimine ja ühiskonnaõpetuse õpitulemuste hindamine on keerukad. Õpetaja kasutab siin vaatlust ja analüüsi, seda toetavad kaasõpilaste hinnangud. Väga delikaatne on demokraatlike tõekspidamiste küsimus, siin esinevaid puudujääke ei saa korrigeerida õpilaste lihtsa ümberõpetamisega. Tõekspidamisi, mida ühiskond ei aktsepteeri, on võimalik muuta vaid õpilast individuaalse ning süstemaatilise töö käigus delikaatselt suunates.

1.16. Hindamisel eristatakse kolme saavutustasandit:
• omandatud ainealased teadmised;
• omandatud sotsiaalsed oskused;
• aktiivne ja vastutustundeline kodanikuosalus.

1.17. Ainealaste teadmiste ja oskuste hindamine toimub traditsiooniliselt. Ülesannete puhul, mille täitmisega kontrollitakse teadmisi ja intellektuaalseid oskusi, ei kompenseeri väga head teadmised nõrku oskusi ja vastupidi. Sel juhul ei saa saavutust tervikuna hinnata kõrgemalt kui «rahuldavaks». Mitmeelemendiliste ülesannete puhul on aga soovitatav hinnata iga elementi eraldi. Osalusoskuste hindamise puhul on hindamiskriteeriumid keerukamad kui teadmiste ja intellektuaalsete oskuste hindamise puhul. Nende hindamine on kahekordselt relatiivse iseloomuga, sest arvestada tuleb nii klassi üldise tasemega ja igaühe tulemusega sellel foonil kui ka iga konkreetse õppija isikliku arenguga. Hindamine peab lisaks tagasisidele õpilase õpitulemuste ja saavutuste kohta olema tema jaoks ka motiveeriv ja innustav, seda eriti osalusoskuste puhul. Kokkuvõtva hinde aluseks on kooliastme lõpus esitatud õpitulemused.

2. Põhikooli õppe-eesmärgid

Põhikooli ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• väärtustab demokraatia põhimõtteid ning inim- ja kodanikuõigusi;
• õpib tundma riiki ning selle toimimist;
• õpib tundma inimese ja ühiskonna vastastikuseid suhteid;
• õpib tundma Eesti Vabariigi riiklik-poliitilist korraldust,
• õpib tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja «Kodakondsuse seadust», «Inimõiguste ülddeklaratsiooni», «Lapse õiguste konventsiooni»;
• omandab teadmisi ühiskonna valitsemisest;
• omandab majandusliku mõtlemise alused, oskuse toimida turumajanduse tingimustes;
• teadvustab seaduste vajalikkuse inimeste ühiselu ja tegevuse korraldamisel ning nende täitmise tähtsuse;
• teadvustab õiguste ja kohustuste vastastikuse seose ning vastutustunde vajalikkuse;
• omandab oskuse koguda vajalikku teavet ning seda süstematiseerida ja hinnata;
• omandab ühiskonna-alase kriitilise mõtlemise ja analüüsioskuse alused;
• õpib langetama põhjendatud otsuseid;
• kujundab oma poliitilist kultuuri ning omandab aineõpetuse kaudu tutvustatavaid sotsiaalse käitumise oskusi;
• omandab ainealase terminoloogia ning oskuse sellega opereerida;
• suudab end eakohaselt ühiskonnaliikmena identifitseerida ning väärtustab Eesti kodakondsust.

2. peatükk

ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Mitmeid teemasid on õpilased esimesel kooliastmel juba õppinud. Nüüd asutakse varem omandatut järgmises kontsentris keerukamates seostes ning ainespetsiifilisemalt õppima.

1.2. Ühiskonnaõpetusega taotletakse mitte niivõrd teoreetiliste teadmiste edastamist, kuivõrd õppimist läbi praktilise tegevuse ning oskuste kujundamist. Seetõttu peab õppemeetodite ja -tegevuste valik vastama eesmärgile. Õppetegevused peavad aine objektist lähtuvalt olema õpilase jaoks mõistetavad ja tähenduslikud – toetama arusaama õpitava vajalikkusest. Algul on otstarbekas praktiseerida ühisvaatlust: näiteks vaadelda ajast kinnipidamist, kuulamisoskust, lubadustest kinnipidamist. Vaatlustulemuste üle saab arutleda. Eakohane on vestlus, millega selgitatakse välja õpilaste teadmisi käsitletavas küsimuses, julgustatakse neid sõna võtma, kujundatakse kaaslaste eesmärgistatud jälgimise ning üksteisega arvestamise oskust. Keerukamate küsimuste käsitlusel on otstarbekaim õpetaja jutustus. Õppesisu pakub palju võimalusi praktiliseks tutvumiseks – õppekäike, kaasatoodud esemete tundmaõppimist, inimestega kohtumist, dokumentide ja mitmesuguste allikatega tutvumist. Lihtsamad vaatlused ning tutvumiskäigud asenduvad põhjalikumalt ette valmistatud tegevustega, mis võimaldavad hilisemat analüüsi (nt külastatud töökoha või nähtud ameti kirjeldamine ja hindamine, tarbijakaitsealase situatsiooni arutelu, ajaleheartikli hindamine jms). Õpetaja valikul alustatakse tutvumist seadusaktide tekstidega – nt «Lapse õiguste konventsiooniga», Eesti Vabariigi põhiseaduse lihtsamate sissejuhatavate paragrahvidega. Suure väärtusega on jõukohased rühmatööd ja rollimängud. Nagu nt reeglite koostamine, huvitava ühiskonna-alase raadio- või telesaate režii koostamine. Mõnel korral õppeaastas tuleks praktiliselt läbi teha lihtsamaid tegevuslikke ülesandeid nagu demokraatlik valimisprotseduur, lavastada rollimänge.

2. Õppesisu

2.1. KELLEST KOOSNEB ÜHISKOND. Lapsed ja täiskasvanud. Mehed ja naised. Erinevatest rahvustest inimesed. Erinevate huvide ja vajadustega inimesed. Õigus erineda. Tolerantsus. Kuidas ühiskond muutub ja täieneb – demograafilised protsessid. Milline on meie (Eesti) ühiskonna kujunemislugu ja tänane koosseis? Eesti ühiskonna mitmekultuurilisus. Inimese identiteet. Rahvas, isamaa ja kodumaa. Rahvussümboolika ja riiklik sümboolika. Kohalikud kogukonnad.

2.2. DEMOKRAATLIK ÜHISKONNAKORRALDUS – ühisotsustamine ja konsensus. Kompromiss. Kodanikualgatus ja organisatsioonid. Erakond. Valimislubadused ja nende täitmine. Demokraatlikud valimised. Valijad ja valitavad. Rahvaesindajad. Valla/linnavolikogu ning Riigikogu peamised ülesanded. Vallavanem, linnapea, peaminister, Eesti riigipea.

2.3. INIMESTE TEGUTSEMISE PEAMISED RESSURSID. Ideed, aeg ja raha kui inimeste tegutsemise peamised ressursid. Ideed, nende tekkimine ja väärtus. Ideede realiseerimine. Huvi. Oskused. Koostöö. Kohuse- ja vastutustunne. Aeg kui piiratud ressurss, selle otstarbekas kasutamine: tegevuste ratsionaalne korraldamine ja vaba aja kasutamine. Täpsus. Raha kui piiratud ressurss, selle teenimine ja kulutamine. Laenamine. Täpsus ja ausus rahaasjus.

2.4. INIMESED JA SEADUSED. Seadused kui inimeste tegutsemise raamid. Põhiseadus. Inimõigused. Lapse õigused ja kohustused. Inimeste ühetaolisus seaduste ees. Kuidas seadused inimesi kaitsevad. Kohus.

2.5. INIMENE JA TEAVE. Informatsiooni vajalikkus. Infoallikad, nende omadused ja kasutamine. Teave kui väärtus. Arvuti kui teabeallikas ja -kandja. Raamatukogu. Teatmeteosed ja andmebaasid. Fakt ja arvamus. Reklaam.

3. Õpitulemused

6. klassi lõpetaja:
• teab, kellest koosneb ühiskond, millest tulenevad inimeste ühis- ja erihuvid;
• teab, mis on seadused ja miks neid tuleb täita;
• teab, kuidas olla tolerantne;
• mõistab, mis on kohuse- ja vastutustunne; ausus, õiglus, vabadus; vägivald;
• saab aru, milles seisneb inimeste erinevus, millised on inimeste erivajadused;
• tunneb vastutust oma tegude eest;
• oskab hinnata ressursse, nende puudulikkust või piisavust, koostada lihtsamaid plaane;
• oskab hankida infot ja seda kasutada.

3. peatükk

ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE

1. Õppetegevus

1.1. Õpetajad peaksid III kooliastmes pöörama tähelepanu meie ühiskonna integratsiooniproblemaatikale ning soodustama aineõpetuse kaudu Eesti elanikkonna sotsiaalse adaptatsiooni protsessi. Kes on Eesti ühiskonna liikmed; mida tähendab Eestis elades olla Eesti kodanik, mida mõne teise riigi kodanik; mida tähendab tänases Eestis mõiste isamaa jms – kõik need on meie riikluse arengu käigus üles kerkinud või teisenenud küsimused, millele lähenemine nõuab pedagoogilist takti ja kodanikupositsiooni.

1.2. III kooliastme ühiskonnaõpetuse õppesisusse kuulub selliseid spetsiifilisi küsimusi, mille omandamist teised õppeained ei toeta. Näiteks, sügavuti tuleks käsitleda ainekavas nimetatud õigusakte, nagu Eesti Vabariigi põhiseadus.

1.3. Õppetegevustest on soovitatav töö erinevate allikatega. Allikad on keerukamad kui II kooliastmel: majandusstatistika, ajaleheartiklid, tööõiguse alased aktid ja dokumendid jne. On soovitatav anda lahendamiseks probleemülesandeid ning situatsioonikirjeldusi – nt võib hinnata olukordi, määramaks kindlaks, kas tegemist on demokraatliku või ebademokraatliku juhtumiga, kas mingis situatsioonis on kellegi õigusi rikutud jms. Paljutki eespool nimetatust saab teha rühmatööna ning vormistada projektidena. Rohkem kui varasemates klassides saab õpilasi juhatada õpitava temaatikaga seotud klassiväliste tegevuste ning allikate juurde, nagu telesaadete iseseisev vaatamine, ürituste omal käel külastamine jms. Hiljem oleks soovitatav kuuldu/kogetu põhjal arutelusid korraldada. Ühiskonnaõpetuse kursus pakub sellel kooliastmel häid eesmärgistatud võimalusi külastada Riigikogu ja teisi õpitavaid riiklikke või omavalitsusstruktuure, Euroopa Liidu infopunkte, keskraamatukogusid ja muid infopanku. Jõukohased on kohtumised, kus õpilased ise on ettevalmistajateks, korraldajateks ja küsitlejateks. Õpetaja peaks leidma võimalusi õppetöös arvuti kasutamiseks – dokumendi- ja andmeotsingul, tööde vormistamisel, virtuaalse side pidamisel.

1.4. Ainekava läbimisel on otstarbekas pöörata tähelepanu õpitava paremale kinnistamisele ja sügavamale mõistmisele eespool nimetatud praktiliste tegevuste kaudu. Rohkem on aega näiteks rollimängude korraldamiseks.

1.5. Ühiskonnaõpetuse ainet on võimalik toetada mitmesuguste valikkursustega: inimõigused, majandusõpetus, rahvusvahelised organisatsioonid, karjääri planeerimine vms.

2. Õppesisu

2.1. ÜHISKOND KUI INIMESTE OLEMASOLU VIIS. Ühiskonnaelu valdkonnad. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Varanduslik kihistumine. Inimeste huvide mitmekesisus ja selle avaldumisvormid. Normide osast ühiskonnasuhetes. Õigus ja õiglus. Õigus- ja moraalinormid. Sotsiaalsed normid ja väärtused. Milline on Eesti ühiskond?

2.2. RIIGI MÕISTE JA FUNKTSIOONID. Eesti riiklik korraldus. Riigi mõiste ja funktsioonid. Eesti Vabariigi põhiseadus Eesti riigivormist ja -korrast. Rahvas, elanikud ja kodanikud. Riigikogu. Saadikute õigused ja kohustused. Vabariigi President. Vabariigi Valitsus. Kohalik omavalitsus. Eesti Vabariigi õigus- ja korrakaitseorganid. Kodanikukaitse. Eesti riigikaitse struktuur ja funktsioonid. Eesti Vabariik rahvusvahelistes organisatsioonides.

2.3. KODANIKUÜHISKOND. Kodanikukultuur. Kodanikualgatus. Mittetulundus-ühingud. Kohalikud kogukonnad. Naabrivalve. Käitumine kriisiolukorras.

2.4. RAHVAS, PÕHISEADUS JA DEMOKRAATIA. Õigusriik. Inimõigused. Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiõigused, vabadused ja kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses. Usk ja usuvabadus. Sõltumatu ajakirjandus. Õigus avalikule teabele. Informatsiooni kättesaadavus.

2.5. ÜKSIKISIK, RIIK JA ÕIGUS. Seadus ja seaduskuulekus. «Kodakondsuse seadus». Igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste ühetaolisuse printsiip. Demokraatliku kohtupidamise põhimõtted.

2.6. RIIK JA MAJANDUS. Majandusringlus. Turumajandus. Ettevõtlus. Konkurents ja riigi roll majanduses. Riigieelarve. Maksud, nende otstarve. Ühishüved ja sotsiaalne turvalisus. Raha ja pangandus, väärtpaberid. Eesti majandusliku arengu võimalused. Eesti tööturg ja tööturupoliitika.

2.7. INDIVIID JA MAJANDUS. Rikkus ja vaesus. Peremajandus. Karjääri ja toimetuleku planeerimine. Konkurents tööturul. Tööseadusandlus. Tarbijakaitse ja tarbijakäitumine.

3. Õpitulemused

Põhikooli lõpetaja:
• tunneb ühiskonnaelu põhivaldkondi ja nende omavahelist seotust;
• tunneb Eesti Vabariigi põhiseadust ja «Kodakondsuse seadust», poliitilist ja administratiivset korraldust, õigusloome- ja õiguskaitsesüsteemi;
• tunneb inimõigusi ja kodanikuõigusi;
• oskab seaduslike vahenditega kaitsta enda ja teiste õigusi ja huve;
• teab, millised on riigi majanduselu üldised printsiibid, isikliku majandamise võimalused ja põhimõtted, oskab käituda tööjõuturul;
• saab aru, et ühiskonna ressursid on piiratud, mõistab soovide ja võimaluste erinevust;
• oskab hinnata oma ühiskonnaelus osalemise võimet ja võimalusi, oskab hankida selleks vajalikku teavet;
• oskab suhelda riigi- ja kohalike asutustega, vormistada nõuetekohaselt dokumente;
• oskab kaitsta enda kui tarbija õigusi ja huve.

4. peatükk

ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE

1. Õppe-eesmärgid

Gümnaasiumi ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane:
• oskab ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nähtusi seostada, tunnetab süsteemi;
• mõistab Eestis ja rahvusvahelises elus toimuvaid protsesse ning oskab näha seoseid;
• oskab end määratleda, suhestades end Eesti, Euroopa ja maailmaga;
• mõistab tänapäeva Eesti ühiskonna probleeme, tunneb end vastutavana nendele lahenduste leidmisel;
• tunneb ühiskonna- ja poliitikateaduste terminoloogiat;
• tunneb mõningaid ühiskonnateooriaid;
• kasutab teabe hankimisel eesmärgipäraselt erinevaid allikaid;
• oskab leida, tõlgendada, üldistada, hinnata, talletada ja edastada ühiskonda puudutavat teavet;
• suhtub kriitiliselt massiteabesse;
• on suuteline osalema diskussioonis, oskab oma seisukohta kaitsta, väidelda;
• mõistab enda kui ühiskonnaliikme rolli ja valdab vastavaid käitumisoskusi;
• tunneb Eesti Vabariigi põhiseadust ja «Kodakondsuse seadust» ning teisi olulisi õigusakte.

2. Õppetegevus

2.1. Gümnaasiumiõpilastel on piisavalt teadmisi ja vilumusi intellektuaalsete ja osalusoskuste alal, mis võimaldab neil uut õppesisu suhteliselt iseseisvalt omandada, õpetaja on peamiselt suunaja, konsultant ning hindaja.

2.2. Gümnaasiumi ühiskonnaõpetus ei eelda niivõrd uute õppemeetodite rakendamist, kuivõrd seni omandatud teadmiste süvendamist ja oskuste arendamist. Otstarbekas oleks õppetööd kavandada koos õpilastega, et õpitav vastaks võimalikult rohkem konkreetsete õpilaste argumenteeritud huvidele ja vajadustele.

2.3. Õppeprotsessis oleks õige rühmatöö ja teiste kollektiivsete töövormide kõrval anda õppijaile senisest enam individuaalseid (sh suuremamahulisi ning pikemaajalisi) tööülesandeid, mille täitmisel saab õpilane enda suutlikkuse, teadmiste ja oskuste kohta objektiivset tagasisidet.

2.4. Õppetöös peaks õpikule lisaks kasutatama mitmekesist lisamaterjali, oluline on sellega töötamise oskuse (nt refereerimine ja viitamine) kujundamine.

3. Õppesisu

3.1. NÜÜDISÜHISKOND. Ühiskonna mõiste. Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Avalik ja erasektor. Riigi mõiste. Tsiviilühiskond. Majandussfäär. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid. Heaoluriik. Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus.

3.2. ÜHISKONNA VALITSEMINE. Osalus- ja elitaardemokraatia. S